est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Sild üle rajuste vete ehk eksperiment rästiku ja puravikuga

Tõnis Tatar (2/2016)

Tõnis Tatar kirjutab vanema ja noorema kunstipõlvkonna staaride Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäitusest Tallinna Kunstihoones.



19. III–1. V 2016
Tallinna Kunstihoone
Kuraator: Tamara Luuk.


Tamara Luugi koostatud Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse "Kaunitar ja koletis" intriig on samavõrd ilmne kui mitmekihiline. Ühel pool hilisnõukogude estetismi korüfee, viimase 40 aasta rafineeritumaid ja intellektuaalsemaid eesti maalikunstnikke, "Poiss viiuliga" (1980) autor ja soliidses eas härrasmees. Teisel pool viimaste aastate eesti nüüdisaegse kunsti komeet, interdistsiplinaarsel "avatud väljal" tegutsev keraamik, ekstravagantne noor naine, kelle seniseks tähetunniks on olnud tähelepanu äratamine USA-s toimunud kunstimessil (keraamilise kilbi all lamades).1

Pääsuke ja Lemsalu asustavad meie väikese kunstimaailma erinevaid mandreid, mis üldjuhul eksisteerivad suveräänses eneseküllasuses. Mõlema taustal on erinevatest epohhidest pärinevad kunstiideoloogiad ja tundlikkused ning ilmselt on mõlemal ka oma vaatajad ja imetlejad. Kolm aastat tagasi pealkirjastasin arvustuse (juhtumisi samuti Tamara Luugi koostatud) ANK '64 retrospektiivnäitusele pisut pateetiliselt "Igatsuseks kommunikatiivse ühtsuse järele"2. Balansseerides õnnestunult kunstilist "kaasaegsust" ja "konservatiivsust", jõuab Luugi seekordne näitus sellele ideaalile nii lähedale kui võimalik. Katse panna omavahel kõnelema kunstilised väljendused, millel mõnede eelduste kohaselt puudub ühisosa, väärib igal juhul tunnustust.

Julgest kontseptsioonist ei piisaks, kui sellele ei sekundeeriks sobiv formaat (Näituse kujundaja on Neeme Külm, installeeris Valge Kuup. – Toim.). "Kaunitar ja koletis" ühendab Pääsukese küllaltki mahuka retrospektiivi mõlema kunstniku uuemate töödega (vanameistri loomingu linnuperspektiivis on "uus" kogu Lemsalu looming). Pääsukese kuulsate või pisut vähem kuulsate maalide läbi mitmete aastakümnete ulatuv galerii loob näitusele ajatu esteetilise väärtuse aura, mida üks osa publikust kunstilt kahtlemata ootab. Ent huvitaval kombel osutub vanameistri väärikas ja imetlust pälviv ekspositsioon ühtlasi pingestatud lavaks Lemsalu hullumeelsetele esemetele. Lemsalu popkultuuri vihjetest kubisevad "asjad" (nii nimetab oma installatsioone ka kunstnik ise) ei näi küll Pääsukese universaalsetest kategooriatest midagi teadvat, kuid toimivad selles ruumis oivaliselt.

 

Postmodernism vs. postmodernism

Kirjeldatud omapärane, kuid üllatavalt hästi töötav formaat laseb muuhulgas märgata etableerunud formaate, milles meie kunstielu valdavalt toimib: isiknäitus kunstniku värskest loomingust, retrospektiiv vanameistri elutööst ja teemapõhine kuraatorinäitus. 2015. aastal ilmunud artiklis märgib Fredric Jameson, et nüüdisaegse kunsti tähendusliku üksusena on kunstiteoste koha võtnud sündmused, mistõttu kunst pole enam niivõrd pingutus, stiil või millegi sügavama väljendus, kuivõrd strateegia või retsept sündmuste korraldamiseks. Originaalse kunstniku loodud unikaalsete kunstiteoste asemel kohtame tema sõnul klassifitseerimatuid kombinatsioone, millest kuraator kui institutsiooni kehastus komponeerib uudseid intellektuaalseid ruume.3

Tamara Luugi kuraatorinäitus näib selle määratluse õnnestunud illustratsioonina ning järgnevalt püüan seda intellektuaalset ruumi lähemalt analüüsida. Selleks naaskem veel kord "Kaunitari ja koletise" näituseformaadi juurde. Kaksiknäituse kui sellise strukturaalseks tähenduse loomise mehhanismiks on suhe – "Kaunitari ja koletise" puhul on see tõsiasi isegi pealkirjas markeeritud. Siia kuuluvad küsimused selle kohta, kas tooni annavad sarnasused või erinevused, kas tegemist on dialoogi või konfliktiga, kes domineerib, kes annab teed jms. Suhe on võimas semiootiline veski ning kui selle kivideks on niivõrd reljeefselt erinevad elemendid nagu Pääsuke ja Lemsalu, väärib selle veski jahvatus tähelepanu.

Osalejate vaheliste erinevuste ja samasuste vaatevinklist on "Kaunitari ja koletise" lõpp-produkt mõneti paradoksaalne. Ühelt poolt ilmneb, et terav kontrast kunstnike karjääri, meediumi ja meetodi vahel toob kummalegi kunstnikule kaasa suveräänse iseendana esinemise vabaduse. Ilmselt saab see toimida eeldusel, et osalejate näol on tegemist tugevate ja oma esteetilises identiteedis kindlate kunstnikuisiksustega. Pääsuke ja Lemsalu Tallinna Kunstihoones on nagu puravik ja rästik seenelise ämbris – segamini neid naljalt ei aja, kuid tahaks öelda, et mingil moel lõhnavad mõlemad ühtemoodi metsa järele.

Teiselt poolt loob osalejate kombinatsioon situatsiooni, kus kumbki kunstnik esindab tahes või tahtmata enamat kui iseennast. See "enamat" pole vähem kui meie kunstikultuuri epohh. Pääsukese esindatav "traditsiooniline" kunstikäsitlus kätkeb järjekindlat tööd isiksuse väljendamiseks valitud väljendusvahendi ning stiililise idioomi piirides (neid piire järk-järgult uute invariantide kaudu laiendades). Lemsalu "kaasaegne" meetod on sellega võrreldes märksa äkilisem, seisnedes (veel kord Jamesoni sõnu kasutades) ühekordse vahendi leiutamises, millega kunstnik teostab ainususe (singulaarsuse) trikki. Näitus ei koosne plejaadist Pääsukese maalidest ning näpuotsatäiest Lemsalu asjadest mitte üksnes seetõttu, et esimene on pikema aja jooksul rohkem jõudnud, vaid ka seetõttu, et singulaarne "postmodernistlik" kunstiteos ei allugi ehituskivina terviklikule oeuvre'ile.4

See kogu lääne kunstielu hõlmanud paradigmavahetus leiab "Kaunitari ja koletise" näitusel elegantse väljenduse – lihtsalt, et Pääsuke annab näitusele n-ö massi ning Lemsalu n-ö puraka. Kummati on mõlemal intensiivsusrežiimil ka publiku hulgas oma pooldajad – pääsukeselike maaligaleriide austajaile võib installatsiooni ja video formaat paista pretensioonika, napi, ülbe ja lohakana, samas lemsalulike kontseptuaalsete objektide nautijad võivad esimesi pidada konventsionaalseiks-vanamoelisiks. Kuna täielik näitusekogemus eeldab nii massi kui energiat, siis töötab Tamara Luugi crossover sellest aspektist harukordselt hästi.

Lisaks viljakatele erinevustele toob Lemsalu ja Pääsukese näitus esile kunstnike üllatavagi ühisosa. Püüdes kategoriseerida 40-aastase intervalliga kunstimaailma sisenenud autoreid, pakuvad ennast esimeste märksõnadena esile vanad head modernism ja postmodernism. Tegelikult on Pääsukese ja Lemsalu näituse veel üheks tasuta kaasaandeks demonstratsioon selle kategooriapaariku piiratusest ja tinglikkusest, jättes vaatajale valiku kas sellest dihhotoomiast üldse loobuda või soovi korral nentida, et tegemist on erineva põlvkonna postmodernistidega.

Omamoodi aitab modernismi-postmodernismi kategooriate rakendamise luhtumine meid lähemale kunstnike olulisele ühisosale. Jamesoni järgi on postmodernismi modernismist viimseks eristavaks tunnuseks "ängi ja paatose" kadumine (jumalast ei tunta puudust, kapitalismi ja võõrandumisse suhtutakse fatalistlikult). Selles valguses võib soovi korral nii Pääsukese kui Lemsalu loomingust leida "modernistlikke" jooni – mõlema teosed on sageli või koguni alati kantud "ideest", mis mõnel puhul võib kätkeda ka isiklikku või sotsiaalset dramatismi. Ent ühtlasi iseloomustab mõlemat nende tööde algimpulsiks olevate ideede küllaltki ebamäärane ja ambivalentne väljendus. Mõlema kunstniku loomemeetod lisab algsele ideele tugevad filtrid, mis seda kohati tundmatuseni moonutavad, ning, veelgi enam, muutuvad seeläbi ise kunstiteose aineseks ning kunstniku emblemaatiliseks tunnuseks.

Pääsukese puhul moodustavad selle filtri rafineeritud maalikultuur ning omamütoloogiaga piirnev sümbolism. Lemsalu puhul on seda filtrit raskem delikaatselt sõnastada, kuid kirjeldaksin seda kui dionüüsilist, loovat hullumeelsust. Seda Lemsalule iseloomulikku olekut markeerib ka Tamara Luugi tekst näitust saatvas tiražeeritud näitusegiidis: Lemsalu viibib ekstreemolevikus, tal on kunst ja elu lootusetult sassis ning tema kunst on kantud "vabade assotsiatsioonide lennust, mis ei taha saada loetud mingis võtmes, vaid annab kõigepealt kätte naeru vabastava võimaluse. Kes edasi jaksab minna, võib jõuda teise galaktikani." (Huvitav on, et kui Luuk vastandab Lemsalu irratsionaalset meetodit Pääsukese "kontemplatiivse esteetika koodiga", siis Lemsalu ise leiab, et vastupidiselt tüüpilisele kalkuleerivale nüüdiskunstnikule "minul ega Tiidul ei ole valikuid. Selliseid inimesi ei ole enam".)6

 

Afektid vs. efektid

"Kaunitari ja koletise" kui näitusekomplekti kunstiline võlu seisneb kahe kunstniku ennasttühistavate (ja vaatajat ängist ja paatosest säästvate) filtrite teineteist võimendavas koosmõjus. Kunsti vaatamise strateegiaid on muidugi arvestatav hulk, võrreldes kunsti loomise omadega, kuid ühte uuemas kunstis pigem alaesindatud vaatamisviisi võiks nimetada afektiivseks. Lemsalu ja Pääsukese ühisnäitus annab vaatajale indulgentsi tõlgendamise-ratsionaliseerimise kohustusest loobuda. Ilmselt julgustab niiviisi lähenema ka tuntav annus iroonilist huumorit mõlema kunstniku töödes. Iseäranis Lemsalu kunsti iseloomustab asjaolu, et kuigi tema teosed sisaldavad üleskutset tõlgenduseks (pealkirja kaudu), siis afektiivse, dionüüsilise elamuse nimel on mõistlik kunstniku mõtted talle endale jätta. Lemsalu teostesse kätketud "galaktika" ei avaldu nende taandamisel sõnastatavale sisule, selline "lugemine" muudaks teosed lihtsalt halvemaks. Hermeneutikast loobumise kompensatsiooniks on, Susan Sontagi sõnadega, kunsti erootika7 – võimalus sukelduda vormide poolt ennustamatul viisil esilekutsutavate seoste, afektide ja efektide maailma. Vaatajale võib sellise kogemuse mõju olla parimal juhul subjektiivset vabadustunnet kehutav. Sama vaatamisviis on ühe võimalusena ja subtiilsemal (vähem intensiivsemal) kujul implitseeritud ka Pääsukese maalides. Ehk lühidalt – Pääsukese-Lemsalu näitus on fun, ning see on tõsisusluuludes vaevlevas kunstimaailmas pagana värskendav.

Nõnda lisandub Lemsalu-Pääsukese ühisnäituse olemusliku tunnusena kunstnikevahelisele suhtele teine sama oluline element – suhe vaatajaga. See on aspekt, mis näib iseäranis huvitavasse valgusse tõstvat Tiit Pääsukese osa ekspositsioonist. "Kaunitar ja koletis" näib realiseerivat Mieke Bali käsitlust kunstiajaloost, mis muutub vastavalt hilisematele vaatamise tingimustele. Bali sõnul toob iga hilisem vaataja kunstiteose juurde uue kultuurilise pagasi. Uutes kontekstides kunstiteosele rakendatavad vaatamiskoodid võimaldavad sellel rännata eemale nii autorist kui algsest kontekstist, andes ajaloolisele kunstiteosele ennustamatu järelelu.8

Nõnda vaadatuna ei ole ühisprojekt noore cutting edge kunstnikuga vanameistri jaoks lihtsalt kompliment, vaid ühtlasi sisuline intellektuaalne eksperiment. Eelkõige avab "Kaunitar ja koletis" silmad Pääsukese loomingu paindlikkusele ja avatusele – sellele, et võrreldes tema suurte kaasaegsetega (Olev Subbi, Enn Põldroosi, Jüri Arraku, Peeter Mudisti, Toomas Vindi) on Pääsukese looming märksa nõrgemini ankurdatud kindlate teemade, motiivide, eksistentsiaalsete meeleolude või ideede külge. See asjaolu, mille Tamara Luuk on teraselt ära tabanud, muudab Pääsukese Lemsalule ideaalseks partneriks. Naastes veel korraks näituseosaliste suhte juurde, näib, et näitusekomplekt võlgneb oma tasakaaluka koosmõju eelkõige Pääsukese maalide võimele Lemsalu küllaltki intensiivseid-agressiivseid objekte absorbeerida. Küllap kõneleb see vanema kunstniku suuremast enesekindlusest ning paindlikkusest, kuid see on eelkõige tema, kes astub nooremale kolleegile sammukese vastu, mitte vastupidi. Nõnda on kindlasti näituse üheks pärliks Pääsukese imeline portreepaar Lemsalust (olgu need ka ainsad üksikteosed, mida ma sellest terviklikust näitusekomplektist eraldi nimetan).

 

 

Tiit Pääsuke "Kris & Kris II"

Tiit Pääsuke
Kris & Kris II
akrüül, õli lõuendil, 90x77 cm
2016
Foto autor Peeter Sirge

 

 

Lisaks väljatoodule on Pääsukese ja Lemsalu kunstil rida ilmseid väliseid sarnasusi: tähelepanu koloriidi- ja pinnaefektidel, huvi arhetüüpsete ja sümboolsete motiivide vastu, irooniline ja refleksiivne suhe oma vahenditesse, lavastuslikkus ja absurdimaiguline huumor. Kuid "Kaunitar ja koletis" töötas niivõrd hästi tänu mõlema kunstniku retoorikasse kuuluvatele filtritele, mis võimaldavad õnnelikku loobumist sõnastamist nõudvast tõlgendusest. Ja just selle asjaolu tabamist pean ma Tamara Luugi suurimaks õnnestumiseks.

 

 

Tõnis Tatar on kunstiajaloolane ja -kriitik, töötab Tartu Ülikoolis, kus kaitses mullu doktoritöö "Kolmas tee Eesti NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel".

 

 

Tsitaadinurk:

"Kris Lemsalu ekstravagantsed keraamika-põhised installatsioonid panevad järeldama, et edukas nüüdisaegne kunst on pöördumas videote illusoorsusest tagasi materiaalsuse juurde. Kunstniku skulpturaalsed vormid astuvad meie ette justkui tagaukse kaudu – varasematel aastakümnetel piirdus monumentaalne keraamika dekoratiivsusega, ent nüüdne ambitsioon on ühendada see performance'i ja installatsiooniga ning võtta koht sisse kunsti peavoolu tegijate hulgas. [---] Kitš on tema jaoks täiesti loomulik suhtlusvahend teiste seas. Näha on, et 1980. aastate kitši-buum oli talle kuskilt lapsepõlvest kaasasaadud emakeel, millega rääkida oma visuaalset juttu. [---] Tiit Pääsukese kaksikmaal "Kris & Kris" (akrüül, õli, lõuend, 2016) jätkab kunstniku loomingus nüüdseks juba arvestavat portreede rida, mis kujutavad kaaskunstnikest kaunitare ja mis sai alguse 1970. aastatel. Seekord on maalitud üht ja sama Krisi kahes versioonis, erinedes teineteisest tundmatuseni. Siin tuleb esile ilu mõiste (kaunitarid, make-up, poosid). Nõukogude perioodi portreedes oli see relv võitluses toonase programmilise inetuse vastu. Nüüdne ilu mõiste (mille funktsioon on teha kõik vastupidi sellele, mida sugereerivad reklaamid) on relv kapitalistliku ilutööstuse vastu. Äärmiselt õnnestunud portreed. Näituse avamisel oli Kunstihoone puupüsti rahvast täis, kohale olid tulnud kummagi kunstniku sõbrad, kes enamasti omavahel ei suhelnud, küll aga segunesid sumisevaks rahvamassiks."

Heie Treier, "Kaunitar ja koletis" purustatud katedraalis. – Eesti Päevaleht 11. IV 2016.

 

 

1 Karin Laansoo, Oivaline Eesti gootika. – Vikerkaar 2015, nr 12, lk 91–93; Karin Laansoo, Haip or not to haip. Lemsalu kilpkonna juhtum. – Uus Number! Kunstiprojekt-ajakiri. Tallinn: MTÜ Uus Materjal, 2016, lk 85–88.

2 Tõnis Tatar, Igatsus kommunikatiivse ühtsuse järele. – Sirp 12. XII 2013.

3 Fredric Jameson, The Aesthetic of Singularity. – New Left Review, March, April, 2015, lk 107, 110.

4 Ibid., lk 112–113.

5 Ibid., lk 125.

6 Tamara Luuk, Kole kaunis Tiit Pääsuke. Kaunis kole Kris Lemsalu. – Tiit Pääsuke & Kris Lemsalu, Kaunitar & koletis. Tallinna Kunstihoone 19. III–1. V 2016 [näitusegiid].

7 Susan Sontag, Tõlgendamise vastu – Vaikuse esteetika. Tallinn: Kunst, 2002, lk 24.

8 Mieke Bal, Norman Bryson, British Historian of Art and Visual Culture. – Key Writers on Art: The Twentieth Century. Ed. Chris Murray. New York & London: Routledge, 2006 (2003), lk 16.

< tagasi

Serverit teenindab EENet