Tartu sõpruskonna narratiivi vormumine

Tiiu Talvistu (1/2015)

 

5. XII 2014–29. III 2015
Kumu kunstimuuseum
Kunstnikud: Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark, Heldur Viires.
Kuraator: Liisa Kaljula.

 

Tegu on põlvkonna näitusega, kes oleks astunud kunstiareenile 1940. aastate lõpul. Osad neist – Lembit Saarts, Ülo Sooster, Heldur Viires – arreteeriti ja saadeti Nõukogude Liidu avarustes asuvatesse vangilaagritesse. Tartusse jäänud noored naiskunstnikud – Kaja Kärner, Valve Janov, Silvia Jõgever, Lüüdia Vallimäe-Mark – aga sattusid kohaliku võimu hammasrataste vahele, enamik neist haigestus tuberkuloosi ning taandus kunstielust. Uus võimalus anti neile 1956. aastal, kui stalinismi kuriteod mõisteti hukka, vabastati poliitvange ning tasahilju hakati kaasajastamisest ja uuenemisest rääkima ka kunstis. Need sündmused viisid Tartu sõpruskonna taasliitumiseni, mis tekitas tugeva sünergeetilise ideede ja mõtete atmosfääri, kus inspireerivateks sündmusteks kujunesid Moskvasse asunud Ülo Soosteri külaskäigud.

Tartu-kokkusaamised olid intensiivseks suhtlemise perioodiks – aeg oli piiratud ja seda tuli maksimaalselt kasutada. Aktiivsele läbikäimisele järgnes sama aktiivne tööfaas, mis toimus ateljeede vaikuses. Seal loodud töödes ei piirdunud kunstnikud ainult sotsrealismi kergete kosmeetiliste muudatustega, vaid pöörasid selja ametlikult lubatule, asudes kontakti otsingutele 20. sajandi kunstiuuendusega, kus olulisele kohale tõusis abstraktne ja sürrealistlik kunst. Looming, mis mitmetel valmis Tartus, Karlova linnaosa õdusate eestiaegsete puumajade pisikestes tubades, mõjub toonase ametliku kunsti taustal plahvatuslikuna, seda vaatamata väikesele formaadile ja käepärastele materjalidele.

 

Intensiivse suhtluse aeg

Kumu näituse kuraator Liisa Kaljula kirjutas mõned aastad tagasi ühes artiklis: "Näitus kui meedium on oma olemuselt plahvatusaldis, õieti plahvatustele orienteeritudki, kuivõrd näituse enda tähendusväli sünnib objektide kõrvutusest ja kuraatori ülesanne on panna uusi tähendusi sedakaudu esile lahvatama."¹ Toonase artikli valguses on nüüd võimalik analüüsida Kaljula kureeritud väljapanekut "Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster" Kumu kunstimuuseumis, võttes uurimise alla, milliseid uusi tähendusi näitus toodab, millise lisaväärtuse see eesti kunstiloo üldpildile annab, kui see materjal on esmakordselt nii ulatuslikult ühte väljapanekusse koondatud. Näituse pealkirjaga vihjatud rõhuasetuse muudatuse, mis senises traditsioonilises antud teema käsitluses käibel on olnud, jätaks esialgu kõrvale ning pöörduks selle juurde tagasi veidi hiljem.

Näitusele sisenedes märkab vaataja kohe, et ekspositsioon on jagatud väiksemateks hubasemaks tuunitud pindadeks, justkui tubadeks. Kuraatori "hõrgu koduse avangardi" ideed toetab näituse kujundaja Flo Kasearu ruumilahendus, kus seinte ülaosas jookseb bordüür ning seinte ääres asetsevad puidust postamendid loovad tingliku seose kummutipealsega, millel on vaatajale välja pandud mõned pildid, raamatud jms. Kunstiteosed seintel on grupeeritud nii, et väikestest piltidest koosnevad kogumid vahelduvad suuremate aktsentidega. Oluline on ka tööde raamistus, siin ei ole pöördutud unifitseerimise teele, mida praeguses näitusekujunduse praktikas sageli eelistatakse, vaid on pigem püütud säilitada kunstnike autentset vormistust, mis keerab karlovalikule atmosfäärile lõpliku vindi peale. Meenuvad Valve Janovi ja Kaja Kärneri pisikesed toad, kus seinu katsid erinevate kunstnike tööd, ning kummutipealsed sinna sätitud esemetega, mis jutustasid poeetilisi lugusid korteri omanikust, samuti seinteäärsed pildivirnad, mis peitsid varjatud aardeid. Kõik see tekitas turvalise, oma aegsüsteemis oleva õhustiku.

Neis näitusetubades mängitakse lahti erinevad teemad ning neist lugudest vormub narratiiv, mis muudab Tartu sõpruskonna loomingu oluliseks eesti kunstiloole. Tegu on ajaliselt kindlalt piiritletud perioodiga, vaatluse alla on võetud muutused, mis toimusid kunstnike loomingus ajavahemikus 1956‒1970. See tähendab, alates "poiste" (Sooster, Saarts, Viires) naasmisega vangilaagrist, lõpetades Soosteri surmaga 1970. aastal Moskvas, kus kõige intensiivsema suhtluse ajaks on 1960. aastate algus. Väljapanek on avaakordiks Kumu plaanitavas näituste jadas pealkirjaga "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" ning peaks moodustama justkui alusplatvormi järgmisteks sissevaadeteks. Tartu sõpruskond on see esimene sõõm värsket õhku, mis toonasel nõukogulikul kunstiareenil ei saanud kõlada täisakordidel. Enamik praegusel näitusel eksponeeritud töödest jõudis publikuni pisitasa, suurem osa neist aga alles 1990. aastatel ning mõnede sõpruskonna liikmete, näiteks Heldur Viirese ja Lembit Saartsi töödel, on tegu ka esmaesitlusega.

Näituse juhatab sisse Tartu sõpruskonna liikmete portreede galerii koos Kaja Kärneri maalidega, mis dokumenteerivad nende ühiseid kokkusaamisi Karlovas, Valve Janovi korteris. Just Kärneri žanristseenid on need, mis loovad kogu näitusele ajastuliku fooni, Karlova vaated avavad selle keskkonna, kus tegutseti. Sellesse Stalini aja raskustes kõige enam räsitud põlvkonda oli sisse kodeeritud nii traditsiooni hoidja kohustus kui ka seesmine vajadus muutusteks, seda vaatamata ümbritsevatele takistustele. Nad pidid Stalini ajal kaotsi läinud aastad tagasi tegema, see nõudis mõtte intensiivsust ja impulsside paljusust ning kõigi võimaluste ärakasutamist.

 

 

Kaja Kärner
Keskustelu
1958
õli
Kõik õigused Tartu
Kunstimuuseumil

 

 

Võrdne partnerlus

Liisa Kaljula vaatlebki sõpruskonna loomingut esmakordselt kui võrdsete partnerite ja mõttekaaslaste platvormi, tema sooviks on näidata Soosterit kui ühte teiste seas, mitte asetades teda liidripositsioonile. Kaljula annab Soosteri kõrval võimaluse särada kojujäänutel, nii tuuakse vaatajani esmakordselt sedavõrd suur hulk Heldur Viirese 1960.‒1961. aastatel Moskvas Soosteri juures loodud joonistusi, mis näitavad mitmeid huvitavaid kokkupuutepunkte ja põimumisi, sarnaste kujundite kasutust. Saartsi ja Soosteri juures on intrigeerivaks picassoliku sürrealismi mõjutustega kompositsioonid paarist rannal, milles on tugev annus noorte meeste erootilisi kujutlusi ja ihasid, mis vajasid väljaelamist juba varem, vangilaagri suletud keskkonnas.

Sõpruskonna näitust võib vaadata ka kui sürrealistlike tehnikate käsiraamatut, nad on eesti kunstis esimesed, kes katsetavad hõõrumist, kraapimist, erinevate paberitükkide kokku kleepimist, lisavad kompositsioonidesse leidmaterjale. Kollaažitoa kroonimata valitsejaks saab Valve Janov, kes pitsikuduja järjekindlusega otsib huvitavaid kooslusi, ehitades neist intrigeerivaid kompositsioone. Lisaks sürrealismi võttestiku toomisele eesti kunsti, pühendavad nad palju tähelepanu abstraktsele kunstile, just sõjajärgse abstraktse ekspressionismi erinevate võimaluste kasutamisele ning automatistlikule joonistusele. Kõik need teemad mängitakse läbi erinevates tubades, kus tõmmatakse paralleele erinevate autorite loomingu vahel ning püütakse tuua välja nii see, mis neid ühendab, kui ka see, mis on iga konkreetse kunstniku huvitavam ja tugevam külg. Näituse viimases jaotuses, mis keskendub vildika kasutusele ja automatismi võttestikule, kipub selge trajektoor küll pisut hägustuma.

Kindlasti oli Sooster neist kõige didaktilisem varasema modernismi kogemuse läbitöötaja ning oma kunstipraktikas kasutaja. Sarnaste motiivide kõrvutuses püüab kuraator lahendada ka esmaautorluse küsimust, mis on mõneti ju marginaalne, kuna ideed olid õhus ning neist haarati kinni. Näituse iga tuba on kui väike plahvatus, mis kõik koos moodustavad ajastulise koondpildi neist uuendustest, mis Tartu sõpruskonna eesti kunstis nii oluliseks muudavad, et sellest ei saa üle ega ümber. Et just see on esimene samm, millest tuleb alustada sõjajärgse avangardi vaatlust.

 

Puuduv historiograafia

Ajaloolised näitused tegelevad kunstiajaloo pideva uuesti- või ümberkirjutamisega ning enamasti seostatakse neid kunstimuuseumidega, kes kollektsiooni omanikena omavad vastavat võimalust, aga ka kohustust. Eesti kunstiloo intensiivne ümberkirjutamine ja uutest seisukohtadest teemadele ja kunstnikele lähenemine algas suure hooga 1990. aastatel. Üheks selle ümberkirjutamise kokkuvõtteks on sarja "Eesti kunsti ajalugu" mahukad köited, millest kuuenda numbri esimene osa² tegeleb ajastuga, mis on fooniks Kumu näitusele "Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster". Kahjuks ei paku näitusega kaasnev kataloog antud teema historiograafiat, mis peaks loogiliselt võttes olema üheks näitustesarjaga kaasnevate trükiste "Täiendusi nõukogude aja kunstiloole" eesmärgiks. Varem ilmunu on ju platvormiks, millega antud teema käsitleja astub dialoogi ning millele toetudes ta teeb sissevaate ainesesse.

Seega tuleks siinkohal kõneleda ka natuke antud teema eelloost, kuidas ja kuna ilmus eesti kunstiloo käsitlusse Tartu sõpruskond ning kuidas seda varasemalt on seotud Ülo Soosteri isikuga. Sissejuhatavaks sammuks oli Eesti Kunstimuuseumis 1994. aastal Eha Komissarovi kureeritud näitus "Kollaaž kui alternatiiv", mille esimese osa moodustab nn Tartu rühmitus, kes on lähedalt seotud Soosteriga.³ Järgnes 1996. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud "Tallinn–Moskva 1956–1985", mille kataloogis Reet Varblane ja Leonhard Lapin mainivad ka telge Tartu–Moskva. 1997. aasta lõpus avas Tartu Kunstimuuseum Reet Margi kureeritud näituse "Ülo Sooster ja sõbrad" ning teema kujunemist selgitas ta järgnevalt: "Alguses oli kunstimuuseumil mõte teha näitus ainult Soosterist. [---] Viimane näitus tema töödest oli üle kümne aasta tagasi. Siis aga tuli Enriko Talvistu ideele lisada näitusele tema kaasaegsete tööd."⁴ Väljapaneku keskmes oli Sooster ning tema sõprade loomingust (antud ekspositsioonis oli nende hulka arvatud ka Valdur Ohakas ja Henn Roode) oli valitud huvitavaid võrdlusmomente. Tänu näitusele tõi kunstnik Silvia Jõgever muuseumisse materjalid Tartu 8. Keskkoolis 1960. aastal toimunud näituse kohta, mis andis aluse nimetada Tartu sõpruskonda eesti kunsti esimeseks sõjajärgseks kunstirühmituseks.⁵

Uurimuslikust küljest on Tartu kunstnike ja Soosteri suhtele andnud uue lähenemise esmalt Reet Mark Eesti Kunstimuuseumi kataloogis "Ülo Sooster" (2001) artiklis "1960. aastate rühmitus" ning Sirje Helme, kes Kumu kunstimuuseumi konverentsil "Erinevad modernismid, erinevad avangardid Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiprobleemid pärast teist maailmasõda" (2009) pidas ettekande "Miks me kutsume seda avangardiks? Abstraktne kunst ja popkunst Eestis 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel"⁶. Tema kirjutatud on ka alapeatükk üldteose "Eesti kunsti ajalugu" kuuendas köites, mis on pealkirjastatud "Tartu sõpruskond".

Feministliku kunstidiskursuse nurga alt on teemale lähenenud Eda Sepp, kes on kirjutanud esmalt sõpruskonda kuulunud naiskunstnikest ajakirjale Ariadne lõng (Nr 1/2, 2000 ja nr 1/2, 2001) ning hiljem andnud ülevaate rühmituse kõigi liikmete tegevusest.⁷ Neis artiklites tõstab Eda Sepp esile just sõpruskonna naisliikmete osakaalu ning nende loomingu tähtsust, mis loob platvormi Liisa Kaljulale teha vangerdus ja tõsta pealkirjas ettepoole Tartu sõpruskond ning rõhutada seeläbi võrdset partnerlust.

 

Tartu kunstiplahvatus

Kumu näitust juba analüüsinud Reet Varblane konstateerib kohe alguses: "Liisa Kaljula on juba oma kuraatoriprojekti pealkirjas "Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster" pööranud harjumuspärase suhte Moskvas elanud Soosteri ja ta Tartu sõprade vahel pea peale. See loogika jätkub kogu väljapanekus. Teoste motiivide järgi süstematiseeritud ekspositsioonis puudub hierarhia, värskete tuulte ja sõnumite toojast Soosterist on saanud üks võrdsetest teiste kõrval." Kataloogi⁸ tekst oleks eeldanud antud pooltevahetuse kuraatoripoolset lahtimängimist ja selgitust, kuid tuleb tunnistada, et teema lahtiseletust sealt ei leia. Selle annab küll näitus, kuid just kirjasõna on see, mis jääb tulevastele uurijatele.

Francisco Martinez keskendub oma kataloogitekstis "Ülo Soosteri communitas: liminaalsus Stalini-järgses kunstipraktikas" Soosteri näitele, kuigi liminaalsena võiks ju vaadelda kogu sõpruskonda, kes kõik on tegelikult samuti lävelseisjad. Kui võtta artiklis üliohtralt kasutatud mõiste "liminaalne" lahtiseletamist autori poolt Soosteri näite varal, siis võib tõdeda, et see kipub jääma ähmaseks. Paljud iseloomustused, mida Martinez seob Soosteriga, sobivad kokku ka teiste liikmete elamise põhimõtetega. Nemadki lõid oma alternatiivse ruumi, mille abil eraldusid ümbritsevast keskkonnast ning tundsid seeläbi ennast selle ülesena. Kummastava lausena on tekstis: "Sellised tööd olid alati kortsus ja põlenud, kui laagrivalvurid need leidsid."⁹ Need tööd on põlenud ja kortsus just seetõttu, et Sooster viskas joonistused ahju, et vangivalvurid neid ei leiaks, ning seetõttu on need ka kahjustatud.

Pidev töötamine, ümbruse ning tüüpide fikseerimine joonistades oli Pallase kunstnikel veres, sellega tegeles laagris olles ka näiteks Saarts. Soosteri mitmetist olemust kõrvutab Martinez Vladimir Võssotski ja Sergei Kurjohhiniga nõukogude kultuurist, koduselt kunstimaastikult paneksin siia kõrvale Tõnis Vindi ja Kaljo Põllu, kelle liidriomadused on mõjutanud erinevatest põlvkondadest kunstnikke ning kes ehitasid enda ümber oma universumi.

Kahjuks ei õnnestunud Tartu Kunstimuuseumis juba plaani võetud näituse teostamine, mille eesmärgiks oli teha esmane sissevaade Ülo Soosteri ja tema Moskva sõpruskonda, seda küll esialgu vaid Eestis leiduva materjali põhjal. See sissevaade jääb esialgu ootama oma aega. Soosteri tähendus on ju suurem kui vaid meie kultuuriruum ning see annab võimaluse erinevateks lähenemisnurkadeks. Näitus "Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster" võtab aga esmakordselt sedavõrd ülevaatlikult kokku Tartus toimunud kunstiplahvatuse.

 

Tiiu Talvistu on kunstiteadlane, töötab Tartu Kunstimuuseumis kogude kuraatorina.

 

¹ Liisa Kaljula, Näitus kui plahvatus. ‒ Sirp 26. I 2012.

² Vt Eesti kunsti ajalugu. 6, I osa, 1940–1991. Koost. Jaak Kangilaski. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurileht, 2013.

³ Reeli Kõiv, Tartu kunstnike kollaažinäituse taustal. – Sirp 4. III 1994.

⁴ Anti Einpalu, Tartus avati Ülo Soosteri näitus. – Postimees 29. XI 1997.

⁵  Vt Enn Lillemets, Hermeetiliselt suletud ruumi mõistatus. ‒ Sirp 9. I 1998; Tiiu Hagel, Ülo Sooster ja sõbrad. ‒ Sirp 9. I 1998.

⁶ Vt Sirje Helme, Miks me kutsume seda avangardiks? Abstraktne kunst ja popkunst Eestis 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel. – Erinevad modernismid, erinevad avangardid: Kesk- ja Ida-Euroopa kunstiprobleemid pärast Teist maailmasõda. Toim. Sirje Helme. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2007, lk 123–137.

⁷ Vt Eda Sepp, Estonian Nonconformist Art from the Soviet Occupation in 1944 to Perestroika. – Art of the Baltics. The Struggle for Freedom of Artistic Expression under the Soviets, 1945–1991. Eds. Alla Rosenfeld, Norton T. Dodge. New Brunswick, New Jersey: Rutgers University Press and The Jane Voorhees Zimmerli Art Museum, 2002, lk 45–52.

⁸ Reet Varblane, Kirglik kunst enesetsensuuri kiuste. – Sirp 19. XII 2014.

⁹ Francisco Martinez, Ülo Soosteri communitas: liminaalsus Stalini-järgses kunstipraktikas. – Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster. Koost. Liisa Kaljula. Tallinn: Kumu kunstimuuseum, 2014, lk 39.

< tagasi