Tänavakunstniku arhetüübi otsingud

Uku Sepsivart (1/2015)

 

7. XI 2014–1. II 2015
Kunstnikud: Natalie Mei, Rauno Thomas Moss, Maris Männik, Kiwa, Kaido Ole, Aleksander Sprohgis, Roman-Sten Tõnissoo.
Kuraator: Marika Agu.

 

Sisenedes näitusesaali, näeme enda ees seinal näitust sissejuhatavat infot, mis – erinevalt harjumuspärasest – on kantud seinale markeriga. Tüpograafiale on lisatud jooned, mis imiteerivad kirja värvist nõretamist. Tekstis võib märgata number 1 kasutamise vältimist ja selle asendamist rooma numbriga I – või on see hoopis suur "i", nagu "Indiviid"? Esinevate kunstike nimekiri on väga ootamatu, aga tundub, et läheb tõsiseks näitamiseks. Ootamatu, sest esmapilgul ei oska arvata, mis neid kunstnikke omavahel võiks ühendada ja kuidas nad näituse teema raames üles astuvad.

Edasi kostitatakse meid videointervjuudega otse tänavakunstilinna Tartu südamest kui ka telgitagustest, kus esinevad oma mõtetega tänavakunsti scene'iga rohkem või vähem seotud isikud. Sissejuhatusena on see põnev, humoorikas ja edasise väljapaneku osas ootusärevaks tegev, kuid veidi ka nostalgitseva maiguga, nagu oleks juttu millestki möödunust. Barthol Lo Mejorgi nendib videos, et kahjuks enam nii palju uusi töid pole tekkinud, põhjuseks pakub ta legaalsete tööde tegemise võimaluste rohkust.

Järgmises ruumis leiame end Kaido Ole maali "Nimeta CLXIII" (2000) eest, millel üks anonüümse substantsina käsitletavaist "pallpeadest" on hakanud teise "pallpea" monumentaalmaali peale grafitit tegema. Monumentaalmaali motiiv mõjub oomenina, sest eelmisel aastal maalis Ole analoogse seinamaali Noblessneri sadamasse Tallinnas. Loodame, et keegi siis sellele grafitit tegema ei lähe, nagu juhtus Tartus tänavakunstnik MTO maaliga.

Sama ruumi teises otsas on Maris Männiku "Peegelpead" (2014). Olin teosest varem kuulnud ja lähedale jõudes oskasin ühe pleksiklaasist kasti endale pähe hiivata. Arvan, et teose potentsiaal tuleks hästi esile just rahvarohkes keskkonnas. Hetkel tuleb piirduda isikliku ettekujutusega esemete kasutamisest. Tegemist on just selle näituse kontekstis huvitava teosega, mis paneb mõtlema inimese avaliku kuvandi ja selle üle, mille järgi defineerime teisi enda ümber. Mille järgi hindame midagi või kedagi ilusaks või inetuks? Empaatiateooria väidab, et ikka läbi iseenda peegeldades. Materjalikasutuse tõttu lähevad mõtted ka jälgimisühiskonna panoptikumi peale, kus näotu jälgija on vaid ühelt poolt läbi paistva klaasi või hoopis kaamerasilma taha peitunud, kontrollimaks, et keegi pahandust ei teeks. Siin pööratakse sama meetod isikukaitsevahendiks. Mäletan, et kunagi oli kuulsus nagu mingi omaette väärtus, noor inimene tahtis kuulsaks saada. Kas tänaseks on hoopis anonüümsusest saanud midagi ihaldatavat, privileegilaadset? Teadmata Männiku tausta maskide valmistajana, tekitavad kastid palju küsimusi.

Kolmandas näituseruumis on välja pandud iseseisva teosena mõjuvad vitriinid. Esimeses hämaras vitriinis on grafitipioneer Bachi vana luitunud jope, mille Lille Tom talle valmistas, ja meeleolukad metallist välja uuristatud ehted, mida poisid oma tegutsemisaastatel kandsid.

Teise vitriini kohal on suur must laik, mis arvatavasti peaks kujutama Tartu linna kaarti ühes oma sagedasemate joonistamiskohtadega. Kaart ei mõju informatiivse, dekoratiivse ega ka stiilsena. Vitriinis on kergelt ajaloolise hõnguga fotomaterjalid. Mõned rohkem, mõned vähem. Arhiivis puudub käsitlusprintsiip. On erinevate klassifikatsioonide alged. Mõnede fotode autor on märgitud, mõnede mitte. Leian ühe foto, mille arvan pärinevat oma blogist.

Viimasena vaatan Aleksander Sprohgise installatsiooni pealkirjaga "Kui sa ei liiguta, siis sa kaod ära" (2012), mis toimis ühtlasi tingimuse või juhendina töö kogemiseks. Viide tänavakunstnikele, kes uusi töid tootmata justkui unustusse langevad. Pähe tulevad ka tegevuskunstnik Erdem Gündüzi seismisel põhinevad protestid Türgis 2013. aastal, mis tõestasid vastupidist. Passiivsus ja paigalseismine tõmbas väga palju tähelepanu ja andis inspiratsiooni tugeva passiivsusel põhineva protestide laine tekkimiseks.

Tänavakunsti-aineline näitus "Tüüpilised indiviidid" mõjub osana suuremast ja ambitsioonikamast projektist "Tänavakunsti pealinn Tartu" või siis, nagu näituse kataloogiski on humoorikalt kirjutatud: kuidas teha Tartust linn? Kataloog on hästi tehtud, sisukas ja asjalik. Mõjub professionaalselt. Teema püstitus, et kõiki neid indiviide flanööri või flâneuse'i märksõna kaudu vaadelda, on minu jaoks üllatavalt tabav.

Näituselt paistab välja üks tähtis aspekt – tänavakunsti säilitamise ja representeerimise problemaatika, mis on sisaldunud ka varasemates Marika Agu koostatud näitustes. Tervitatav on, et katsetused tänavakunsti "puhtal" kujul näituseruumi tuua on lõppenud, sest alati jääb määrav osa sellest kunstist ukse taha.

Näitust sissejuhatavad videointervjuud äratavad suurt huvi, aga jäävadki kahjuks kõige põnevamaks asjaks näitusel. Teiseks keskseks teoseks on kuraatori koostatud arhiivivitriinid, milles sisalduva materjali käsitlus jääb esemete omamise tasemele ja justkui demonstreerib, et tänavakunsti pole üheselt võimalik n-ö purki püüda. Otsing on käimas. Säilib grafitile ja tänavakunstile omane stiihiline määratlematus. On mõned meeleolupildid, aga tundub, et muidu on tegemist asukohapõhiste pildikogumitega, mis püüavad pakkuda aimdust nendes kohtades toimuvatest võimalikest tegevustest. Sellise raskesti hoomatava, isereguleeruva protsessi dokumenteerimise osas tooksin näiteks Carl-Robert Kagge töö "Hobby Hall of Fame 2002–2012" (2012), kus autor kasutab kronoloogiapõhist lähenemist.

Isegi kui püüaksime, ei saaks fotodelt kätte nendelt paistvate teoste ehedat tunnet. Me saame vaid vaadata fragmente ühest nähtusest ja lugeda saatvaid kirjeldusi. Me võime neid nautida, aga me ei pea neid uskuma. Tegemist on ühe võimaliku representeerimisvõimalusega. Nagu loodusmuuseumis, saame vaadata topiseid metsikutest loomadest, keda me naljalt elusana kätte ei saaks. Ja kui ka saaksime, siis loom on oma loomulikus keskkonnas alati ilusam kui loomaaias või topisena riiulil. Siiski, võib-olla peaksime olema tänulikud, et keegi nende haruldaste isendite säilitamiskatsetega praegu tegeleb, sest välikeskkonnas saame me neid vaadata ainult siis, kui nad on veel alles.

 

Uku Sepsivart on kunstnik. Tänavakunstiraamatu "Haiguste ravi. Kontrollitud" (2009) üks autoritest. Õpib Eesti Kunstiakadeemia Installatsiooni ja skulptuuri õppetoolis.

 

Tartu Kunstimuuseumi näitusevaade
Foto autor Ats Parve

< tagasi