TOIMETUSELT

(1/2019)

 

Kas Eesti kunstipoliitika vajab tasakaalu tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahel? Mis saab pikemas perspektiivis rohujuuretasandi kunstialgatustest? Kas kusagil on olemas mingi globaalne abstraktne koordinaatteljestik, mille abil saaks kõiki maailma kunstnikke "objektiivselt" võrrelda ja välja selgitada, kes on kõige olulisem? Või tahame hoopis mingite lokaalsete hierarhiate loomist, mille kohaselt lähedane on alati olulisem kui kauge? Ajal, mil Eesti kunstiväljal ristuvad eri põlvkondade kogemuste, olude, ajendite ja lähtepositsioonide, laadide ja kontseptsioonide jõujooned, on kunst muutunud veelgi komplitseeritumaks nähtuseks kui ei iialgi varem.

Öeldakse, et kunst on suurem kui elu, ent see on vaid üks põhjuseid, miks hankida endale KUNST.EE, kvartaliajakiri, mis on pühendatud nüüdiskunsti ja visuaalkultuuri eri aspektidele Eestis. Kõik teised põhjused on enamasti juba väga konkreetsed, kutsudes lugejat kunstiteosesse süvenema, kunstnikule järgnema ja tulemuste üle kriitiliselt aru pidama.

Siinses kevadnumbris küsivad kunsti alal küsimusi Heie Marie Treier, Anu Allas, Anu Vahtra, Indrek Grigor, Kaire Nurk, Kristel Markus, Anna-Liisa Laarits, Immo Mihkelson, Hedi Rosma, Siim Preiman, Tõnis Tatar, Tõnu Karjatse, Eva-Erle Lilleaed ja Andreas Trossek. Küsimused, küsimused, küsimused…

Püsige lainel! 

< tagasi