est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Tugev haprus. Andrus Rummi ehted

Harry Liivrand (1-2/2010)

 

Harry Liivrand vaimustub Andrus Rummi ehtenäitusest “Metanoia”

 

 
I
 
Ehtekunst on 21. sajandil endiselt üks neist kunstiliikidest, mis on elus eelkõige tänu hiilgavale käsitööoskusele ja materjali tunnetamisele. Ehtekunst sünnib käsitööna, see on tema klassikaline tehnoloogia. Ning olgugi et mõne kunstniku loomingu tunnusena on esmasena rõhutatud disainerlikkust – keskmisest ratsionaalsema hoiaku ja konstruktiivsema vormi ebamäärase sünonüümina –, ei pääse andekas idee ilma meisterliku teostuseta sel alal küll maksvusele. Kõige laiemas skaalas demonstreeris seda jätkuvat tendentsi maailma tähtsaim ehtealane üritus, 5.–7. märtsini Münchenis toimunud suurnäitus “Schmuck”. “Schmucki” eklektilise valikuga, kuid samuti manuaalseid oskusi rõhutavale kuraatorinäitusele oli Eestist ainsana valitud Tanel Veenre, kelle efektsed, camp’iliku morbiidsuse esteetika vormis tööd pälvisid sama suurt tähelepanu ka eesti ehtekunstnike rühmituse “õhuLoss” väljapanekul Baieri pealinna südames asuva endise Alter Nordfriedhofi kalmistu vahimajas. 1999. aastast tegutseva “õhuLossi” liikmeist osalesid näitusel veel Kadri Mälk, Eve Margus Villems, Kristiina Laurits, Piret Hirv ja Villu Plink ning kategooria, mis neid teineteisest nii erinevaid, aga tunnetuslikult siiski kokku kuuluvaid ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnikke ühendab, on ülevuse mõiste.
 
Ülevusest tänapäeval kõnelda, veelgi enam aga seda oma loominguga väljendada, tähendab näida ühtaegu vanamoodsana ja ka tõrksalt alternatiivsena esteetilistele väärtustele vastanduva hoiaku suhtes, mida väga sageli armastatakse defineerida nn progressiivse inetuse esteetikana (kuivõrd siin tegu ikkagi esteetikaga on, pole siinse artikli arutlusobjekt). Ülevus on midagi eeterlikku, aristokraatset, subtiilset, habrast, empaatilist, vaimufenomenoloogilist ja ehte iseloomustusena kindlasti määratletav pigem intuitiivselt kui ratsionaalselt. Et ehe on välja kujunenud ja emantsipeerunud kunagisest talismanist, käib ülevuse kategooria parimate eksemplaridega kahtlemata kaasas kui positiivse hinnangulisuse tunnus. Ka Andrus Rummi loomingus on ülevuse kujustamisel tähtis koht.
Andrus Rumm, Seeriast ''Metanoia'', 2010
II
 
Andrus Rumm on “õhuLossi” nooremate liikmete põlvkonna- ja õpingukaaslane, kuid oma matemaatilise vormiloogika arendajana nende suhtes pigem autsaideri positsioonis. Rummi huvitab süsteem ja kord ning mõtlejana ehtekunstis lähtub ta hästi struktureeritud kompositsioonist, kus pole kohta juhuslikkusel, veel vähem kaosel. Teiseks töötab Rumm erinevalt eelnimetatud kolleegidest põhiliselt väärismetallidega. Tema ülirafineeritult installeeritud väljapanek “Metanoia” (kreeka keelest tulenev termin tähendab teoloogias andeks andmist) oli autori sõnul reaktsioon 2007. aasta venelaste aprillirüüstamistele, nagu “hea kättemaks barbaarsusele oleks luua midagi ilusat, midagi kaunist ja õrna”.  
 
Tulemusena valmis komplekt mõneteistkümnest minimalistlikust kõrvarõngast ja kaelaehtest, mille puhul tooksin kõigepealt esile meisterlikkuse kulla ja hõbeda käsitlemisel. Väärismetall annab teatavasti võimaluse töödelda materjali imeõhukeselt ja Rumm on selle oskuse suurepäraselt omandanud.
 
Teiseks – nii minimalistlike tööde rikkalik assotsiatiivsus. Sõlmesüsteemidest hargnevates kobarais ja nööpnõelu meenutavates kujundeis lahendab ta probleemi kerguse, hapruse, õrnuse ja liikuvuse visualiseerimisest metallis. Tema tööd justkui ületavad materjalide füüsilise vastupanu ja hakkavad sümboliseerima hoopis neile vastandlikke omadusi. Nagu varahommikused kastetilkades värelevad leinakaselehed petavad meid oma olemusega haruldasest valgest kullast ja lihvimata safiiridest kõrvarõngad. Hõbedast “nõeltest” kaelaehe on kui oksa simuleeriva eksootilise sitika kamuflaa┼ż. Siis ilmub silme ette ürginimese kaljujoonis (hõbedast kõrvarõngad) või lapsejoonistus (oksüdeeritud hõbedast kõrvarõngad). Kujundeist on alles jäänud vaid karkassid, aga üksik konstruktsioonielement ei tähenda veel midagi, tähenduse loob talle ansambliline kontekst. Kuid kui metamänge inspireerivad pildiallegooriad on kaardistatud, laotub kogu komplekti üle haprus ja ilu ja hämmastus nii lihtsate kujundite jutustamisjõust.
See ongi metanoia.
 
III
 
Kuid eelkõige on Andrus Rummi ehted väga kaasaegsed kui tänapäeva ehtekunsti innovatiivne sõna, ahvatlevad oma transparentsuses. Neis puudub igasugune vormiline flirt meie ehtekunsti ajaloolise traditsiooniga ning nende teadlikus lihtsuses aimub ülevuse mõõdet. Need ehted on haprad ja ometi tugevad, ning siin on tabatud inimese olemust. Kui aga mõtlen lähimineviku sotsiaalpoliitiliste sündmuste valgusel tekkinud Rummi eksistentsiaalsele valikule, ei tea ma ühtki analoogset eetilist kunstiakti, mis nii kaunilt on vandalismile andestanud.
 
Harry Liivrand töötab Tallinna Kunstihoone juhatajana.
 
9.04.–4.06.2010
Iida galeriis
< tagasi

Serverit teenindab EENet