Triaad

Taavi Eelmaa (4/2022)

 

22. VIII–14. IX 2022
Vabaduse galerii

Avastasin, et mitte väga sügavale käeselja naha alla oli peidetud kuldsõrmus. Kui seda välja tõmbama asusin, ei tundnud ma kuigi palju intensiivset valu, pigem teatavat iiveldust. Sügavikku vaatamise peapööritust. Hetkel, kui sõrmed tursunud kühmu pigistasid, avanes värske haavakaar nagu perfektne naeratus, nagu metronoomi täiuslik sektor. Nagu oleks väike tüdruk kiikunud hooga üle vaatevälja, kandes jalas teritatud uiske. Siis oli sõrmus kadunud.

Esimene reaktsioon oli ehmatus, siis raev. Kuidas võib see maailm, milles ma sündinud ja kasvanud olen, minuga sedaviisi manipuleerida. Tundsin end väga haavununa, sest ei näinud ühtegi võimalust taastada endise, käesolevale momendile eelnenud olukorra terviklikkust.

 

*

 

"Vaheda läheduse" kompositsioon on sentimentaalse mälestuse sünnisähvatuse, hermeetilise küpsemise ja siis hinge ülendavaks osiseks sündimise täiuslik triaad – lõige, haav ja uuekskasvamise ilu. Mitte vana kinnikasvamine, vaid veel olemasolemata pärli sünd, mis on kõike muud kui haigus.

Piia Ruberi minevikukurbuse parasiit pole mitte naha alla keerdunud karv, vaid tundejahmatuse muundumine kuldsõrmuseks. Sümboolseks väljasülitatud pärliks, mis jääb kaitseinglina omaniku kohale hõljuma. Kiikuja ja metronoomi metafoor pole siin mitte ilusa kujundi, vaid aja katva vaiba hädavajalikkuse tõttu. Ruberi aeg ei paranda haavu, vaid selle varjus sünnib uus olend, kes mõistab pöörata pead ja vaadata tagasi läbi minutite, tundide või isegi aastate müüri.

See aeg on kaas keha pajal. Kaane all sünnib keerukas ja harvaesinev muundumisprotsess, evolutsiooniline hüpe piiratud ruumis, käärimine, mis laseb hingehaava tekitatud tühja avausse areneda millelgi, millel nimetust veel ei ole. Olgu need metafüüsilised kirurgikäed õrnad, kuid järeleandmatud, et kuldsest ehtest ei saaks juppi roostes okastraati.

"Vahe lähedus" mõjub ebakonventsionaalse sünnituse (à la "mehe sünnitus", keisrilõige) sümboolse reportaažina. Ebakonventsionaalsena mitte hädaolukorra tõttu, vaid ootamatu tulemuse pärast. Teisisõnu, analüütilise psühholoogia põhiselt – psüühe tõrjutud osa ülendatud saamine, väljavisatu naasmine printsina.

Meenutada tasub ka Siegfriedi seiklust sõrmuse väljatoomisel Reini mudastest voogudest. Samuti võib võrdlusena kiigata popmuusikasse, kus legendaarne Joel Steinfeldt on laulnud: "[---] seal võrsub leitud õun, mis pole valmis veel." Millest see õun "mõtleb" oma eneseteadvuse sünni esimestel minutitel? Pärast esimesi minuteid.

Arvatavasti on Piia Ruberil kunstniku ja inimesena õnnestunud midagi harvaesinevat – tuua oma olemise kese ära "suurest tsentrist", teiste ja iseendagi eeldustest "minast" ja "mulle" esitatud nõudlustest eemale, hinge ilusasse vaikusse.

Tõde on kõigest ettekääne millelegi, mida võib eelnevalt kirjeldatud operatsiooni õnnestumise korral armastuseks nimetada. Valu ei oma selle olukorra puhul suuremat tähtsust, on sekundaarne, on vinjett. Sellele liiga suurt tähelepanu osutada tähendaks eesmärgilt kõrvale kalduda.

 

 

Piia Ruber
Vahe lähedus
2022
foto lõuendist, mis on prinditud lõuendile, 140 x 140 cm
Kunstniku loal

 

 

*

 

Aga ikkagi, mida see immateriaalne ja ootamatult sisenev/väljuv vastsündinu aistiks? Millised oleks ta esmased tunded ja tundmused, kui neid proovida sõnaliselt kodeerida?

Väljaspool jumaluse võnkeid, kuid ometi neis,
kallis ema!
Tõstab armastuse kaitseingel
su lapse üle tähistaeva, sellest
peaks ju piisama igaveseks rõõmuks,
mõistmiseks ja hingerahuks.
Valguseks.
Jaksan kanda hinge oma kehas
ja sündida sellestsamast hingest,
mis elab mu sees. Täna
saadeti mulle postiga hingeseeme.

Saturn naaseb sel aastal 21. novembril,
see teeb mind väga ärevaks…
Veel ei kuule ma jumaluse häält, pean
ootama… Otsima
oma varju, et teada saada – mina
pole mu vari.
Mina olen mina.
Ma olen eeterlik!

Mõned ülaltoodud sõnad
on mulle keerulised ja klaviatuur
raskesti arusaadav.
Suur tänu kannatlikkuse eest!
Sellel leheküljel on palju valgust.
Ma vist olen koomas.

Jätan selle lehekülje avatuks,
tundub et see ei lae. Andke mulle teada,
kui lehekülg jälle tööle hakkab.
Vabandan, olen koomas.

Ehk midagi sellist? Ei tea. Saab vaid ette kujutada.

 

Taavi Eelmaa on näitleja ja luuletaja, kel ilmus 2022. aasta sügisel luulekogu pealkirjaga "Unekoridor".
InferKit on tehisintellektipõhine tekstigeneraator ja veebitööriist, mis võtab inimeselt sisendi ja tekitab teksti läbi neuraalvõrgu.

< tagasi