Ludmilla Siimu 21 kevadist helki
Tõnis Tatar (2/2022)
Tõnis Tatar pani kirja oma teesid seoses Ludmilla Siimu retrospektiiviga Tartu Kunstimuuseumis.
1. Kuigi Ludmilla Siim (s 1938) ei ole kunagi kuulunud meie kunsti esimese järgu tähtede hulka, on ta endale kindlustanud koha parnassilt allpool oleval järgmisel astmel. Vajadust Siimu retrospektiivi järele on kriitikud juba ammu nentinud: Ants Juske1 2009. aastal ning Jaan Elken2 2019. aastal. Tõepoolest, võrreldes mõne palju nähtud klassikuga võib just n-ö teise ešeloni kunstniku ülevaatenäitus pakkuda tundmatut või unustatut. Ühtlasi on klassiku staatusest allapoole jäävate kunstnike positsioon alles fikseerimata – neil on veel, mille nimel mängida.
2. Ludmilla Siimu retrospektiivi "Olemise helk" (23. II–29. V 2022, kuraator Kristlyn Liier) muudab eriliseks asjaolu, et suur osa tema loomingust on sündinud võõrsil. Siim on sündinud Almatõs, kasvanud üles Tartus, kujunenud kunstnikuks Tallinnas ning alates 1977. aastast elanud Soomes. Tema Soome siirdumise tragiromantiline lugu vääriks eraldi romaani kadunud Mati Undi sulest või mängufilmi Veiko Õunpuu režissuuri alt.
3. Eesti 20. sajandi teise poole kunstielu moodustab ajaloolistel põhjustel suletud ning sissepoole suunatud ringi. Kunstileem podises pealesurutud kaanega potis, täites peamiselt meile endile olulist ja arusaadavat funktsiooni, milleks oli eestlaste kultuurilise eneseteadvuse säilitamine.
4. Et eesti kunstnikest emigreerus toona Soome just Ludmilla Siim, korraga üllatab ja ei üllata ka. Üllatab seetõttu, et Siim näib temperamendilt Harju keskmisest elavaloomulisem, täisverelisem, rahutum – teisisõnu, ebasoomelikum. Ei üllata, sest ka tänapäeval on need tihti just ilusad naised, kes pealtnäha kõige kergema südamega kodumaa tolmu jalgadelt pühivad. Tõsi, Siimu põlvkonna kunstnikest on emigreerunud ka Jaak Adamson (1980. aastal Slovakkiasse) ning Rein Tammik (1990. aastal Prantsusmaale). Siim on ise märkinud, et hindab elus kõrgelt liikumist; tekib kiusatus mõelda, et sellel on mingi seos kunstniku varase lapsepõlvega Kesk-Aasia steppides.
5. Kuigi Ludmilla Siim on elanud pool elust Soomes, kuulub ta meie kunstiajalukku lahkumisele eelnenud seitsme aasta rikkaliku loominguga. Soomes võttis Siim konjunktuuri mõjul omaks abstraktse maalilaadi, ent jäi sealses kunstielus siiski marginaalseks. Siimu Soome perioodi looming on meie vaatajatele palju vähem tuntud.
6. 1965. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) lõpetanud Siimu kunstiellu sisenemine paigutub kahe olulise laine vahele: temast umbes viis aastat varem lõpetas kunstiinstituudi Enn Põldroosi, Olav Marani, Henn Roode ja Peeter Ulase plejaad ning temast omakorda mõni aasta hiljem jõudis lõpetamiseni rühmituse ANK '64 põlvkond. Edasine elu viis aga Siimu kokku SOUP '69 kunstnike Andres Toltsi ja Ando Keskkülaga, keda Siim kuuekümnendatel toonases Tallinna 46. keskkoolis õpetas. Siimu lähikonna intellektuaalset kullaproovi näitab, et sellesse kuulusid ka tuntud luuletaja Juhan Viiding ning kunstiajaloolane Jaak Kangilaski.
7. Stiililiselt paigutub 1970. aastate Ludmilla Siim popkunsti ning hüperrealismi vahelisele (kõike muud kui hallile) alale. Sealjuures näib, et Siimu ei huvita üksiti ei popkunsti ega hüperrealismi dogmaatika. Ta ei kujuta reklaamsilte ega massitarbekaupu ega huvitu fotograafiliselt vahendatud kujutise ontoloogiast. Mis teda siis huvitab? Minu meelest kaks asja: vormiliselt ja kontseptuaalselt kolmemõõtmelise ruumi edasiandmine maalikunsti kahemõõtmelises meediumis ning temaatiliselt kaasaja, nooruse, moodsuse ja optimismi markerid.
8. Ludmilla Siimust viis aastat vanem Olav Maran on öelnud, et ei suutnud popkunsti teha, sest kuulub põlvkonda, keda määratleb kokkukuuluvus maaga. Siim seevastu näib läbinisti linliku kunstnikuna. Maaelu ei paista olevat Siimu stiihia – kui ta ka inimesi looduses kujutab, on need moodsad turistid. Linliku tüübina on Siim kunstnikuna heitlik, riskialdis, elu aktiivselt peegeldav, aga ehk ka mõnevõrra pinnapealne.
9. Kui 20. sajandi esimese poole kunstis tunneme Pallase koolkonda, siis 1960.–1980. aastatel võib kõnelda Tallinna koolkonnast. Seda stiililiselt mitmekesist seltskonda ühendas ERKI taust, kuulumine toonase Eesti NSV Kunstnike Liidu süsteemi, isiklikud ja professionaalsed kontaktid ja 1960. aastate lõpuks kinnistunud jagatud arusaam esteetilisest autonoomiast. Paratamatult tuli kunstnike vahel rohkelt ette võtete, teemade ja motiivide siirdeid ja ristkasutusi.
10. Nimetasin Siimu peamiseks teemaks moodsust. Tegelikult leiab kunstniku 1970. aastate teostes markeerimist rida toonase Tallinna koolkonna ideid ja lähenemisi. Siin on selle perioodi Eesti kunstis aktuaalset loodusliku-tehisliku dialektikat, on viiteid modernsele linnale ja moodsale inimesele, on uudse ilu leidmist tööstuslikelt vaadetelt, on kauneid naisi (nii riides kui alasti), on peegeldusi ajastumoest (miniseelikud, laiade säärtega püksid, platvormkingad), on viiteid suurtele teemadele (ehitamine, tulevik, emadus) jne. Siimu puhul ei ole võimalik aru saada, et teda üks või teine aines iseäranis huvitaks.
11. Kuna paljud Siimu arsenali kuulunud lähenemised on mõne tema kaasaegse poolt põhjalikult läbitöötatud, käib tema tööde puhul korduvalt peast läbi "nagu Tolts", "nagu Keskküla", "nagu Tiit Pääsuke", "nagu Jüri Palm", "nagu Tammik", "nagu Olev Subbi", "nagu Põldroos", "nagu Urmas Pedanik", "nagu Jüri Okas", "nagu Vello Vinn" jne. Siimu enda puhast kunstilist kvintessentsi pole sugugi lihtne leida. Eklektilisust ja õhus olnud ideede püüdmist ei tule tingimata vaadelda nõrkusena. Siiski on raske vastu vaielda, et Siim ei ole ka oma ajastu kontekstis just kõige originaalsem looja.
12. Universaalses kultuurirežiimide skeemis paigutub Ludmilla Siimu 1970. aastate looming modernismi ja postmodernismi vahelisele alale. Tundlikkuse poolest langeb kaalukauss postmodernismi poole. Siimu kunst on ajakajaline, disainerlik, metafüüsilise pretensioonita. Modernismile seljapööramist näitlikustab loobumine picassoliku maalikunstigeeniuse peamisest atribuudist, nähtavast väljenduslikust pintslitõmbest.
13. Eklektika omandab halva maine romantilises-modernistlikus paradigmas, kus kunstniku looming peegeldab originaalse kunstnikuisiksuse järjekindlaid otsinguid talle ainuomases suunas. Seevastu irooniline-postmodernistlik tundlikkus suhestub eklektikaga kompleksivabalt ja positiivselt. Muidugi ei välista ka romantiline-modernistlik paradigma kunstniku loomingus muutumist, kuid otsingud peavad olema järjekindlad, printsipiaalsed, programmilised. Ludmilla Siimu loomingus on sellist ühtset arengusuunda raske tuvastada. Riskantset soostereotüüpi kasutades võiks väita, et vastupidiselt mehelikult järjekindlale modernismile on Siimu looming naiselikult tujukas: ta käib erinevate võtete, ideede ja teemadega ringi nagu daam oma garderoobiga.
14. Võrreldes lähemate kaaslaste Andres Toltsi ja Ando Keskkülaga on Ludmilla Siimu kunst pretensioonitum ja kergemini mõistetav. 1970. aastate künnisel vastandus Siim teadlikult Leonhard Lapini radikaal-avangardistlikule kunstiprogrammile. Siim ei ole olemuselt probleemitsev ja juurdlev tüüp, seetõttu on ka tema kunsti kerge ja meeldiv vaadata. Siimu maalikunst ei ole ka kunstniku sisekosmosesse suunatud teleskoop. Ta ei ole ka rafineeritud hingeväljade aednik, nagu mitmed ANK-i kunstnikud. Siim ei eksponeeri ennast salapärase ja põneva isiksusena, vaid pöördub kunstis tervenisti väljapoole.
15. Siimu maalikunstile iseloomulikke tunnuseid: popilik sünteetiline värv, nooruslik-optimistlik tundelaad, rõõmus liikumine teemalt teemale, tugev kontakt kaasajaga, maalilaad, mis pole enam traditsiooniliselt maaliline, aga veel ka mitte perfektselt masinlik. Siimu kunst ei ole pealetükkivalt intellektuaalne, vaid pulbitsevalt elav, uudishimulik, nägemis- ja tegemisrõõmus. Arvan, et sellele viitab ka näituse pealkirjaks valitud "Olemise helk". See helk pole pika karjääri jooksul sugugi tuhmunud.
16. Siim ei ole kartnud suuri lõuendeid ega tugevaid värve. See asjaolu muutub eriti sümpaatseks, kui asetame taustaks meie kultuuris naistele varutud tagasihoidlikkuse, enesekriitika, sulniduse ja malbuse soostereotüübi. Siim ei piira ennast ka trauma, sisevaatluse, passiivse vastupanu ja lillepiltide ringiga, nagu mitmed teised (iseäranis Tartu) naiskunstnikud. Sellisena on Siim üdini tallinlik ja väga tänapäevane kunstnik. Siim keeldub kunstnikuna allumast muudele reeglitele kui need, mis kehtivad tema meessoost kolleegidele. Ometi on tema maalimaailm eksimatult (kuid mitte klišeelikult) naiselik.
Ludmilla Siim
Tehismaastik kassiga
1970
Õli lõuendil, 85 x 102 cm
Fotograaf Stanislav Stepashko
Erakogu
17. Huvitaval kombel on Siimu seni esinduslikumaks muuseuminäituseks Eesti pinnal jäänud 2011. aastal Kumus aset leidnud paarisnäitus Jüri Palmiga. Neid kunstnikke ühendas linlikkus ja nende kaasaegne temaatika, ent tundelaadilt on raske leida optimistlikust Siimust ning tumemeelsest Palmist erinevamaid tüpaaže. Kõrgkultuur kaldub vahel väärtustama norumeelt ja komplekse rohkem kui helgust, selgust, elurõõmu. Õppetunnid õnne kunstilisest iseväärtusest võlgneme kunstiajaloos Pierre-Auguste Renoirile, Henri Matisse'ile ja Pierre Bonnard'ile.
18. Tuttav kunstikriitik kirjutas mulle, et tema meelest on Ludmilla Siimu maalid tehniliselt nõrgad. Ma ei ole temaga nõus. Jah, Siimu kunst on ebaühtlane, tema teostes pole Põldroosi või Pääsukese maalilist bravuuri ega Keskküla või Toltsi disainerlikku siledust. Kuid tema maalides on väärtusi, mida pole teistel. Riskides libiseda pateetikasse, ütleksin, et see on rõõm sellest, mida ta maalib. Siimu maaling võib ajuti reeta kohmakust, kuid tema visuaalne maitse ei väärata ning oskused kannavad.
19. Praegune retrospektiiv algab tema hilisloominguga. Peamiselt abstraktsed maalid näitavad Siimu loomingut vähem tuntud küljelt. Parandan: külgedelt. Siimu abstraktsed teosed on veelgi heitlikumad ja eklektilisemad kui varasem looming. Ometi julgen öelda, et parem osa sellest kuulub meie abstraktse maali paremikku. Siimu abstraktsioonis on temperamenti, värviintensiivsust, riskijulgust, teravaid kontraste ja pulsseerivaid rütme. Paremad Siimu hilisperioodi abstraktid ("Universumi võnge", 2009) on läbinisti elusad maalid ning valmistab rõõmu, et vanem kunstnik niiviisi jaksab ja suudab.
20. Retrospektiivnäitus riiklikus kunstimuuseumis on kunstniku jaoks suur au, ent ühtlasi halastamatu formaat. Lauale tõstetakse kõik žetoonid. Kui tegemist pole etableerunud esimese suurusjärgu tähega, kätkevad sellised näitused alati teatavat riski. Näitena elutöönäitusest, mis kunstnikust loodud müüdile selgelt alla jäi, nimetaksin Lola Liivati retrospektiivi Tartu Kunstimuuseumis 2018. aastast. 2022. aasta Ludmilla Siimu retrospektiiv "Olemise helk" toob kastanid tulest uhkusega välja.
21. Näituse elamuslikule üldmuljele aitas kaasa Kristi Kongi vaimustav kujundus. Näitusega kaasnevast sisukast kataloogist väärib esiletõstmist soome kunstniku Teemu Mäki omapärast (ja siinsest diametraalselt erinevat) vaatenurka sisaldav essee "Sünge silmailu".
1 Ants Juske, Ludmilla Siimu kirglik elu. – Eesti Päevaleht, 28. III 2009.
2 Jaan Elken, Ludmillast Millaks ja tagasi. – Sirp 20. IX 2019.
Tõnis Tatar on kunstiajaloolane ja -kriitik, töötab Tartu Ülikoolis.
