Sõna, ruum ja "Sund"

Eero Kangor (2/2014)

14. V–15. VI 2014
Kunstnikud: Vano Allsalu, Manfred Dubov, Mihkel Ilus, Liina Kalvik, Mihkel Maripuu, Soho Fond, Jaan Toomik.
Kuraator: Teet Veispak.

Pilt ja sõna

Kaasaja kunstisituatsioonis on sõnal üha suurem tähtsus. Kui kunstnik satub sõnaosava kuraatori soosingusse, võib ka viletsast andest sündida šedöövreid, kuigi selline hiilgus võib kiirelt kustuda. Kunsti kohale tõusnud autoritaarse kuraatori võimuiha jaoks on kunst vaid alam, kes peab sõltuma valitseja armust ja suvast. Andekad maalikunstnikud on siiski läbi aegade olnud kriitilises suhtes katsetega nende loomingut alistada ning nende teoseid saab üha uutest aspektidest vaadelda nende ilmse loomingujõu tõttu. See loomingujõud seisneb võimes aktiveerida kunsti vastuvõtjas sundi luua oma tähendusi. Pildid hakkavad jutustama oma lugu. Aga kui sõnad räägivad üht ja pildid teist lugu; kui tekst mitte ei selgita ega suuna, vaid eksitab uutele radadele, kui sõnaga mõjutakse ühtedele, pildiga teistele meeltele ja luuakse kujutlusi, mis ristuvad, segunevad, paisuvad ja levivad nagu risoomid ning laotuvad üle laia maastiku, mille piiriks on vaid meie teadmised ja kujutlusvõime, siis on sõnal pildi kõrval tähtis koht. Üks täiendab teist, aga kummalgi on omaette väärtus ja vabadus.

 

Kunstnik ja ruum

Kaasaja kunstisituatsioon esitab kunstnikule veel ühe väljakutse. Ta ei pea looma mitte teoseid ja pühendama päevi, kuid või aastaid ühele maalile, vaid töötama näituste jaoks ja mõtlema ruumiliselt. Ühest ruumist ja kohast lähtuvalt peab tekkima idee, kuidas oma piltide sõnumit paremini esile tuua. Kui üks pilt (maal, kujund, installatsioon, video vms) pärast näituse lõppu "töötab" ka mõnes teises ruumis veenvalt ja mõjuvalt, on tegemist erakordse saavutusega. Kui kujund, mis kordub ühest maalist teise üha uuesti ja uuesti ega muutu igavaks, on kunstnik samuti leidnud midagi universaalset, mille ekspluateerimise eest teda mitte ei karistata, vaid kiidetakse. Pildikunstnik peab valitsema nii sisemist kui välist ruumi – maalija ja ruumikujundaja roll peavad teineteist täiendama.

 

Tallinn ja Tartu

Olen juba pikemat aega jälginud ja võrrelnud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ja Tartu Ülikooli maaliosakonna kasvandike saavutusi. Olen olnud tunnistajaks aastatepikkusele vastastikusele ignoreerimisele. Kui Tallinnas toimub mõne Tartu kunstniku näitus, on avamisel külastajaid äärmiselt vähe. Tallinnas sõimatakse tartlasi pallaslasteks, kes justkui elaksid veel eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendates aastates.

Seda rõõmustavam on näha Eesti- ja Liivimaa vahel üha sagenevat vastastikust rännet, mis on noortele kunstnikele kindlasti kasuks tulnud. Näiteks on Laura Põld alustanud õpinguid EKA-s, magistrantuuri aga läbinud Tartus Jaan Elkeni käe all. Tartust on alustanud Mihkel Ilus ja Mihkel Maripuu, kes nüüd õpivad edasi EKA magistrantuuris. Kuigi Tartus õpetatakse ainult maali, saadakse sealt minu arvates parem haridus kunstnikuna läbilöömiseks, milles on oma osa kindlasti ka sellel, et sõnalist võimekust saab arendada ja maailmavaadet avardada Tartu Ülikooli akadeemilist mitmekesisust ära kasutades. Tartus hariduse saanud kunstnikud valdavad ühteviisi hästi nii pilti, sõna kui ruumi.

 

"Sund" ja teised näitused

Tänavu 13. mail Tallinna Kunstihoones avatud näitus "Sund" annab kahe maalikooli kasvandike saavutustest hea ülevaate. Kuraator Teet Veispak on näitust tutvustanud samas väga pealiskaudselt ja üldsõnaliselt: "Näituse nimetus – Sund – tuleneb kunstnike immanentsest seisundist, mis on omamoodi conditio sine qua non, nende loomingu alus. See on lähtekoht, millelt esitatakse oma nägemusi iseendast, maailmast ning selles toimuvast [---]" jne. Sellise teksti oleks võinud kirjutada suvalise näituse, suvalis(t)e kunstniku/kunstnike kohta ja täiesti suvalisel ajal. Tõepoolest, raske ongi leida näitusel eksponeeritud teoste vahel ühisnimetajat, kontseptsiooni, siduvat ideed – ja võib-olla olnuks ausam nimetada näitus väljakutsuvalt "Suvaliseks".

Näitusel esinevate kunstnike omavahelised seosed on pigem isiklikud, eksponeeritud on õppejõudude ja nende õpilaste loomingut. "Suvalisele" näitusele on oma teosed välja pannud Eesti Kunstnike Liidu vastne president Vano Allsalu, Eesti Kunstiakadeemia maaliprofessor Jaan Toomik ning nende õpilased Soho Fond, Mihkel Ilus, Mihkel Maripuu, Manfred Dubov ja Liisa Kalvik. Kunstihoone suures saalis on väljas Allsalu, Kalviku, Dubovi ja Toomiku maalid. Väljakupoolse galerii on maalidega hõivanud Toomik, kolmandas saalis on Ilusa ruumi- ning tagumises saalis Maripuu videoinstallatsioon. Näitusel puudub ühtne kujundus, mis paistab eriti silma Kunstihoone suures saalis. Teistes saalides on eksponeeritud vaid ühte kunstnikku korraga, mis on tulnud tervikule ainult kasuks.

 

 

Mihkel Ilus
/HHH/
maaliinstallatsioon
2014
Tallinna Kunstihoone näitusevaade,
foto autor Andreas Trossek
Kõik õigused kunstnikul

 

 

Suure saali parempoolses pikemas seinas ripuvad Allsalu ühetaolised puhastes värvitoonides ja eri suuruses tahvelmaalid, mille pealkirjadega taotletakse anda igale üksikule neist mingigi omapära. Võrreldes siinset väljapanekut Allsalu varasemate näitustega ("Süütuse aeg" Hobusepea galeriis 2010. aastal, "Unepaanika" Draakoni galeriis ja "Igati" Haus galeriis 2012. aastal) ja nende teoste pealkirju, tuleb järeldada, et Allsalul on nii kirjaniku- kui maalijaannet, kuid üks ilma teiseta pakub vähe. Seda, mis jääb puudu maalis, peab täiendama vaimukas sõna, kuid kui sõnades puudub traagika, annab see piltidele vaid haledat varju.

Suure saali teises pikas seinas on Dubovi maalide rida. Nende hindamisel on samuti abiks pilk varasematele näitustele ("Invocatio" Hobusepea galeriis 2011. aastal ja "Fracturae" Hobusepea ja Draakoni galeriis 2013. aastal). Oma õpetaja Allsalu eeskujul rõhub ka tema poeetika trumbile, aga kui tema piltides sähvatabki mingit loomingulist jõudu, kaob tekkinud säde hetkel, mil ta on märgatud suurema meistri järeleaimamist. Puudu jäävat originaalsust proovib Dubov leida ilusatest sõnadest, mis ta on pannud oma ekspressiivsetele maalidele pealkirjadeks.

Nii nagu Allsalu ja Dubovi puhul, pole ka Toomiku maalidel näituse pealkirjaga mingit olulist seost. Väljapandust on kõige huvitavamad käesoleva aasta tööd, milles Toomik on oma varasemale loomingule toetudes leidnud mõjuva kujundi. Üha korduvad ja teineteisega liituvad mustad inimfiguurid meenutavad piltkirja või hieroglüüfe, kuid toetavad ka kunstiajaloolisi paralleele. Teoste vaimukad pealkirjad lisavad kujunditele salakeele tähenduse ja vihjavad loomise, paljunemise, kloonimise ja kopeerimise sarnastele protsessidele nii kunstis kui elus. Seevastu Toomiku teistes eksponeeritud teostes väljendub minu arvates mõnda aega tagasi valitsenud loominguline kriis. See näitab, et Toomik ise on võimeline oma ebakindlusest üle saama, kuid järjekindlusetus õpetajana võib alles maalimisega alustavatele noortele karuteene teha.

Kui Ilus ja Maripuu poleks Tartus omandanud tugevat aluspõhja, poleks nende praeguses loomingus tunda seda kindlust ja veenvust, millega nad on suutnud näituseruumi oma tahtele allutada. Ilusa eelmised maaliinstallatsioonid 2013. aastal Draakoni ja Vaal galeriis ei jätnud mulle nii head muljet. Draakonis (isiknäitus "Robusto") oli ruumi küll piisavalt hästi tajutud ja ära kasutatud, kuid teostuses oli siiski mingi häiriv lohakus. Seevastu Vaalas (isiknäitus "Kuuse asemel") jäi Ilusa ideede jaoks ruum liiga suureks ning kompositsioon ei pääsenud mõjule. (Heaks näiteks Vaal galerii näituseruumi võimaluste ärakasutamisest on minu hinnangul näiteks Laura Põllu 2014. aasta isiknäitus "Loss".) Ent Kunstihoones on Ilus leidnud suurepärase mahulise tasakaalu. Plekist treppide, akende ja tornide paigutus haarab vaataja pilgu ja laseb sel ekselda ühest nurgast teise, keskpunkti ja tähendust leidmata. Ilusa installatsiooni puhul on Kunstihoone rühmanäituse pealkiri "Sund" tõepoolest omal kohal.

Maripuu eksponeerib Kunstihoones videot pealkirjaga "Tuleb mingil ajal mingist kohast ja läheb mingis suunas" (2014). See on visuaalselt haarav video, milles on justkui mingi narratiiv, kuigi näeme ekraanil ainult eri kujundite vahelduvat rütmi. Selles justkui on mingi sõnum, sest pilt, värvid, kujundid ja sümbolid haaravad vaataja meeli, aga tähendus libiseb ikkagi käest ja jätab ka pärast video lõppemist mõtted rahutult tühjusse teineteist otsima. Seda, et Maripuu oskab end meeldejäävaks teha ka sõna abil, tõestab tema 2014. aasta isiknäitus "#anonymous(im)possibilitiesintheivorytower #xoxo" Hobusepea galeriis. Selle näituse pressitekst pigem eksitab, kui suunab ja juhendab; see on kirjutatud selleks, et kaotada kunstniku nägu filosoofilisse sofistikasse ja kutse lugeda ridade vahelt või vaadata selle asemel tähelepanelikumalt väljapandud teoseid. Ja teostes on Maripuu läbiproovitud võtetele ja oma käekirjale truuks jäänud. Popilikes neoonvärvides leidobjektidest "maalid" moodustavad galeriinurgas maitseka kompositsiooni, vihjena varasemale näitusele "Hiilgav generatsioon" Draakoni galeriis 2012. aastal leiame ühelt seinalt sinise neoonvalguslambi, mille kohal naiivne postkaardike armsa kiisuga. Näitusetekstis lubatud post-interneti kultuuri uurimust kujutab endast alumise korruse video.

 

Kulka ja klikk

Kuidas saada üle eri koolkondade rivaliteedist? Kuidas korraldada kõrgtasemel kunstiõpetust nii, et kõige paremad võimalused arenguks oleks loodud kõige andekamatele? Kuidas seda andekust ära tunda ja edutada? Nendele küsimustele pole ühtegi lihtsat vastust, sest näib, et iga aastaga muutub vähenevate ressursside jagamine (vt Eesti Kultuurkapitali ehk Kulka jaotusi) üha pingelisemaks ja mitte alati ei suuna otsuseid objektiivne ja omakasupüüdmatu mõistus, vaid kitsarinnaline "sõbramehepoliitika". Nüüd, kui Eesti Kunstnike Liidule on valitud uued juhid, oleks viimane aeg alustada avalikku debatti selle üle, kuidas kujundada kunstiinstitutsioonide töökorraldus selliselt, et Veneetsia biennaalile saadetaks ikka kõige paremad kunstnikud, mitte need, kelle teoste edu määrab ainult kuraatorite sõnaosavus.

 

Eero Kangor on kunstiteadlane ja -kriitik. Töötab Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu nooremteadurina.

< tagasi