est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Sissehingamise periood

Heie Treier (4/2016)

Heie Treier seab küsimärgi alla formalismi taastuleku.

 

 

17. IX 2016–19. II 2017
Kumu 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Kunstnikud: Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve.
Kuraator: Kati Ilves.

 

 

Kumu kunstimuuseumi viies korrus on näitusel "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve" tundmatuseni ümber ehitatud. Sinna on kohati tekitatud labürint, seal on kohati väga palju vaba ruumi, seal on mõningaid ruumimõistatusi ja üks lausa geniaalne arhitektuuriline ettepanek. Näitus tervikuna on suunatud sissepoole, tegeleb muuseumi kui asutuse ja näituseruumi endaga, mitte institutsioonist väljaspool asuvate teemadega ühiskonnas laiemalt.

Kes võiks olla niisuguse näituse publik? Kunstnike mõtte- ja jõupingutusi oskavad hinnata ilmselt need, kes varem korduvalt külastanud Kumu viienda korruse näitusi ning võrdlevad praegust olukorda "normaalolukorraga". Võib-olla on näituse olulisim publik siiski tellija ise ehk Kumu töötajad, kellele see on vaimuvärskendus. Kui pidada näitust vahepealseks sissehingamise perioodiks, siis on sellel oluline roll. Kumu esmakordsele külastajale võib nähtav ja kogetav jääda pigem kättesaamatult elitaarseks ja formaalseks mänguks, mille reeglid on nähtamatud.

Indrek Grigori raadiointervjuust näituse kuraatori Kati Ilvesega1 saime teada, et näitust on ette valmistatud kolm aastat ning seda motiveeris muuseumitöötajate tüdimus Kumu arhitektuuri keerukusest – tegemist ei ole teatavasti lihtsa "valge kuubiga", mis teeniks isetult "kunsti kui püha" asja, vaid keerulise ruumiga, kus on kaarduvaid seinu, vaatevälja palistavaid tugisambaid jne. Kumu arhitektuur tõepoolest dikteerib üsna jõuliselt, mida ja kuidas seal üldse näidata saab. Mismoodi allutada või painutada see arhitektuur kunstnike teenistusse?

Näituse peamised suured ruumiideed pärinevad skulptor Neeme Külmalt, kes on viimaste aastate jooksul spetsialiseerunud näituste installeerimisele. Nii on ta kunstnike n-ö nähtamatu taustajõuna tänapäeva Eesti kunstiareenil pea asendamatu professionaal. Nüüd esineb ta aga iseenda nime all omaenda ruumiideede autorina. Võib-olla on tema praegust radikaalsust veelgi õhutanud koostöö näiteks Anu Vahtra ja teiste nüüdiskunstnikega, kes mõtlevadki paljuski just nimelt ruumiliselt.

Neeme Külm küsib Kumu 5. korrusel, mis oleks, kui ehitaks õhku silla, millelt vaadata Kumu 4. korruse püsiekspositsioonis paikevaid Ülo Soosteri maale hoopis ülevalt alla? Mis oleks, kui tooks Kumusse valge kipssamba kõrvale täiesti absurdselt mõjuva graniitsamba, ja seoks need kaks sammast koormarihmaga ajutiselt kokku? Mis oleks, kui seinal rippuvat pilti saaks ringiratast keerata, aga nii, et seda pilti väntab keegi teine kuskil kaugel mitme seina taga? Ja väntamiseks vajalik mehhanism on omakorda avalikult eksponeeritud?

Krista Mölder on eksponeerinud seintel pilte. Need on fotod loodusest ja arhiividest, aga miks, jääb lahtiseks. Ning lõpuks annab näitusele suure ja tugeva dominandi Taavi Talve hiigelekraanil jooksev video "Pimetähn" (2016). Selle tegemisele on kunstnik ilmselgelt pühendatud palju hoolt ja energiat, film on üliprofessionaalne, aga mis on kõige selle mõte, jääb samuti üsna lahtiseks.

Kui asetada selle Kumu suurnäituse kõrvale veel teisigi sarnaseid viimase aja näitusi Eestis, tahaks sellist kunsti vaadates kohati välja hääldada sõna "formalism", aga mitte süüdistava intonatsiooniga, vaid konstateerivalt. Formalism on tegelemine peamiselt vormiprobleemidega – nähtus, mida eriti tugevalt kritiseeriti 1990. aastate alguse Eesti kunstiareenil ja mille ümberlükkamiseks nägi toonane tõusev kunstnikepõlvkond palju vaeva. Nüüd oleks see formalism nagu veel tugevamal ja professionaalsemal kujul tagasi tulnud, aga uuel ringil ja uute põlvkondade teadliku (ajutise?) valikuna. Keskendumine vormiprobleemidele signaliseerib üldiselt sulgumist kas heas või halvas mõttes, enesekaitselisi mehhanisme. Kui see aga jääb kauemaks kestma või lausa domineerima, on põhjust küsida, mis toimub.

Sel sügisel toimus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitus "Pseudo"2, mis võib-olla samuti andis märku korraldajate teatavast näitusetüdimusest. Eksponeeritud kunstike (Dénes Farkas & Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen & Sigrid Viir, Neeme Külm) teosed olid eraldi võttes tegelikult kõik juba varem nähtud, aga nüüd pandi need välja ümberehitatuna või omavahel segatuna, nii et uues koosluses pidi tekkima võõrastus.

 

 

Neeme Külm Sambad 2016 kohakindel installatsioon Kumu kunstimuuseumi installatsioonivaade, foto autor Stanislav Stepashko Kõik õigused kunstnikul

Neeme Külm
Sambad
2016
kohakindel installatsioon
Kumu kunstimuuseumi
installatsioonivaade,
foto autor Stanislav Stepashko
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Hobusepea galeriis avas sügisel suure maalinäituse Kristi Kongi, kellele andis põhjuse näitust teha üks pakend-kilekott.3 Kunstnik ei suhestunud sellega mitte iroonilis-kriitilises võtmes, nagu Leonhard Lapin oma kunagistes pakendikollaažide-seerias, vaid siiralt, lähtuvalt kilekoti värvidest ja mustritest.

Nii et teatav n-ö sissehingamise periood tundub Eesti kunstiväljal – vähemalt Tallinnas – olevat hetkel üldisem tendents. See on tugevas kontrastis alles hiljuti siinsel kunstiväljal toimunud poliitiliste võitlustega, mis olid informeeritud kõige muu hulgas otse muidugi ka marxismipõhisest kriitilisest teooriast. Nüüdne pea et kollektiivne keskendumine üksnes objektile viitab aga hoopiski analüütilise esteetika põhisele objekti-kesksusele ning objektiivsuse-taotlusele – inimene (kui subjektiivne) on siit üldse välja jäetud. Või fenomenoloogilisele esteetikale, kus enesekesksus on lubatud ja soositud. Psühholoogilisest seisukohast viitab olukord ilmselt enesekaitselistele mehhanismidele. Aga kaitseks kelle eest täpsemalt?

Sellised tendentsid on aga praegu õhus ja – meeldib see meile või mitte – signaliseerivad seega laiemas kunstiüleses sfääris toimuvat, võib-olla ebakindlust seoses maailma muutumisega. Muutust atmosfääris tajuvad, nagu alati, eriti tundlikult just kunstnikud.

 

 

Heie Treier on kunstiteadlane ja -kriitik, töötab kunstiajaloo dotsendina Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis.

 

 

Tsitaadinurk:
"Üks võrdlemisi oluline teema, millest kunstieriala ringkondades palju räägitakse, on professionaliseerumine näituste installeerimisel. Mis sisuliselt tähendab mitte nii väga teoste kui näitusesaali kohati ülimalt töömahukat ruumilist ümberkorraldamist. Neeme Külma ja Jaana Jürise firma OÜ Valge Kuup on selle protsessi tinglik kehastus või lipulaev. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas firma sünni tingis huvi ehitusmaterjalide vastu või on firma tinginud Külma kui kunstniku huvi ehitusmaterjali ja kvaasiarhitektuuriliste lahenduste vastu. Kuid see ei ole ka tegelikult oluline. [---] Pitoresksest dekoorist vabastatuna, anonüümseks valgeks kuubiks pööratud galerii ruum, millest vahepeal põgeneda üritati, on ise muutunud kunstniku tööriistaks. Samuti nagu ready made'ist ehk valmisobjektist, mis algselt kunstniku kui looja geeniust ründas ja kahtluse alla seadis, on saanud installatsiooni lahutamatu osa, mille kunstilises väärtuses kahtlemine ei tule kellelegi pähe."

Indrek Grigor, Kunstiministeerium. Arhiivi ja arhitektuuri vahel. – Klassikaraadio 3. XI 2016.

 

"Siiski jääb muuseumi seisukohast vaadates see eneserefleksioon turvalistesse raamidesse. Institutsiooni sümboolset korda on korraks kõigutatud, kuid näituse lõppedes saavad kõik augud põrandas jäljetult suletud, status quo taastatud."

Ingrid Ruudi, Valged seinad on seest õõnsad. – Sirp 9. XII 2016

 

 

1 Indrek Grigor, Kunstiministeerium. Arhiivi ja arhitektuuri vahel. – Klassikaraadio 3. XI 2016.

2 Heie Treier, Kunstnikukeskne näitus. – Sirp 21. X 2016.

3 Gerli Nõmm, Kristi Kongi avab isikunäituse "Kas oled end näinud?". – Kultuur.err.ee 3. XI 2016.

< tagasi

Serverit teenindab EENet