est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Surnult sündinud superstaar Stiv

Maria Juur (1-2/2010)

Näituse “Stiv, superstaar” final deathmatch: ”Maria Juur vs Madis Luik & Jarmo Nagel
 
Eesti Kunstiakadeemia fotograafiatudengite Madis Luige ning Jarmo Nageli näitust “Stiv, superstaar” võiks iseloomustada kui üht laiska eksperimenti. Väidetavalt oli tegu projektiga, mille eesmärgiks tegelda “superstaari fenomeniga Eesti ühiskonnas ja meedias”[i], ja kahtlemata ei saa eitada teema aktuaalsust ajal, mil kõik kohad tõepoolest superstaare, tantsutähti, staarmeikareid ja -juuksureid täis on. Ent mis sellest fenomenist ikka lahata: süüdi on klikkidenäljas meelelahutusmeedia. Soov nimetada asju valede nimedega. Olgu kohe öeldud, et Luik ja Nagel tegid põhiliselt nalja ja nende eksperiment jäi laisaks eeskätt seetõttu, et sel polnud mingit reaalset kandepinda ega ambitsiooni tõepoolest see vihatud ja armastatud meediakünnis ületada. Tekitada päris haip. Olnuks ju huvitavam. Superstaari koht on paraku ikka telepurgis, mitte galeriis. Seda juhul kui superstaarid üldse eksisteerivad. Ka kunstnikud annavad mõista, et vastus on pigem eitav. Igatahes Eestis ei saa neid kunagi olema – miks muidu Kerli Kõiv USA-sse kolis?
 
Kõik kohustuslikud komponendid olid näitusel justkui olemas: lugu tavalisest, ehkki veidi ameerikapärase nimega mustamäelasest-staarihakatisest Stivist, olid ka justkui Malcolm McLareni mänedžerirolli enesele võtnud kunstnikud, lõputult loop’iv DIY-muusikavideo, bändipilt, ülesvõtted EKA viimasest peost, mida nooruke staar oma kohaloluga kaunistas; galerii allkorrusel jooksis video Stivist koduses miljöös – on ju superstaaridki tegelikult tavalised inimesed... Ent kogu kompott oli fiktsioon, kunstiprojekt ja asus mõttelises vitriinis samamoodi nagu on klaaskastis Gavin Turki kuulus autoportree Sid Viciousena 1990. aastate lõpust. Stivil pole päris- ega isegi mitte pseudokontot Myspace’is. Ega ambitsiooni. Stiv ei tundunud ka ettekirjutatud rollis väga usutav: samamoodi nagu ei saa lahutada tantsu tantsijast, ei tohiks olla võimalik superstaarist poosi eemaldada. Aga Stiv näis ebakindel, identiteeditu.
 
Nähtavasti parodeerisid kunstnikud tühjale-kohale-eimillegi-tekitamist täiesti teadlikult. Moodne mclarenlus, tundub, on eriti küüniline. Paralleel kurikuulsa Sex Pistolsi mänedžeri ja (eba)edulooga pole ehk liiast, sest ka Stiv oli oma nn staariseisuse kohta liiga alternatiivne. Kommertshuvide ja alternatiivkultuuri kohtumine on alati huvitav teema: pealtnäha üksteist välistavad nähtused käivad ikka koos, sest uus ja tuus tuleb enamasti kusagilt põranda alt. Kuid Stivil pole meile midagi uut öelda. Tema häält pole kuulda, kuna muusika on liiga vali. Nagel ja Luik osutavad popkultuuri klišeedele ja kanoonilistele keissidele mänedžeri ja staari suhtest, kuulsuse produtseerimisest jne. Ja kuigi mu isiklike teleelamuste hulka 2009. aastal kuulus BBC reality show, milles Charles Saatchi otsis uut staarkunstnikku, siis eriti ilmsiks on kogu see armutu masinavärk saanud just muusikaäri puhul.
Madis Luik ja Jarmo Nagel, ''Stiv, superstaar'', 2010
 
Ka Eesti otsib. Ning kunstnikud ei pääse üle ega ümber saate “Eesti otsib superstaari” pilamisest: allkorruse saali seintel näeme raamituna Heidy Purga, Mihkel Raua ja Rein Rannapi väljaantud garantiikirju, et tegu on tõepoolest uue superstaariga. Aga mis selle läänest imporditud formaadi üle ikka ironiseerida? See kõik on lihtsalt nii igav. Mind näiteks ei huvita dramaatilised finaalid ja sms-hääletused. Ma tahan näha talenti, kes tuleb sealt, kust seda kõige vähem ootad ning ei jää ühe-hooaja-liblikaks. Seetõttu pole mulle meeltmööda ka kahe nädala pikkused eksperimendid galeriis, mis ikka sedasama pealiskaudsust parodeerivad ja seeläbi juurde toodavad, kuigi probleemipüstitus on kahtlemata intrigeeriv ning kunstnikud tõestavad veenvalt ära, kui devalveerunud mõiste “superstaar” tänaseks on. Või õigemini – on alati olnud. Who the f*** was Ingrid Superstar anyway?[i]
 
Kui Stivi projekt on eos juba n-ö surnult sündinud, siis Luige, Nageli ja nende kursusekaaslaste Maarja Vaheri, Paul Kuimeti ning Olga Logvina loodud ja tänaseks hingusele läinud Inter Fenster, bänd kui kunstirühmitus, oli veidi kangem kraam. Inter Fensteris tajusin meeldivat EKA fotoosakonna vaimu, oli näha, et noori on õpetanud professor, kes veel hiljuti heiskas lae alla mõnekümnest bändisärgist koosneva hiigelbändisärgi...[ii] Inter Fensteri saatuseks sai osaleda paaril näitusel, anda legendaarne kontsert osakonna jõulupeol ning kandideerida ebaedukalt üliõpilasomavalitsuse valimistel. Nageli ja Luige Stivi-projekt on Inter Fensterist küünilisuse ja kastreerituse skaalal sammuke edasi; on näha, et igal juhul on tegu ümbritsevate popkultuuriliste hoovuste suhtes tundlike natuuridega, kuigi kogu projekt võinuks eeskätt just enda suhtes kriitilisem olla ning küsida, kellele ja mida õigupoolest galerii liigagi laboratoorsetes tingimustes tõestada üritatakse.
 
Maria Juur on kunstikriitik ja magamistoamuusik.
 
 
[i] Hobusepea galerii pressiteade 24.02.2010. – Toim.
[ii] “Minu tuttav Ingrid, kes pärines New Jerseyst, esines uue perekonnanimega, mis sobis just tema uue, kaunikesti määratlematu show-bisnisi karjääriga. Ta nimetas ennast “Ingrid Superstaariks”. Olen kindel, et Ingrid mõtleski selle sõna välja. Igatahes kutsusin ma kõiki üles: näidatagu mulle ajaleheväljalõikeid, milles räägitakse “superstaaridest” ja mis on varasemast ajast kui Ingridi “superstaar”. Mida rohkem pidusid me külastasime, seda sagedamini oli tema nimi ajalehtedes. Ingrid Superstaar. Ja “superstaar” alustas oma võidukäiku ajalehtedes. Ingrid helistas mulle paar nädalat tagasi. Nüüd töötab ta õmblejana, aga ta nimi on ikka veel kuum. See tundub uskumatu, eks ole?” Andy Warhol, Andy Warholi filosoofia. Tallinn: Kunst, 2009 [orig. 1975], lk 41. – Toim.
[iii] Marco Laimre ja rühmituse EfTRAfINE performance 2009. aasta Nu Performance’i festivalil.
 
25.02.–8.03.2010
Hobusepea galeriis
< tagasi

Serverit teenindab EENet