est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Sovetski zapad is coming back

Johannes Saar (3-4/2009)

Tallinna Kunstihoone 75. aastapäeva tähistav ja institutsiooni kogusid tutvustav suur läbilõikenäitus “Kollektsioon: valitud teosed I" kõnetab Johannes Saart

 

Eks igat juubelit kaunista ka see, kuidas ehitakse kambrid, kas aetakse selga pühapäevariie ja kas lüüakse lauda ka pudelid sahvri ülemiselt riiulilt. Tallinna Kunstihoone 75. juubel, tõsine põhjus retrospektiiviks, annab hea võimaluse aasida pidulaua pikkust, külaliste arvu ja juubilari joont võõrustamisel.

Muidugi sobib juubeli puhul ainult häid sõnu pruukida, kiusakam mõte peaks alustama mujalt. Näiteks mulluse küünlakuu esimesest päevast, mil leidsin postkastist kutse tulla õhtul tähistama kunstihoone uue juhataja tööleasumist. Käimata mul jäigi, ent mingi stopperi vajutasin käima, las tiksub. Nüüd, poolteist aastat hiljem on mul kaks retrospektiivi: Tallinna Kunstihoone 75 ja Harry Liivrand 1,5. Ja ma ei tea, mille üle rohkem rõõmustada. Lähen juubeliks tehtud kollektsiooninäitusele ja tunnen end kakskümmend viis aastat nooremana. Keegi on rohu rohelisemaks ja taeva sinisemaks värvinud! Pildid seitsme- ja kaheksakümnendatest, sekka muidugi ka varasemat kraami, ent ikkagi on esmajoones seina peale saanud minu enda keskkool ja ülikool hääbuvas Nõukogude Liidus. Kas pole hea vanu aegu meenutada? Laulda neid laule jälle? “Nii hea on olla siin, nii hea on olla siin …”, ütleb laulusalm.

Keda tänada juubelikõnes? Harry Liivranda? Ilmar Torni? Kunstifondi kunagisi ostukomisjone? Parteid ja valitsust? Rasked valikud. Tegelikult me ei tea, kes on juubilar. Osalt oleme seda ise, vähemalt see osa publikust, kes on kunstihoonega kokku kasvanud. Ja see juubilar oli platsis, kunstihoone pole ammu korraga nii palju külastajaid näinud. Rahvas käis ja pidutses, maiustas kunagiste kunstihittidega. 4250 külastajat kuu aja jooksul, see pole teile mingi ühe-mehe-avangardism. See on rahva valik.

Paistab, et peolised tundsid kombeid, poliitika peale lauas juttu ei keeratud. Mitte et see oleks nõudnud pingutust, üsna endastmõistetavalt tähistati esimese vabariigi kultuurilist tähtsündmust nõukogudeaegse pruukostiga. No mis sa teed ära, kui tänased täiskasvanud on üles kasvanud defitsiidimajanduses ning kunstihoone kogud on korjatud valdavalt Hruštšovi- järgsest stagnatsioonist. Vagur seltskond oma vagurate kunstieelistustega. Ja pealegi, sotsrealismi lõa otsas tiirutavat kunstikultuuri on ju tegelikult tõesti võimalik vürtsitada “läänelikumaks”, abiks Soome televisioonist ja lääne ajakirjadest hangitud kulinaarsed nipid.

See ongi see vaimne ruum, milles kunstihoone juubelinäitus kümbleb. Piirneb Hrustšovi lörtsise sulaga ühelt ja Jeltsini purjutava presidentuuriga teiselt poolt. Neist kallerdavatest piiridest kaugemal ootavad rändajat rängemad valikud. Lähed kaugemale minevikku, jõuad kõrgstalinismi asiaatlikku kõrbe, kus kohavad vaid kipsist Leninid, pioneeridest purilendurid ning roomavad jalutud Matrossovid. Naased kohustusliku kollektivismi õudusunenäost oleviku piirile üheksakümnendate alul ning tunnistad kardinaalselt teistmoodi Anschluss’i – Eesti allaheitmist turuliberaalsele individualismile. Jälle paha: igaüks teeb, mis tahab, ning rahvuskultuuri keha on taas pilastatud. Mõlema valiku printsipiaalne jäikus on ahistav, mõlemad tõrjuvad publikut aadete nimel.

Üldvaade. Foto: Elin Kard

Ent õnneks või mitte, ometi asub nende äärmuste vahel hämar ja hall tsoon, twilight zone, kõikide võimaluste polüfoonia, ekslevate kajade ja seiklevate kõlade labürintlik ruum, kus ambivalents on kunn ja polüvalents lihtsalt kohalik autoriteet. Ja kunstiteoste tähendus redutab alati sügaval ridadevahelises laanes… Hämmastava kergemeelsusega on selle perioodi apogeed seitsmekümnendatel tagantjärele ristitud stagnatsiooniks. Häiriva süüdimatusega on perioodi algust kuuekümnendail ülistatud kuldseiks. Suisa põlastusväärne on aga üldine suutmatus kuidagi ristida selle lõpuperioodi kaheksakümnendail. Rääkimata seigast, et Albert Trapeeži ehk Leo Lapini 1993. aasta luulekogu pealkiri paneb perioodi keskme paika kui “s***sed seitsmekümnendad”. Teatud kunstikäsitluste kogumik, siiani veel käsikirjas, kannab pealkirja “Kadunud kaheksakümnendad”; pealkiri, mis paljuski sarnaneb kogu perioodi kohta käiva ausa ülestunnistusega.

Suvelõpu juubelinäitus “Kollektsioon: valitud teosed I” hõlmab seega perioodi, mida eri autorid on epitomiseerinud stagnatsioonina, kuldsena, kadununa, s***sena. Suhteliselt juhuslik valik epiteete, mis meie kunstikirjutuses kipuvad tõusma juba epitaafi staatusesse, hauakirjaks kogu ajalõigule. Kuraator Liivranna vägeval käel on kallis kadunuke ometi uuesti päevavalgele kistud ning ennäe, rahvas tuli ja kummardas säilmete ees. Ju siis pole kõik nii s***ne ja kadunud, ammugi mitte nii stagneerunud, kui profid oma sildistamismaanias on pakkunud. Ju on tõesti midagi kuldset heiastumas neis maalides.

Vaadakem siis seda kauget kuma. Alustan enda pilgust. Mina vaatan neile maalidele läbi traumakogemuse. Väga lihtne lugu. 1991. aastal asusin noore inimesena kunstihoonesse tööle varahoidjana. Minu esimesi tööülesandeid oli kunstivarade ülevõtmine inventuuri korras eelmistelt haldajatelt. Töö läks käima, kestis paar kuud ning kõige lõpus klappisid kõik numbrid ideaalselt. Ometi selgus hiljem, et kollektsioone ühest otsast inventariseeriti, teisest otsast aga müüdi kunstnikele tagasi. Nominaalhinnaga. Kui maal oli sisse ostetud 1971. aastal 100 rubla eest, siis 1991. aastal müüdi see sama hinnaga kunstnikule tagasi. Miks, ei tea. Võib-olla oli Kunstifondi tollasel juhtkonnal õlleraha vaja. 100 rubla eest sai sel aastal Raekoja platsis tervelt neli õlut. Ebameeldiv lugu igal juhul. Hoolitsesin isiklikult selle eest, et afäär kujuneks ebameeldivaks kõigile osalistele, ja kirjutasin Ants Juskega kahasse Sirpi loo pealkirjaga “Lagunemine”. See kõik oli ammu, õlle hind ja aastaarvud võivad mul olla sassi läinud. Vabandan ette.

Raul Meel, “Eesti II”, 1981 (akrüül). Foto: Elin Kard

Ent selle “lagunemisega” said kollektsioonid kannatada, ja hoop oli pigem moraalne. Oma töid tagasi kodudesse ja edasi kunstipoodidesse tassides näitasid kunstnikud suhtumist, millega uuele ajale vastu mindi, ning seda, kui tähtsusetuks pidasid nad nüüd oma kunsti koondamist avalikku asutusse. Oma osa sellise meelsuse kujunemisel võis olla sala õhutatud juttudel, et nn uued tulijad panevad nagunii kõik odavmüüki. See kumu oli õhus ja jooksis jutust läbi nii mõnegi asjaosalise kunstnikuga. Mõttes kanti kollektsioon etteruttavalt maha kui uppuv laev, sealt “päästeti” oma töid edasisele elule Soome markade eest, mis kahtlemata kõlisesid paremini kui ebaselge tulevikuga kunstiasutus.

Kollektsioonile tõmmati joon alla. Kellelgi ei tulnud pähegi uusi laekumisi hankida, teemaks oli hoopis kogu laialitassimine. Mingil hetkel see siiski peatus – minu vägeval käel? – ning tekkinud seis konserveerus aastakümneteks. Tulid uued ärastamised ja erastamised, 1500 vene rubla eest saadi 150 Eesti krooni, erastamisväärtpaberite ehk EVP-de eest sai ENSV vara ja nii ta läks. Kisklemist kui palju, paksu verd, ohvrite hala, hangeldajate laiamist… Sellise Eesti eest ei võidelnud keegi. Ometi elati edasi, krabati, kust saadi, ja paljud olid rahul.

Aastal 2009 vaatame me sellele kollektsioonile tagasi üle vaevavete. Varakapitalistik mäsu on vaibunud, sekka on trüginud ka paar turbokapitalistlikku majandustõusu, ent nüüd, aastal 2009, annavad meie retropilgule jume masu, täpe ja pupu. Meil on paha ning meile tundub, et “vana oli raudselt parem”. Kõnealune kogu kvalifitseerub valulise selgusega nn heaks vanakraamiks just eelkirjeldatud põhjusel: teda puudutab ühiselu liberaliseerimine vaid niivõrd, kuivõrd ta langes selle ohvriks. Seega trauma ning sellele eelnev süütuse aeg, mil “kõik oli raudselt parem”.

Süütuse aeg selles mõttes, et riigivargus, tööluusid ning hulkurlik eluviis mahtusid toona seadusega määratletavasse mõõtmesse ja olid rahvuslaste jaoks isegi vabandatavad dissidentliku õõnestustegevusena sotsialismi kantsi kukutamisel. Nõukogude köis – see peabki lohisema. Sellist tubast ateljeemässamist leiame kõnealusest kunstist hulgi. Leiame palju poisse ja tüdrukuid, kes tegid kodus üksi pahandust, ent rivis, koondusel ja presiidiumis olid viksid ja viisakad. Rühmituse SOUP 69 jahe industrialism, ANK ’64 metafüüsika, “Visarite” pop, Tartu ja Tallinna kalk hüperrealism, pallaslaste ja Olev Subbi kodanlik ilutsemine, Kalju Põllu rahvusromantiline müüdiloome, Lembit Sarapuu Kalevipoja-eepika – nad kõik olid raamitavad ka figuratiivse realismina, kujutava kunstina sõna mimeetilises tähenduses ning kvalifitseerusid Trooja hobustena iga-aastastele ülevaatenäitustele. Jüri Kase, Tõnis Vindi, Raul Meele ja Jüri Okasega oli muidugi raskem, need pidi hädaga tagumisse saali suruma. Aga üldiselt oli tore, sai töö ajal oma asju teha, hundid söönud, lambad terved. Neurootiline kombinatsioon sotsiaalsest tellimusest ja rahvuslikust aatest lahendus skisofreenilises kunstipraktikas: koduste vahenditega tehti lääne kunsti, mis kanaliseeriti regulaarse ja küllaltki liberaalse ostupoliitikaga otse kunstihoone fondidesse. Teada-tuntud lugu. Intellektuaalselt samastuti millegi eemalolevaga, füüsiliselt, jumal-paraku, alluti kohapealsetele korraldustele, seda just kunstielu toimimises ja loomingu muljumises realismi miinimumkriteeriumitesse. The lowest common denominator with realism – kuni see nabanöör oli leitav või hea tahtmise korral oletatav, oli kõik korras, kõik oli sovetski. Nagu teame, mõõdukate menševikena hoolitsesid eestlased ise, et realismi pinguletõmmatud ohelik siiski ei katkeks. Autoostuluba on ju vaja ning tasuta tuusikut Krimmi samuti. Küll aga pole vaja endale jala peale lasta mingi radikalismiga, jääd veel ateljeestki ilma. Nii andis nn sovetski zapad ka Kremlis põhjust rõõmustamiseks: näe, inimesed tunnevad mõõtu ja peavad piiri (et mitte ütelda müüri).

See vaoshoitus ning konjunkturistlik oludega mugandumine kandis erinäolisi vilju. Olen kunagi ühes ammuses almahanni Kunst numbris kohaldanud Boris Groysi eeskujul kultuurile freudistlikku alateadvuse ja teadvuse dihhotoomiat. Ametlik ja põrandaalune kultuur, teadvus ja alateadvus. Lubatu ja lubamatu ning kontrollimehhamismid alateadvuslike tungide sublimeerimisel sündsateks väljunditeks. Kõik see oli nõukogudeaegses kultuurielus olemas. Psühhogeograafilises plaanis projitseeriti loomulikult alateadvuslike pro loominguliste tungide piiramatu teostumine just nn vabasse maailma läänes, kus arvati Pegasust vabal volil ringi tiirutavat ning luuleallikaid pritsivat kõrgeimas võimalikus kaares üle taevalae. Kohalikku kultuurielu aduti seevastu jungiaanliku superego käskude ja keeldude süsteemina. Detailidesse minemata, Groysi sõnul adus sotsialistlik ida kapitalistlikku läänt isikliku alateadvusena.

Teame, et juba Praha kevade järel asus ametlik kultuuriteadvus Eestiski pealetungile. Kuuekümnendate kuldne ateljeemässamine oli Tšehhis kasvanud rindeks Nõukogude tankide vastu. Seda ei saanud sallida, see tuli lämmata juba eos ehk siis ateljees. Näitusežüriide ja ostukomisjonide haare tugevnes. Kunstihoone ostukomisjonid ja näitusepoliitika osutusid kummati liberaalsemaks kui muuseumite omad, kus ideoloogiline kontroll oli rangem. See võimaldas “põranda peal” viljeleda ja lõpuks raha eest ka kogudesse jõuda kunstil, mis flirtis patuselt lääne kunstikommetega ja tegi häbitult silma keelatud kihudele modernismi tollasest arsenalist. See oli suur asi. Kunstihoone omandas teatava reputatsiooni kui omameeste kants, kus parteipileti varjus õnnestus ajada eesti asja. Küll vihjamisi ja silmapilgutamise hapras keeles, aga ikkagi. Koloriit, motiiv, süžee – kõike seda sai laadida kokkulepitud tähendusega ning seda ka tehti. Sündis kultuurilisest ahistusest üle saamise ning edasikestmise narratiivi hoidmise kompensatoorne süsteem. Võime spekuleerida, et sellised kompensatsioonimehhanismid hoidsid ära suuremad rahutused Eestis ning kindlustasid jahenevat kultuurikliimat. Eestlaste “tuline” kunstiloomus leidis väljundi omameeste vaikses kokkumängus. Kaljo Põllu, Pallase epigoonid, hüperrealistid, slaidimaalijad, apoliitilised naisgraafikud-lüürikud ja pool-popkunstnikud – kõik nad lembisid sala oma kumiire läänes, mugandudes samas hoolikalt kohaliku kunstielu kvalifikatsiooninormidesse. Skisofreeniline minapilt? – jah, muidugi. Hüsteeriline popkunsti sümptomite omaksvõtt ilma tegeliku põhjuseta, ilma juurdekuuluva tarbimiskultuurita? – ka seda. Uinutatud ideoloogia sünnitab koletisi.

Ekke Väli, "Lenin", 1989 (pronks). Foto: Elin Kard

Ent elu keeras käki kokku. Üheksakümnendate algul olid kollektsiooni jõudnud kunstnikud veel kord sunnitud oma maailmapilti korrigeerima. Kogu laialitassimine oli siiski vaid tagajärg. Just siis, kui tundus, et kogu hakkab “valmis saama”, asus üldine kunstimeelsus järjest enam väärtustama kuuekümnendate mässu. Seda poolust, kus avalikumalt kumas vastu liberaalse lääne kunstipraktika. Oli ka põhjust, sest idablokk libises tervikuna läände, messianistlik Georg Soros asus jõuliselt rahastama kunstielu liberaliseerimist ning esimeste pääsukestena saabusid üle lahtiläinud piiride lääne kunstiharjuskid ja -kollektsionäärid, kes krabasid väikse summa eest just seda kraami, mis oli lääne tegemistega ühte nägu. Imperialist ja kolonist otsib ju kõikjalt enda peegeldust.

Kogu jäi nagu ripakile ja kõrvale sellest ülesostmise maaniast, salongiradikalism ja ateljeerevolutsioon ei olnud piisavalt on the edge, neile tuli ise turgu otsida. Ja leitigi üles poekesed ja galeriikesed, leiti Soome ja Rootsi kodanlased kõigi oma arglike edvistamistega “hullude” kunstnike seltskonnas. Edasi oli vaid vormistamise küsimus. Kunstifondi direktori käskkiri avas fondide uksed kunstnikele, kes tulid, hukule määratud rublad näpus, päästma “hukule määratud” kunsti.

Nüüd on selle kogu kord passida alateadvuses. Keegi ei taha tegelikult meenutada nõukaaegset kollaboratsionismi ega hangeldamist selle pärandiga. Piinlik on. Sama piinlik oleks avalikult tunnistada mingeid patuseid fantaasiaid ja kahetseda nooruspatte. Selle asemel kuuleme jutte jumalast ja aust, ka nende kunstnike suust, kes toona, koorem seljas, kodu poole lõikasid. Jumal teiega, tõepoolest. Teie aeg on ümber, ise kiirustasite joont alla tõmbama ning meiegi poolest võib nüüd ajaarvamist alustada sestsamast joonest. Juba nostalgitsesime sotsrealismi seltsis ning näe, vennalik lääski kutsub meie sellast pärandit endale külla. Tuleb ehk ka aeg, mil liberaalne maailm hakkab huvi tunda nõukogude salongiradikaalide vastu. Siis on jälle teie kord aujärjel istuda. Ja teie kord mõistatada, kas tänada Harry Liivranda või Ilmar Torni.

 Johannes Saar töötab Kaasegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana.

 

Faktinurk:

 Tallinna Kunstihoones

26.08.2009–20.09.2009 

 “Kollektsioon: valitud teosed I”.

Tallinna Kunstihoone rikkalikest fondidest üle 60 eesti kunstniku maali, 30 juveelikunsti teost, graafikat ja skulptuuri jpm.

Näituse kuraator Harry Liivrand ja kujundaja Leonhard Lapin.

 

Neli tsitaati kuraatorilt:

HL (Harry Liivrand): “Esiteks tuletab väljapanek meelde, et Tallinna Kunstihoone kui institutsioon pole olnud ega ole tegelikult siiani ainuüksi Eesti esindusgalerii rollis, vaid on nõukogude ajal ning uuesti viimasel aastal tegutsenud ka kunstiteoseid kollektsioneeriva muuseumilaadse asutuse funktsioonis. Selle tulemuseks on aastakümnete jooksul (peamiselt aastail 1960–1990 Eesti Kunstifondi ostude põhjal) tänaseks kujunenud kunstihoone mitmekesine kogu, mis 1990. aastate alguse nn tagastamis- ja ärastamisprotsessile vaatamata on siiani esinduslik ja rikkalik. Kunstihoonel on oma maali-, graafika-, skulptuuri-, keraamika- ja ehtekogu. Seetõttu siis teiseks, päevakohaseks põhjuseks, ongi kunstihoone juubeli puhul demonstreerida lõpuks ka kogusid endid, mida nii ülevaatlikul tasemel pole varem kordagi tehtud.”

HL: “Kolmandana rõhutaksin kunstihoone kogude kõrget taset. Näiteks maalifondi suurim väärtus kunstiajaloolisest aspektist on eesti 1970.–1980. aastate modernistliku maalipärandi kollektsioon, mille paljude tööde kunstiajalooline väärtus on võrdväärne Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis asuvate antud perioodi töödega. Kunstihoone kogusse kuuluvaid töid näeb laenutustena muuseas Kumu ekspositsioonis.”

HL: “Teadlikult selektiivses valikus põhirõhuga maalile täiendavad väljapanekut mõned tähtteosed teistest kunstiliikidest. Meie ees avaneb jutustus Nõukogude Eesti modernismist – esteetiliselt võimas narratiivne arengulugu alates karmist stiilist läbi popkunsti, abstraktsionismi, hüperrealismi, postmodernismi, neoekspressionismi uusmütoloogiani välja.”

HL: “Kuna alates 1991. aastast kunstihoonele kunstiteoseid enam ei ostetud, omandas säilinud kogu teatud mõttes konserveerunud ilme. Ta oli olemas, kuid eksisteeris vaid tagasivaatava nähtusena, tunnismärgina kunagisest kunstipoliitikast. Et kogu ellu äratada, ja arvestades kunstihoone reaalse rahandusliku olukorraga, pöördusin eelmisel suvel mitme kunstniku poole palvega annetada/deponeerida kunstihoone juubeliks töid. Olen ülimalt rõõmus, et kõik kunstnikud, kellega sellest rääkisin, tulid mõttega kaasa ning tänaseks on kunstihoone kogus uued tööd 15 tuntud kunstnikult.”

< tagasi

Serverit teenindab EENet