est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Tekst on ruum on tekst

Ingrid Ruudi (1/2014)

Ingrid Ruudi annab arhitektuuriteooreetilise raamistuse Eestit 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil esindanud Dénes Farkase projektile "Ilmne paratamatus".

 

Leon Battista Alberti kirjutas perspektiivist, maalikunstist ja arhitektuurist, aga peale selle ka ühe vähetuntud traktaadi hingerahust. 1442. aastal ilmunud tekst "Della tranquillità dell'animo" soovitab ärevust või hingevalu ravida matemaatika või arhitektuuriga. Alberti kirjeldab, kuidas ta on mõnikord tundide kaupa kavandanud oma mõttes hooneid, sobitanud ordereid ja seadnud sammastele kapiteele, kuni uni võimust võtab1 – arhitektuur kaotab ängi ja korrastab meele.

Veidi vähem kui viissada aastat hiljem paistis sama lootvat Ludwig Wittgenstein, kes oma "Loogilis-filosoofilise traktaadi" lõpetamise järel 1918. aastal oli veendunud, et on filosoofilised küsimused lahendanud ja võib selle distsipliiniga lõpparve teha. Pärast üsna ebaõnnestunud katseid leida omale rakendust külakooliõpetaja või aednikuna saabus teretulnud väljakutse õe Margaret Stonborough-Wittgensteini majaprojekti näol, mis algselt oli tellitud Ludwigi sõbralt Paul Engelmannilt. Wittgensteini hooleks jäid detailid: uksed, aknad, radiaatorid, millele rahutu vaimuga filosoof pühendus intensiivsusega, mis viis õigupoolest kogu projekteerimisprotsessi ülevõtmiseni.

Ja mõistagi on need detailid peamised – õigupoolest ainsad –, mille absurdini täpne proportsioneerimine ja piinlikult lakooniline viimistlus selle muus osas äärmuseni redutseeritud arhitektuuri olemust määratlevad. Valminud maja tekitas aukartust, isegi õõva: "Maja paistis olevat kavandatud pigem jumalatele kui minusugustele tühistele surelikele – esialgu tekitas see "maja kui loogika kehastus", tema täiuslikkus ja monumentaalsus, isegi trotsi ja vastuseisu,"2 on meenutanud teine õde Hermine. Kuldlõikelise proportsiooniga ruumid, karvapealt sümmeetriateljele paigutatud avaused, ebafunktsionaalsuseni ideaalse valemiga trepp – nii Wittgensteini biograafid kui mitmed arhitektid on näinud selles majas "Traktaadi" kehastust, ruumiks saanud loogikat. Sammu selle juurest, millest saab rääkida, edasi selleni, mida saab vaid näidata.

 

Fotod, maketid, tekstid

Dénes Farkase projekt "Ilmne paratamatus" on sama mitmeplaaniline ja oma minimaalsuses monumentaalne, et tekitab aukartust ja soovi pigem vaikida kui seda sõnadesse pannes ebaõnnestuda. Proovin puudutada siin vaid fragmenti ehk küsimust ruumist näitusel ja fotodel, mis suhtlevad mingil teataval kirjandusest vahendatud moel Wittgensteini kavandatud maja ruumidega. Ehk täpsemalt: näitusel on fotod (mis valguskastidesse paigutatuna on õigupoolest ruumiobjektid), mis kujutavad makette, mis lähtuvad tekstist, kus on kirjeldatud maja, mis ruumistas ühe teksti. See viiekordne tõlkeprotsess on kõike muud kui lineaarne, pigem katkendliku võrgustiku laadne, kus küllastuseni kuhjatud sisulised või tähenduslikud momendid tegelikult tabamatuks jäävad ehk selles kuhjatuses oma tähenduslikkuse tühistavad. Nähtavale jäävad vaid võrgustiku lõimed nagu eri suundades juhatavad teeviidad. See näitus on risti-rästi liikuvate võimalikkuste väli, liiasuste kogum – teadvuse lootusetu labürint.

Labürint – juba ongi tulnud mängu arhitektuurimetafoor, klišeelik pealegi. Arhitektuursed metafoorid ongi valdavalt klišeelikud ja anonüümsed, argikasutuses kulunud ehk eriti sügavale keelde imbunud. Vaevalt on võimalik rääkida süsteemist või organisatsioonist, mingit laadi korrastatusest, viitamata selle ülesehitusele, struktuurile või konstrueerimisele, vundamendile, alustaladele või tugisammastele.

 

Farkas

Dénes Farkas
Seeriast "Ilmne paratamatus"
2013
Segatehnika
Kõik õigused kunstnikul

 

Keel ja arhitektuur on vastastikku peegeldavad. Keeleline, keele kaudu vormitud kirjeldus maailmast on olemuslikult arhitektuurne. Samamoodi on klassikaline arhitektuuritraditsioon oma kõikehaaravuse ambitsioonis entsüklopeediline – arhitekt kui demiurg, arhitektuur kui "ülim teadus" ehk kõigi kunstide ja teaduste sünteesija. Just see teineteise peegeldus kihutab Wittgensteini ehitama oma filosoofiale ruumilist ekvivalenti – korrastatust, mis püsiks – ja Farkast leidma kommunikatsioonihäirele ja tähendustekaole ruumikujutuslikku vastet – õigemini, lagundama homogeenset maailmatükki ühekorraga nii keele kui ruumi kaudu. Sest kõige enam on see lagundamise, õõnestamise projekt: ehitada tillukesi hapraid papist maailmu, millele fotod annavad nende tegelikkusega võrreldamatu mastaapsuse ja veenvuse, seda sealsamas saboteerides, kui fotosuurenduses paljastub vältimatu ebatäiuslikkus, mikroskoopilised praod osutuvad seinu rebestavaiks lõhedeks, väljavalgunud liim kompromiteerib idealistlikud puhtad pinnad.

Täpselt samamoodi käitub Farkas Bruce Duffy kirjasõnaruumiga: koostab sõnaraamatu kui teejuhi, kui laialivalguvate tähenduste reeglistaja, ning muudab selle – just sõnaraamatu ruumilist ülesehitust segi paisates – sealsamas düsfunktsionaalseks. Või asutab raamatukogu, mis pealtnäha lubab teadmisi kõikvõimalikel teemadel – kuid sisu on kõigil sama, arusaamist ei lisandu, kordus on katnud erinevuse.

 

Hajuvad interjöörid

Keset näitust ehitatud raamatukogu on selle ruumiline kontrapunkt. Nagu Daniele Monticelli on viidanud, segunevad näitusel mitmesugused ruumilised tüpoloogiad nagu raamatukogu, arhiiv, klassituba, näitusesaal3 – need on kõik ruumid, mis on seotud teadmiste produtseerimisega, sedakaudu subjekti konstrueerimisega. Ühtlasi on need ruumid, mis kehastavad interjöörsust, suletust, eneseküllasust. Tuleb märkida, et näituse kaks esitlust, Veneetsias Palazzo Malipieros ja Kumu neljandal korrusel, on oma ruumimõjult vägagi erinevad, aktualiseerides näituse erinevaid külgi. Mulle näis, et Kumus tuli rohkem esile kommunikatsiooni, tõlke temaatika; Veneetsias aga pääses rohkem mõjule ruumiline impulss, palazzo "eluruumiline" tüpoloogia võimendas just interjöörsuse ja selle lammutamispüüu dialektikat.

Interjöör, suletud ruumiühik, on algelement, millest lähtub just seesama lääne domineeriv arhitektuuritraditsioon, mis püüab maailma korrastades kaotada ebakindluse ja ängi, ehitada täiuslikku matemaatikat või treenida normeeritud subjekte. Interjöör eeldab piiritlemist, selgeid ja ette ära määratud ruumilisi parameetreid, see organiseerib, kategoriseerib, lahterdab ja kihistab. Ka Farkas paistab loovat interjööre, kuid nende piirid on pigem hajuvad. Raamatukoguruum ei ole konteiner, vaid sel on kaks pääsu vastasnurkades: see lahendus suunab liikuvusele. Ruum kui piiritletud ühik on markeeritud vaid punktiirselt. Veelgi hajuvamad on pildiruumid fotodel – ilmselgelt on maketeeritud interjööre, kuid fotomanipulatsioon kaotab nende suletuse ja rõhutab fiktiivset.

Nii on ruum ja ruumilisus üks kõige vältimatumaid olemisvõimalusi määratlevaid kategooriaid ja seeläbi üks kõige vahetumaid vahendeid selle esiletoomiseks või muutmiseks. Ruumid Farkase piltidel ja näitusesaalides ei jäta meile illusioone piiritletusest, korrastatusest, ammendavate loogiliste lahenduste võimalikkusest. Korduvad tõlgendused tekstist ruumiks ja tagasi (ja edasi) lükkavad liikvele pidepunktid, millega oleme neis asjus harjunud arvestama. Sõlmivad arhitektuuri lahti, toovad ruumidesse määramatuse ja pakuvad x+n seostamisvõimalust, mis pudenevad laiali juba enne formeerumist, enne sõnadeks saamist. "Ilmne paratamatus" on leebelt põikpäine, häbenematult hõrgu esteetikaga "ruumiversum" – esialgu desorienteeriv, kuid seejärel jahe, kerge, illusioonivaba.

 

Ingrid Ruudi on arhitektuuriajaloolane ja -kriitik, töötab Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudis.


CV
Dénes Farkas (sündinud 1974 Budapestis) on Tallinnas elav ja töötav eesti-ungari postkontseptualistlik fotokunstnik. Farkase teoste läbivaks jooneks on alates 2000. aastate teisest poolest olnud eesmärk redutseerida vaadeldav sotsiaalne struktuur võimalikult lakoonilise fotot ja pildiallkirja ühendava esitlusmudeli kujule. 2013. aastal esindas Farkas Eestit 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil näitusega "Ilmne paratamatus", mida taaseksponeeriti 2014. aastal Kumu kunstimuuseumis.


1 Tsit. Denis Hollier, Against Architecture. The Writings of Georges Bataille. Cambridge: The MIT Press, 1995, lk 36.

2 Bernhard Leitner, The Wittgenstein House. New York: Princeton Architectural Press, 2000, p 23.

3 Vt Daniele Monticelli, Ette ilmne või tõlkes/tõlgetes kaduma läinud? – Vikerkaar 2013, nr 6.

< tagasi

Serverit teenindab EENet