est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Ühe maali lugu

Peeter Talvistu (4/2014)

Peeter Talvistu avalikustab KUNST.EE palvel tagamaid tänavu Tallinn–Tartu teljel palju kunstipoliitilisi tõlgendusi põhjustanud maali sünniloos.

 

Kui Markus Toompere tegi mulle 2013. aasta kevadel ettepaneku kureerida Tallinna Kunstihoones Tartu-teemalist näitust "Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014" (2. VIII–4. IX 2014), oli kontseptsioon kõvasti sõjakam. Nagu kataloogiski mainitud, pidi pealkirjaks saama "Drang nach Norden". Üks esimesi ideid uute teoste osas, mis hiljem teostamatuna maha kantud sai, oli rajada Vabaduse väljakule Tõnis Paberiti suur briketist Kivisild ning panna see avamise ajaks tossama. Sel hetkel olin veel sama aasta lõpus Tartu Kunstimuuseumis kaaskureerimas linna kunstielu viimast veerandsadat kokku võtvat (paraad)näitust, mistõttu sai ka Tallinna väljapanek koostatud rohkem kontseptuaalse ja vähem ülevaatlikuna. Kui muuseumi uus direktor selle idee kui oma uue programmiga sobimatu kõrvale lükkas, oli Kunstihoone näitus sünnitusvalud juba suures ulatuses läbi elanud ning ma ei soovinud mõtet muutma hakata.

Täiesti juhuslikult skaneerisin enam-vähem samal ajal Saskia Kasemaa palvel tema isa Elmar Kitse fotoalbumit, kus sattusin Kitse ja Evald Okase suure sotsrealistliku magnum opus'e "Eesti punakaartlased Lenini ja Stalini juures" (1950–1951) eeltöödena tehtud fotolavastustele. Tolleks ajaks oli mul juba olemas plaan segada kõigis saalides varasemat kunsti nüüdisaegsega ning seetõttu tuli kohe mõte neid fotosid näiteks praeguste tartlastega taaslavastada. Et Madis Katz kutsub jevgenizolotkod ja jasskaselaaned kokku ning valmibki sõjakas fotoseeria "Tartu kunstnikud arutamas Tallinna vallutamise plaane". Sobiks näituse pealkirjaga ideaalselt!

*

Mingil hetkel aga vahetus see Kitse kompositsioon minu peas ühe teise vastu. Mis oleks, kui taaslavastaks hoopis "Kunstiteoste arutelu ENSV Kunstnike Liidus" (1947) ja eksponeeriks seda samas kohas, kus see on algselt maalitud? Ja miks pildistada? Tartlased olla ju igavesed pallaslased, kes ei saa värvidega pläkerdamisest üle ega ümber. Kuradi formalistid! Ning loomulikult on see statement, kui tulla Tallinna esinduspinnale pallaslikest tõekspidamistest kinni pidava kunstniku sotsrealistliku kompositsiooni uustõlgendusega. Kae hullu, keegi tellib 2014. aastal kunstnikult realistliku grupiportree. Päris pääst soojaks läinud!

Samal talvel oli Peeter Krosmann mind oma habemetega meeste projekti raames portreteerinud. Krosmann on üks neid Tartu kunstnike, kes on Emajõe mutta igaveseks kinni jäänud ega pääse sealt enam kunagi välja. Ma ei usu, et ta oleks portreekunsti vanade meistrite mantlipärija, kuid keda meil sellist üleüldse eriti võtta oleks. Igatahes oli minu portree näituse valikust eeldatavasti kõige paremini õnnestunud. Algne parema näopoole halvatus sai lõpuks pea täielikult kaotatud ning hoolimata sellest, et mu elukaaslane pidas maalilt vastu vaatavat kaltsakat tülgastavaks, oli tulemus siiski mõnusalt realistlik ja isegi natuke psühholoogiline. Pealegi soovisin, et keegi suudaks edasi anda Kitse akendetagust möllavat impressioonselt sipsivat värvimängu, ning seetõttu oli Krosmann maali tellimisel esimeseks ja ainukeseks valikuks.

See, et tegu saab olema maaliga "Kunstiteoste arutelu Tartu Kunstnike Liidus" (2014), mille tegevus toimub Tartu Kunstimaja suure saalis, oli koheselt selge ning jäi üle vaid kujutatavad välja valida. Nad pidid pakkuma läbilõiget Tartu kunstielust, kus miskitmoodi ka ise aktiivselt kaasa ütlevad, ning erinevalt Kitsest pidid seltskonnas olema esindatud naised.

Mõningad valikud olid ilmselged – klanitud Indrek Grigor heledas ülikonnas Johannes Semperina, enamasti aknalaudadele nõjatuv Ilmar Kruusamäe Ferdi Sannamehe asemel. Teistel sai määravaks poos – laia joonega Peeter Allik samavõrd mõjuka Adamson-Ericu vastu, Kiwa vabalt toolileenile naalduv asend Richard Sagritsana. Ja siis loomulikud kooslused nagu Rauno Thomas Mossist, Nadežda Tšernobaist, Kaire Nurgast moodustuv kolmik või tagareas eraldi konutav Jevgeni Zolotko (kes on selgelt kehatuna juurde maalitud nagu minu jaoks tundmatu isik algse teose samas positsioonis). Võimalike variantidena olid kaalumisel ka mitmed teised Tartu kunstielus kaasaütlejad (näiteks Rael Artel, Imat Suumann või Indrek Hirv) ning ma ei proovigi väita, et tegemist on mingisuguse sügavalt filosoofilise, poliitilis-kontseptuaalse või vabamüürlaslikult konspiratiivse valikuga, nagu mõningad vaatajad on arvanud. Seda, kuivõrd post-, alter- või hüpermodernistliku sammuga on tegu, võivad kunstiloolased minugi pärast Facebooki seintel lõpmatuseni arutada.

*

Mõningal määral on Tallinnas esitletud maali portreeliste ja maalitehniliste vajakajäämiste taga Krosmanni tüüpilis-kunstnikulik laiskus mitte kasutada ära talle võimaldatud poolt aastat, vaid maalida viimaste nädalate jooksul. Seda teadsin ma ju tellides ette ning ta ise on lubanud aastalõpu näituse Tartu esmaesitluseks maali natuke kõpitseda. Aga mis mina mitte-manuaalse loojana siin ikka igisen. Ja Facebook tag'is Kiwa ja Kaisa Eiche koheselt ära, kui neid minust maali eest tehtud fotol mu õla taga märkas.

Muuseas, ma lausa nautisin seda, kui üle-eelmise KUNST.EE veergudel ilmus täiesti juhuslikult vahetult enne Krosmanni maali esmaeksponeerimist Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre põlvkondadeloo juures originaali repro. Et mida need kuradi tartlased seal Pallase umbtänavatel ekslevad ja ei taha y-generatsiooniga kaasa tulla!

 

Peeter Talvistu on kunstiajaloolane, töötab Tartu Kunstimuuseumis raamatukogu ja arhiivide hoidjana.

 

Krosmann

Peeter Krosmann
Kunstiteoste arutelu
Tartu Kunstnike Liidus
2014
õli lõuendil
Kõik õigused kunstnikul,
foto autor Malev Toom

< tagasi

Serverit teenindab EENet