est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

The Best of Anders Härm

Kati Ilves (1-2/2010)

Kati Ilves luges “Semionaudi päevaraamatut” ja leidis, et Anders Härmi artiklikogumiku väljaandmine oli põhjendatud
 
“I love Anders Härm’s writing – it's smart, funny, soulful, even educational. This wonderful collection is about democracy, sleep, religion, pop music, and just about everything else that matters.”
Nick Hornby
 
Loomulikult ei ole Nick Hornby Anders Härmi artiklikogumikku “Semionaudi päevaraamat” retsenseerinud. Kardan, et Hornby pole seda isegi lugenud. Küll aga kehtib eelnevalt öeldu ühe teise esseekogumiku kohta – nime Anders Härm asemel on originaalis Sarah Vowell ning retsensioonikatke kaunistab Vowelli raamatu “Take the Cannoli: Stories from the New World”(2000) tagakaant. Vowell on angloameerika kultuuriruumi “sotsiaalne vaatleja” (social observer), rohkelt loetud, tsiteeritud ja viidatud autor. James Elkins, kelle õpilane Vowell muuseas oli, paigutab raamatus “What Happened to Art Criticism” (2003) Vowelli esseed oma seitsmest välja pakutud kunstikriitika tüübist kolmandasse: kultuurikriitika (cultural criticism).[1] Minu võrdlus Härm-Vowell tekkiski tegelikult selle punkti juures, aga mitte Elkinsit, vaid “Semionaudi päevaraamatut”lugedes.
 
Viimastel aastatel on just Eesti päevalehtedes köitnud enam tähelepanu Härmi poliitiliselt meelestatud ühiskonda analüüsivad tekstid. Nende käsitlustega on Härm jõudnud väga laialdase lugejaskonnani – spekuleerin, et Härmi loetakse rohkem kui ühtki teist eesti kunstikriitikut. Ka efemeersed hinnangud (suusõnalised, online-keskkonnas ilmunud) Härmi kohta on seinast seina, alustades netikommentaatorite (Härmi sõnastuses netinatside) laussõimuga ning lõpetades politoloogide-filosoofide pigem tunnustava konstateeringuga. Arvamuste summana on kujunenud Härmist pilt kui “uusvasakpoolsest kultuurikommentaatorist, kes aeg-ajalt Negri ja Hardti “Empire’ile” (2000) viidates siin-seal Ansipit ja Laari ehk neoliberaalset ja paremkonservatiivset korpust sõimab”. Lugedes aga süsteemselt seda paksude punaste kaantega raamatut, üllatas mind fakt, mille olin ilmselgelt jõudnud unustada: Härm kirjutab ka muusikast, disainist ja teatrist ning viitab lisaks Negrile ja Marxile ka Bachelard’i ja Hebdige’i tekstidele, rääkimata kunstikirjutistest ja -kirjandusest. Kahtlemata on Härm nii sotsiaalne vaatleja kui ka kunstiteadlane-ideoloog. Hornbylik (pseudo)iseloomustus näiteks Andy Warholit, Sex Pistolsit, šiki disainiga rösterit ja isegi Kölerit puudutavate Härmi esseede puhul peab üks ühele paika.
Kujundus: Martin Pedanik
Härm esitles “Semionaudi päevaraamatut” 2009. aasta 4. mail Tallinna Linnagaleriis. Martin Pedaniku kujundatud teose kaante vahele on autor koondanud oma 25 eesti- ja 22 ingliskeelset teksti perioodist 1999–2008. Valituks on saanud esseed, mille kirjutamisel on Härmi tabanud erakordne sõnastamisõhin.[2] Kaks kõige mahukamat blokki jagunevad kunstikirjutisteks ning ühiskonnakriitikaks, ülejäänud kategoriseeruvad kas teatrikriitika või millegi ebatäpsema alla, nagu näiteks pseudo-akadeemilise performance-ettekande “Be Drunk, Be Very Very Drunk”tekst 2002. aastast.
 
Valiku sisuline iseloomustamine või hindamine pole just lihtne. Kahtlemata on need Härmi parimad tekstid, vaevalt et midagi välja jäi (kui just troubleproductions’i kirjutisi mitte arvestada). Teisalt tekib aga küsimus, kas Härm on tõesti kunstianalüüse kirjutanud ainult “alfakunstnikest”. Biennaalinimede kõrval esindatud Jasper Zoova ja Tõnis Saadoja kuuluvad niisamuti kunstieliiti. Selle bloki üks huvitavamaid ja ehk ka objektiivselt õnnestunumaid tekste on Marco Laimrest. Pean nõnda väites silmas Laimre äärmiselt ebakonventsionaalset autoripositsiooni. Härm on konkreetses essees topelttabamuse teinud: Laimre tööle “Sugar Free” (1996) viidates ja Foucault’ “Hulluse ja arutuse” (e. k 2003) tekstidele toetudes iseloomustab ta kunstipraktika ning filosoofia sidet laimreliku pseudotsitaadiga: “Foucault on selle asja päris hästi ära kirjeldanud, ma võin seda kinnitada.”[3] Teine, isegi rohkem klassikalisele kunstiteose analüüsile toetuv, kuid siiski meeldivalt esseistlik tekst puudutab Johann Köleri maali “Truu valvur”(1878). Seesugune ümbertõlgendamine ja paralleelid Vladimir Nabokovi “Lolitaga” (e. k 1990) pole iseenesest uus lähenemisviis, pigem on köitev Härmi flirt kunstiteadlaste konspiratsiooniga Köleri ühe populaarsema maali alatõlgendamisel.[4] 
 
Härmi selge positsioon nii kunstikriitiku kui kuraatorina on Eestis pigem haruldane. (Tegelikult on see väide Eesti riigi mastaapides muidugi mõttetu – ainuüksi kuraatorid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel.) Selle tugeva positsiooniga ei kattu kogumiku üsna mittemidagiütlev pealkiri. Mõistelt mõistele, keskkonnast keskkonda hüppav semionaut pole kultuurikirjutises midagi erakordset, semionaut on kes iganes. Härmi positsioon võiks olla ka pealkirjast välja loetav. Ka assotsiatsioonid à la “semionaudi päevaraamat = semiootikatudengi märkmik” on kiired tekkima. Semiootika asemel oleks võinud viidata kas või politoloogiale või ideoloogiale. Paremini töötab raamatu alapealkiri “Resonantsimasinad I” –vähemalt läheb see kokku siinkirjutaja eelkirjeldatud veendumusega, et Härm on kõige mõjukam kohalik kunstikriitik. Seetõttu on formaat the best of rohkem kui põhjendatud.
 
Kati Ilves on kunstikriitik, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistrant. 
 
[1] James Elkins, What Happened to Art Criticism. Chicago: Prickly Paradigm Press, 2003, lk 26.
[2] A. Härm, Semionaudi päevaraamat / Diary of a Semionaut. Tallinn: Anders Härm, 2009, lk 6.
[3] Ibid, lk 50.
[4] Ibid, lk 9–13.
 
UUS TRÜKIS
Semionaudi päevaraamat / Diary of a Semionaut
Anders Härm  
Tallinn, 2009
kujundanud Martin Pedanik
eesti ja inglise keeles
294 lk
< tagasi

Serverit teenindab EENet