Selfie-altarid järgmisele põlvkonnale

Andreas Trossek (1/2014)

19. II–3. III 2014
Hobusepea galeriis

 

"This is the place where we used to live
I paid for it with love and blood
And these are the boxes that she kept on the shelf
Filled with her poetry and stuff."*
Lou Reed, "The Bed" (1973)

Mõnikord võid sa sattuda kunstinäitustele, kus on näha, milliseks kujuneb tulevik. Üldjoontes muidugi, mitte detailselt. Lihtsalt selline üldmulje tekib, et nüüd sa tead, kuidas need asjad edaspidi enam-vähem kulgevad. Ja mitte ilmtingimata kunstniku kasutatava uuendusliku tehnika või futuristliku temaatika tõttu. Ma ei pea siin silmas mingeid infotehnoloogia, robotitehnika ja tööstusdisaini messide ega nano- või geenitehnoloogia konverentside futuristlikku ilukõnet. See üldmulje tekib hoopis seetõttu, et sa tunned need asjad ära oma igapäevasest elukeskkonnast, aga saad samas aru, et need projitseeruvad pigem tulevikku kui sinu kaasaega. Et need asjad on oma ajast ees.

*

Selfie on sõna, mis tähistab ingliskeelses maailmas enamasti kas telefonikaamera või mõne muu pisema digitaalse käsikaameraga tehtud autoportreed. Tüüpilist selfie kompositsiooni iseloomustabki kõige silmatorkavamalt väljasirutatud käsi, mis asetab objektiivi pildistaja näoga samale teljele. Enamasti seostatakse seda sõna sotsiaalvõrgustikega, nagu näiteks üle miljardi aktiivse kasutajaga Facebook. Selfie sündis intiimse žanrina, ainult indiviidile endale või tema lähikonnale mõeldud piinlikuvõitu amatöörfotona, kuid mobiilikaamerad ja interneti sotsiaalvõrgustikud tegid selfie'st kiirelt telekommunikatsiooni normaalparadigma. See tähendab privaatsuse kadu ja igasse autoportreesse olemuslikult sisse kodeeritud nartsissismi ja seksualiseerituse muutumist n-ö uueks normiks. Romantilisele intiimsuse kontseptile antakse järgnevatel kümnenditel kahtlemata uus sisu, samal ajal kui elektrooniline meedia on asunud jõustama sellele vastavat uut tegelikkust. Oxford English Dictionary koostajad nimetasid selfie 2013. aastal "aasta sõnaks", sest arvatavalt on peaaegu iga inimene maailmas tänaseks endast mõne isepildistatud digitaalse näofoto kusagile internetti üles laadinud. See tähendab väga palju selfie'sid.

Kuid tegelik küsimus kõlab: keda huvitab?


*

Arhitektitaustaga fotokunstniku Paco Ulmani isiknäitusele "mememe" minnes näen eemalt tänavalt esmalt üsna kummalist vaatepilti: Hobusepea peasaal paistab läbi akna peaaegu et tühjana, samas kui paar-kolm vaatajat näivad olevat lausa ninapidi liibunud galeriiseinte külge, kuhu on suunatud prožektorite valgusvihud. Mida see nüüd tähendab – kas mingi pisiplastika näitus, mida peab luubiga vaatama? Ei, mitte päris. Seintel on eksponeeritud kolm valget ikooni- või maketilaadset objekti, galerii keldrikorrusel lisaks üks fotoanimatsioon ja kaks mustvalget raamitud fotot. Niisiis on tegemist olemuslikult ikkagi fotonäitusega? Jah, nii see on. Selgub, et eksponeeritud objektid on sõna otseses mõttes 3D printerist välja lastud "fotod", n-ö mahulised kaadrid.

Mis see nüüd olgu – kas natüürmort, vaikelu? Kolmemõõtmelised "interjööri ikoonid"? Kunstnik on kõigepealt pildistanud valitud objekte oma kodusest keskkonnast: tegemata voodit koos sülearvutiga, vana lagunevat sohvat koos tahvelarvutiga, koristamata kummutit koos mobiiltelefoniga. Intiimne, tüütuseni tuttav ja rutiinselt mugav keskkond on seega esmalt teisendatud kahemõõtmelisele kujule. Seejärel on üles võetud kaadrite alusel asutud valmistama digitaalset kolmemõõtmelist mudelit (ühe mudeli tegemiseks vastavas arvutiprogrammis on seejuures kulunud keskmiselt sadakond kaadrit), mille alusel on omakorda vähendatud mahus välja prinditud reaalne kolmemõõtmeline objekt. Tulemus säilitab seega usutavalt oma realistlikkuse, ent kannab samas silmnähtavalt endaga kaasas kogu oma tekkelugu (skaala, materjal, resolutsioon, tarkvara, pluss kõikvõimalikud protsessisisesed vead ja kaod). "Tekib (hüper)realistlik maketilaadne objekt, mis meenutab meile vormiliselt "originaali", aga on ilmselgelt uus objekt," nagu selgitab kunstnik projekti tehnilist lahendust. Maketilaadsed objektid on omakorda olnud aluseks fotodele ja fotoanimatsioonile, mis mõjuvad ühteaegu väga "õigete", ent samas ka väga "valedena": valgus langeb imelikult, pind tundub kummastav, mahud tunduvad olevat paigast ära jne. Lühidalt öeldes: tegemist on teisenduse teisenduse teisenduse teisendusega ehk mitmekordse võõristusefektiga. Iga tõlgendusringiga muutub käsitletav aines abstraktsemaks, ebakodusemaks.

"Giorgio de Chiricole meeldiks see väga," mõtlen galeriist välja astudes. Ja mulle meenuvad ühed populaarsed suveniirid – kristallkuubikud, kuhu sisse saab lasta laseriga graveerida 3D kujutisi. Nii imelikud ja võõrandunud asjandused, aga ka nii loogilised. Mis tulevikku saab 21. sajandil olla traditsioonilisel analoogfotograafial, näiteks perekonna fotoalbumitel? Mitte mingisugust.

 

Paco Ulman
Seeriast "mememe"
2014
Pigmenttrükk
Kõik õigused kunstnikul

*

Olgem ausad, üleüldiselt on portreega finito, sest küllastumus kõikvõimalikest selfie'dest tekib tänapäeval paratamatult. Ühe rohkem on ilmne, et traditsioonilise autoportree enesekaemusliku funktsiooni võtavad kunstis üle vaikelu erinevad variatsioonid. See, mis asju sa enda ümber kokku kuhjad, räägibki sinust tavaliselt rohkem kui teave näiteks selle kohta, mis värvi on su silmad või kui viltune on su nina. "Uus intiimsus" eeldab privaatse ülekandumist inimeselt tema lähikeskkonnale, samal ajal kui kujutised indiviidi näost või kehast on sotsiaalvõrgustike kaudu peaaegu et kõigile teada avalik informatsioon.

*

21. sajand tõotab tulla väga igav, turvaline ja rahulik: inimkonnal tekib ometi kord aega ennast ka natuke kõrvalt vaadelda. Mulle see perspektiiv sobib.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

* "See on see koht, kus me elasime
Maksin selle eest vere ja armastusega
Ja need on need karbid, mis riiulil seisid
Kus ta hoidis oma luuletusi ja asju." – Tlk.

< tagasi