est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Surev ori maastikul

Triin Tulgiste (2/2016)

Triin Tulgiste käis Eike Epliku ja Berit Talpsepp-Jaanisoo ühisnäitusel.

 

 

30. III–16. IV 2016
Nooruse galerii


Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) hallatav Nooruse galerii on alustanud uut näitusesarja, mille "eesmärk on tutvustada Eesti ja välismaa skulptuuri hetkeseisu", nagu seisis TKK pressiteates. Avalöögiks valitud Eike Epliku ja Berit Talpsepp-Jaanisoo ühisnäitus oli suurepärane valik mitmeski mõttes. Esiteks on mõlemad kunstnikud oma koolivendade Jevgeni Zolotko, Jass Kaselaane ja Art Allmägiga võrreldes ebaõiglaselt vähe tähelepanu saanud. Teiseks sobitub näitus imehästi Tartut hetkel valdavale tugevate ja omanäoliste naiskunstnike näituste lainele (mõelgem näiteks Laura Põllu ja Eva Mustoneni näitustele Tartu Kunstimuuseumis). Kolmandaks on see kindlasti selge edasiminek galerii senisest näitusepoliitikast, mis oli varemalt keskendunud kunstikoolis hetkel toimetavatele noortele, mitte niivõrd sealt võrsunud ja juba selgemalt väljakujunenud kunstnikele.

 

Materjali- ja traditsiooniteadlikkus

Näituseruum jagunes kaheks enam-vähem võrdseks osaks, mille vahel tekkis küll mitmeid huvitavaid dialoogimomente, kuid mis sellegipoolest mõjusid iseseisvate mikronäitustena ja teineteisest suurt ei sõltunud. Ka näituse plakat ja pressiteade käsitlesid autoreid iseseisvalt, toomata välja muud sarnasust, kui et "nende viimaste aastate skulptuurialast loomingut saab iseloomustada kui mõtestatud füüsise kohalolekut ja tundlikku intellektuaalset seostatust skulptuuriÅžanrite evolutsiooniga" ehk tegemist on materjali- ja traditsiooniteadlike nüüdisaegsete kunstnikega.

Näituse esimene tsoon oli pühendatud Eike Epliku teostele, milleks olid kolm maskilaadset reljeefi, grupp erivärvilisi kände, hobusepea ja vaatetorn mutimullahunnikule sarnanevate kuhjakestega. Eplikule on juba aastaid iseloomulik loodusest pärit materjalide (okste, topiste jms) kombineerimine kas selgemalt või vihjelisemalt formuleeritud muinasjutulise narratiiviga. Seekordne komplekt ei olnud nii ühtne kui Y-galeriis toimunud isiknäitused "Väike oks" (2011) või "Tüdruk, kes kõike armastas" (2012), kuid see tegeles endiselt sama küsimusega: kuidas tuua tähelepanu alla see kaduv, mida me muidu ei märkaks? On sümpaatne, kuidas Eplik muudab huvitavaks kuivanud kännud, veidrad moondunud maskid, avatud koljud ja mutimullahunnikud – ühesõnaga, kõik selle, mis meile maastikul tülikalt jalgu võib jääda, kingad määrida või, miks mitte, ka õudu põhjustada.

Eplikule on iseloomulik distantsilt vaatlev, kuid kaastundlik positsioon, mille puhul kumab läbi kunstniku intiimne suhe maastikku ja motiividesse, mida ta on kasutanud. Võiks väita, et Eplikule on kunst viis suhestuda oma keskkonnaga, mõtestada seda isiklikus võtmes. Talpsepp-Jaanisoo puhul paistab aga silma, et ta suhtleb eelkõige traditsiooni ja kaanoniga, küsides, kuidas tegeleda klassikaliste teemadega, kasutades samas nüüdisaegseid tehnilisi vahendeid. Näitusel oli esindatud kaks autoritehnikas figuraalskulptuuri "Surev ori" (2016) ja "Sfinks" (2015–2016), mille esteetika sarnaneb pikslilise pinna tõttu väga nn postinterneti kunstile. Figuure täiendavad kolm fotot maastikul paiknevatest meestest ja naistest.

 

Alice Imedemaal?

Läks aega, enne kui taipasin, miks mõjuvad Talpsepp-Jaanisoo skulptuurid Eesti kontekstis nii võõralt ja isegi eksootiliselt. Suur osa Eesti noortest skulptoritest tegeleb eelkõige ruumiga, nende teosed on installatiivsed ja enamik neist väldib inimese kujutamist. Talpsepp-Jaanisoo loomingul näib aga olevat suurem ühisosa antiikskulptuuri kui tänapäeva kohaliku skulptuurikoolkonnaga. Teda huvitab inimese anatoomia kujutamine klassikalise aktina, aga samavõrra oluline näib olevat ka kujutatu sümboolne või allegooriline tähendus. Niisiis olidki näitusel kaks figuuri justkui kunstniku huvide musternäited – "Surev ori" kui klassikalise iluideaali esindava mehekeha remake tänapäevaste vahenditega ja "Sfinks" kui autori feministlik statement naise ja kunstnikuna. Sfinksi lõvikeha asemel on ta vaid valinud jänese alakeha, kes sümboliseerib kunstniku sõnul üksildast ja melanhoolset looma, kellel on samas siiski olemas sfinksile omistatud naiselik jõud ja mõistus.

 

 

Berit Talpsepp-Jaanisoo / Sfinks

Berit Talpsepp-Jaanisoo
Sfinks
2015–2016
CNC freesimine, teras, stüüraks, fotod, 184x70x80 cm
Nooruse galerii näitusevaade
Kõik õigused kunstnikul
Foto autor Jevgeni Zolotko

 

 

On huvitav, kuidas fotod ja skulptuurid vastastikku teineteisele viitavad ja justkui ühise maastiku moodustavad: "Surev ori" asetseb kivisel pinnal nagu ka inimesed fotodel, rõhutades seoseid ja jätkuvust, ent samas on kadunud kogu algse antiikteose draama ja tõsidus, sest kuju ümbritsevad maastikul turnivad inimesed ja absurdne ahvipea lebab orja põlve taga. Pigem eneseiroonilise kommentaarina hakkab tööle ka "Sfinks", mille puhul viivad mõtted pigem koomilisele Märtsijänesele, mitte naiselikule jõule ja mõistusele.

Kui proovida sõnastada, mida näitusesarja esimene kunstnike paar Eplik ja Talpsepp-Jaanisoo meile skulptuurist laiemalt räägivad, siis näeme, et paljuski on tegemist kardinaalselt erinevate teemadega tegelevate autoritega, kes toovad reljeefselt esile mitmeid nüüdisaegse kunstiga seotud küsimusi. Epliku puhul domineerib intuitiivne ja vihjeline omamütoloogia, mis on välja loetav nii kasutatud materjalist kui ka empaatilisest lähenemisest. Talpsepp-Jaanisoo puhul domineerib analüütiline ja mänguline lähenemine traditsioonile, mille eesmärk on olemasoleva kultuuripärandi pidev ümbertöötamine ja -mõtestamine. Vajalikud strateegiad on ju need mõlemad.

 

Triin Tulgiste töötab Kumu kunstimuuseumis projektijuhina.

< tagasi

Serverit teenindab EENet