est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Toimetuselt

(3-4/2011)

 
Tänavuse teise KUNST.EE koondnumbri (nr 3–4) vahelt leiame tagasivaateid paljudele 2011. aasta teise poole kunstielu kesksetele sündmustele. Nii avarubriigis “Fookus” kui ka põhirubriigis “Teooria ja praktika” tuleb juttu märkimisväärsetest aset leidnud näitustest Tallinna Kunstihoones, Kumu kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis, ent tulipunkti satuvad ka Linz, Peterburi ja Moskva, Veneetsia, Rotterdam, New York jpt linnad maailmakaardil. Rubriigist “Arvustused” leiame eest omakorda poole aasta pikkust ajavahemikku kokku võtta üritava galeriirubriigi, mille juhatab sisse tühi lehekülg – kujunduslik metafoor valge kuubi metafoorile –, ja uute kunstitrükiste tutvustused.
 
Seekordne spetsiaalne ajakirjalisa on pühendatud [‘mobil] galerii ajaloole. Heie Treieri eessõnaga varustatud ja Piret Räni koostatud ning kujundatud erilisa pakub lugejale kordumatu subjektiivse sissevaate 1990. aastate lõppu, mil Eesti Kunstiakadeemia mitmeid tudengeid inspireerisid Peeter Linnapi legendaarsed loengud ja näituste initsieerimise praktika ka Faculty of Taste’iks kutsutud akadeemia fotokeskuses. Mis on oluline, on see, et tänaseks on nii mõnestki toonasest tudengist saanud 21. sajandi alguse Eesti kaasaegse kunsti peavoolu esindaja ja raske oleks näiteks praegu uurijapositsioonilt süveneda 2007. aastal suvel avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ideoloogilistesse taustsüsteemidesse, läbi töötamata Faculty of Taste’i ja [‘mobil] galerii alapeatükki siinse kunstiareeni lähiajaloost.  
 
Mida veel lisada kokkuvõtteks ühele tagasivaatele 2011. aasta teise poole kunstielust? Septembris sai teatavaks, et kultuuriministeerium kavatseb Tartu Kunstimuuseumi muuta Eesti Kunstimuuseumi filiaaliks, et koondada riiklikud kogud ühe mütsi alla ja 1938. aasta kevadel, kunstiühingu “Pallas” 20. aastapäeval eostatud idee omaette Tartu Kunstimuuseumist on jäämas ette üleüldisemale tsentraliseerimispoliitikale. Mida veel? Oktoobris valis SA Tallinna Kunstihoone Fondi nõukogu Tallinna Kunstihoone järgmiseks juhatajaks aastatel 1991–2010 Eesti Arhitektuurimuuseumi juhtinud Karin Hallas-Murula, eelistades ülekaaluka häälteenamusega publikumenu taotlevat arhitektuuriteadlast 2002. aastast Kunstihoones kuraatorina töötanud kunstikriitikule ja teravsulgsele esseistile Anders Härmile. Uudisest on välja loetud küll põlvkondliku lõhe süvenemise ohtu Eesti kunstiringkondades, küll kinnitust kartusele, et Kunstihoone näitusepoliitika stagneerub kohalikuks konnatiigimänguks ja pidurdub rahvusvahelistumine. New Yorgi sügiseste Occupy Wall Street demonstratsioonide ja eurotsooni järjekordsete kriisikõneluste taustal ning Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi lõppedes kerkib põhiküsimusena tõepoolest pigem see, mis saab Eesti kunstielus kõigest senisest toredast ja tegusast 2012. aastal. Kas tegijatel algab “kultuuripohmelus” või jõuab riik oma inimesi ja kultuuri ikkagi jätkuvalt üleval hoida, küsimata esmalt subjektiivse maailmavaate poliitkorrektsuse või püüeldavate publikunumbrite täpse arvu järele? Justkui oleksime juba ammu harjunud elama lõputus üleminekuseisundis, ühiskonnas, mis paarkümmend aastat tagasi küll sotsialistlikust majandusmudelilt kapitalistlikule edukalt ümber lülitus, ent mis päris lõplikult ikkagi veel “valmis” ei ole ja seetõttu peab pidevalt taas mõne kriisi ootuses püksirihma pingutama.  
 
KUNST.EE hakkab igatahes alates 2012. aastast ilmuma taas kvartaliajakirjana neli korda aastas ja taastatud kogumahus. 2009. aasta majandussurutisega alanud koondnumbrite süsteem piirdus niisiis kolme aastaga ja käesolev koondnumber on selles reas viimane. Järgmise aasta eesmärk on teha senist tööd sama eelarve ulatuses kiiremini, paremini ja rohkem, mis saab olema huvitav väljakutse nii KUNST.EE tulevaste kui ka seniste kaasautorite ning toimetuse jaoks. Elu on minemas paremaks, elu on minemas lõbusamaks...
< tagasi

Serverit teenindab EENet