est eng

TÄHELEPANU!
Toeta sümboolse summaga Eesti vanima kunstiajakirja ilmumist, 65 aastat tagasi alustatud kunstiteaduslikku valgustustööd!
Kunsti on hea vaadata ja kunstist on huvitav lugeda!

 

Tardunud igiliikur

Kirke Kangro (2/2012)

Kirke Kangro Jass Kaselaane isiknäitusest "Valgus on meie jõud".

 

30. IX–12. XII 2011

Hobusepea galerii.

 

Vastavalt teadaolevatele füüsikaseadustele on perpetuum mobile loomine võimatu. Ikka käib energia kvaliteet alla, masin ammendub, tekib hõõrdetegur. Kuigi termodünaamika seadused lõputult energiat genereerivat suletud süsteemi luua ei luba, pole inimeste optimism siiski läbi sajandite kahanenud. Ühendriikide patendiamet on isegi pidanud otstarbekaks sätestada klausel selle kohta, et nemad niisuguseid igavesti liikuvaid masinaid ilma töökorras mudeli olemasoluta patenteerima ei hakka. Jass Kaselaane utoopiamaiguline installatsioon "Valgus on meie jõud" mängis aga just igiliikuri ideega – kunstnik oli ehitanud Hobusepea galeriisse perpetuum mobile mulaaĆŸi.

 

 

Esimesel korrusel tootis imelik generaator-masin justkui lõputut valgust puuris oleva roosi kasvatamiseks, keldrikorrus näis olevat "alla kugistanud" hiiglaslikud mustad kerad, robustsed nagu tehase malmkatlad, mis on usutavasti ametis katkematu energia produtseerimisega. Uhked, totaalsed kerad ajasid endast välja sünkjaid juhtmelasusid, huugasid ja kumisesid kurjakuulutavalt. Nii valguseeritaja kui ka suured miine või allveelaevu meenutavad pallimürakad kuuluvad retroulme rubriiki: vaataja on silmitsi seletamatu konstruktsiooniga, arusaamatute võimsate masinatega, mis teevad midagi aukartustäratavat ja on inimesest üle. Galerii väike kammerlik ruum oli hästi ära kasutatud ja installatsiooniga oli saavutatud usutav ruumitervik.

Suurte mastaapidega efektid on Jass Kaselaane lemmikvõte. Tema "igavikulistest" teemadest ja pealkirjadest tuleb välja muhe, koolipoisilikult irooniasegune siirus. Kaselaane loomingus figureerivad suured täistoonides kujundid, nagu surm, hingede rändamine, valgus, rist, inglid, jõud jms. Ühes kataloogis ütleb Jass oma saatetekstis: "Minu peamiseks väljendusvahendiks on ruum ja heli. Ma ei häbene kasutada lihtsaid meelelahutuslikke lahendeid nagu vali heli, liikumine ja suur maht."

Meelelahutuslikkuse koha pealt Jass meid alt ei vea – tema näitus oli kahtlemata füüsiliselt ja visuaalselt efektne, vormina värske ja nauditav. Jass on tähelepanelik selle suhtes, mida publik näeb või kogeb. See, mida kunstnik täpselt öelda tahab, jääb aga mõnevõrra varjatuks – lavastuslik situatsioon jätab uue dimensiooni loomata ja nii jääb valgusetootmise ja igiliikumise masinast lõpuks pigem illustratiivne mulje. Justkui oleks tegu butafooriaga etenduse jaoks, mis peab veel toimuma – näituses eneses protsessuaalsus ja arengulisus puuduvad. Vaatamata masina huugamisele tundub, et tegu on seisakuga, tardunud situatsiooniga. Ehk ongi see kunstniku taotlus? Roos, mille jaoks masin valgust toodab, on plastmassist ja USA patendiamet seda mudelit uskuma ei jääks. Aga mis on see, milles Jass meid veenda püüab?

Siin jätab kunstnik oma vaimustunud publiku kergelt kuivale, millegi järele janunema. Ehk oleks kunstniku enda mõtte eksponeerimine võinud reljeefsemalt esile tulla, et kaoks oht tõlgendada näitust efektse illustratsioonina igiliikuri ideele, millele lisandub vaid väike irooniamoment: kogu suur masinavärk töötab ühele lillekesele valguse tootmiseks. Niisugune vana hea idee – vägev mehhanism, mida rakendatakse pisikese produkti saamiseks ja pisikese üksuse elus või alles hoidmiseks. Midagi pole teha, kuskilt oleks oodanud mingilgi kombel "päris"-momendi sissetulemist, et toetada realistlikuma kujutelma tekkimist alternatiivsest energiaallikast, mis toodaks võrdselt kasu kõigile ja mille jagamine ei oleks kellegi monopol. Masin kui tõeline "teadusavastus", mis võiks tekitada ärevust reaalsete energiaressursside valdajate seas – see vajabki võimatuse momenti. Näitus oleks võinud ehk mitmemõõtmelisemalt töötada, kui mingi element oleks olnud esitatud riskantsemalt – kas või roos, mis kasvanuks ja närbunuks reaalajas. See oleks andnud võimaluse arendada tõlgendusi bioloogia ja masina, lineaarsuse ja tsirkulaarsuse teemal (elu, mis ühe isendi piires on lineaarne ja lõplik, võiks tunduda laiemalt võttes tohutu keeruka ja kompleksse igiliikurina, ehkki ta pole tegelikult suletud süsteem ja saab oma energiat anorgaanilisest maailmast). Plastmassist roos lõi muidugi omi tähendusi ja võib uskuda, et illustratiivne ja pildilik perpetuum mobile pidigi olema irvitus plakatlike ja täitumatute lahenduste üle. Kuigi ka irvitus ise jääb mõneti plakatlikuks.

Meile kõigile meeldiks muidugi väga, kui kunstnik looks tõelise peatumatu energiageneraatori! Aga see eeldaks teist näitust ja teist kunstnikku, teistmoodi rõhuasetusi. Näiteks, koostöös inseneridega üritas Taani kunstnikegrupp Superflex oma projektis "Supergas" (Supergaas) (1997–…) luua biojäätmetest gaasi, mis võimaldaks toitu valmistada (ja andis parasjagu energiat ühe gaasilambi tarvis). Perpetuum mobile on igasuguseid tõlgendusi lubav kontseptsioon ja valgesse galeriikuupi on seda toonud tõesti teisedki meie kaasaegsed kunstnikud. Nina Canelli imelik ja poeetiline "Perpetuum Mobile" (2010) koosnes näiteks mitmest liitrist veest, ämbrist, hüdrofonist, udumasinast ja tsemendikotist – põrandal lebavad veekauss ja tsemendikott, helivibratsioonist aktiveerituna muutub vesi õrnaks uduks, mis aegamööda ja vaevumärgatavalt tahendab põlise ehitusmaterjali enda kõrval. Meelde tuleb veel Mona Hatoumi pahaendeline vooluringi-installatsioon "Homebound" (Kodune) (2000), milles kunstnik oli omavahel vooluringi ühendanud metallist köögiriistad ning sättinud võimendi sellisele lainele, mis Mona Hatoumi meelest tekitas võimalikult painajalikku ja hirmutavat heli. Energia ringleb kõikjal, loob oma võrke, ei teki ega kao ja võtab erineva kuju ning kannab nii häid kui ka halbu mõtteid.

Võimalik, et Jassi visandatud igiliikur on algusest peale mõeldud pigem teatraalse metafoorina, mis pilab lisaks energiamurede lihtsustatud käsitlemisele ka naiivset teadususku (ja ühtlasi imetleb seda?), kui see ületab teaduslikku teadmist ennast, mis on tänapäeval oma väidetes üsna ettevaatlik. Aga isegi kui Jassi helge pealkirjaga sünge installatsioon kordab juba tuttavaid sõnumeid, tuleb teose ühe osana võtta hetke ja situatsiooni, kus me just praegu viibime, ning luua vanade mõtete valguses tõlgendusi uutele olukordadele. Pealegi tuleb silmas pidada, et kunstnik ise väärtustab "meelelahutuslikku" mastaapsust nii vormis kui ka helis kunsti ühe olulise mõõtmena. Ja selles otsekoheses mastaapide mängus ongi peidus tema tõeline jõud.

Kirke Kangro on skulptor, installatsioonikunstnik ja kuraator. Ta töötab Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna juhatajana.

< tagasi

Serverit teenindab EENet