est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Ühe meediaskandaali kulg: üks lendas itta, teine lendas läände, kolmas lendas üle käopesa

Andreas Trossek (1/2015)

Andreas Trossek teeb lühikokkuvõtte veebruaris Eestis palju poleemikat põhjustanud rühmanäituse "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" meediaretseptsioonist.

 

7. II–29. III 2015
Tartu Kunstimuuseum
Kunstnikud: Yael Bartana, Zbigniew Libera, Joanna Rajkowska, John Smith (Marko Mäetamm ja Kaido Ole), Wilhelm Sasnal, Art Spiegelman, Artur Żmijewski.
Kuraator: Rael Artel.

 

Kõik algas Tartu Kunstimuuseumi pressiteatest. "Tegemist on esimese holokaustiteemalise kunstinäitusega Eesti kunstiinstitutsioonides," kuulutas pressitekst uhkelt, "lisaks keerulisele ja valusale teemapüstitusele on näitusel väljas ka mitmeid skandaalseid ja vastuolulisi teoseid, näiteks Artur Żmijewski video "Berek (The Game of Tag)" (Kullimäng, 1999), mille näitamine on Saksamaal keelatud." Ergo – Eestis on selle näitamine lubatud, sest Tartu Kunstimuuseum on kultuuriministeeriumi hallatav riigimuuseum ning Eesti põhiseadus ütleb, et tsensuuri ei ole.

Kohale tuleb Eesti Televisiooni võttegrupp, et teha näituse avamisest õhtustesse teleuudistesse lugu. Et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled, siis ei piirdu sensatsioonivõimalust tajuv teleajakirjanik ainult kuraatori selgitustega. Avamispäeval külastab näitust "Aktuaalse kaamera" (AK) tegijate palvel Tartu juudi kogukonna esindaja, kes nendib pärast, et see oli emotsionaalselt väga ebameeldiv ("Ma ei suutnud vaadata rohkem kui 3 sekundit seda videot.") ja toob näituselt negatiivses võtmes eraldi välja veel teisegi Żmijewski video "80064" (2004). Järgnevalt võtab meedias juba sõna Eesti Juudi Kogukonna esindaja Tallinnast, kes teatab, tegelikult Tartus näitusel käimata, et tunneb ennast solvatuna, ei pea näitusel esitletud Żmijewski videoid kunstiks ega rahuldu vähemaga, kui et muuseum need näituselt eemaldaks. Ergo – kui midagi on keelatud Saksamaal, olgu see keelatud ka Eestis.

Edasi vallandus napi paari-kolme päeva jooksul Eesti meediaruumis kontrollimatu lumelaviinina protsess, mille ilmselt tabavaim ühefraasiline kokkuvõte – "meie väike holokaustiskandaal" – pärineb tuntud arvamusliidrilt Mihhail Lotmanilt, kes on kõige muu hulgas ka Tallinn-Moskva semiootikakoolkonna rajaja ja juudi päritolu kirjandusteadlase Juri Lotmani poeg. Viisakalt Eesti Juudi Kogukonna avalikule pöördumisele vastates olid väga lühikese aja jooksul sõna võtnud nii Eesti kultuuri-, kaitse- kui ka välisminister (sic!) jpt poliitikud, kes enamasti soovitasid – rohkem või vähem ridade vahelt kõneledes – muuseumil vastuolulised videod näituselt tagasi tõmmata. Seevastu Lotman oma blogis nentis, et kuigi ta Żmijewski videofilmidest suurt ei pea, ei näe ta ka mingit põhjust võimude sekkumiseks kultuuriprotsessi: selle "skandaali" puhul oli tegu ülereageerimisega, "ja üldse, lõpetage jama, kas tähtsamaid asju pole teha?". Vahepeal on Postimehe ajakirjanik Kadri Veermäe jõudnud lisaks kummutada näituse kuraatori väite, et Żmijewski teos "80064" olla Saksamaal üheselt ära keelatud, kuna tegelikult näidati seda alles hiljuti täiesti avalikult näiteks Berliini 7. nüüdiskunstibiennaalil. Ergo – palju kära eimillestki ehk justkui lugu ühest väikesest kommunikatsioonihäirest. Aga oli juba liiga hilja.

Samal päeval, mil Rael Artel näituselt kaks Żmijewski videot siiski maha võtta laseb, ütleb kunstnik telefoniintervjuus AK-le, et tema videoteoseid on valesti mõistetud: "Mõlema filmi puhul soovisin ma minevikku avada, tõeliselt avada, mitte lihtsalt mälestada, vaid tõesti hüpata sellesse mineviku hetke, kui tehti see tätoveering ja kui inimesed olid gaasikambris." See telefoniintervjuu Poola kunstnikuga on õhtuse AK esilugu. Kuid see on lakanud olemast pehme "kunstilugu", nagu on ka kogu protsess ammu lakanud olemast süütu "kunstiskandaal". Holokaust ei ole mingi naljaasi.

Kui Tartu ülikooli maalikunsti professor Jaan Elken selgitab päev varem AK-le rahulikult, et tegemist on tugeva näitusega, mis esitab hea pildi Poola kunstist, siis ütleb ta seda suuresti kurtidele kõrvadele. See "meie väike holokaustiskandaal" on sel hetkel juba poliitika, sh Eesti riigikaitse ja välispoliitika haldusala, kus on kõigele muule lisaks varakult käidud lauale nn Vene ohu kaart. Ehk siis – tuleb vältida ründeajendite andmist Venemaa riiklikele propagandakanalitele nagu Russia Today, mis tembeldavad igal võimalikul puhul baltlasi "fašistideks" (ja juba vanades Mosfilmi sõjafilmides mängisid natse tihtipeale Baltikumi päritolu näitlejad, s.o "teised" nõukogude inimesed). Venemaa agressioon Ukrainas pole veel kaugeltki lõppenud ja Euroopa kõrged poliitikud alles hoiatasid, et Vladimir Putin võib järgmiseks sekkuda Balti riikides, et testida NATO 5. artikli paikapidavust. Ergo – lastetuba jätab soovida, aga ka ajastus on lihtsalt erakordselt halb.

Ja ongi enam-vähem kõik. Päevauudistest vähem kui nädalaga kadunud "meie väike holokaustiskandaal" elab tõenäoliselt veel mõnda aega oma väikest järelelu kultuuriajakirjanduses (näiteks nagu käesolev KUNST.EE number), sotsiaalmeedias ja erinevates kunstialastes tagasivaadetes. Aga nagu ikka, kui mingi teema on pealtnäha plahvatuslikult skandaalne ja üheplaaniline, nüanssides aga delikaatne ja keerukalt mitmetahuline, jääb selle sünkroonsest käsitlemisest meediapildis suhu teatav mõru maik. Kultuuriinimestele ilmselt valdavalt seetõttu, et riigimuuseum allus poliitilisele survele ja eemaldas näituselt kaks teost, justkui ei maksaks sõna- ja loomevabadus midagi (kas nad siis ise ka ei uskunud kunstnikku?). Poliitikutele ilmselt valdavalt seetõttu, et nad nägid järjekordselt, kuidas kultuurivaldkonnas ei soostuta tegelema ainuüksi meelelahutusega, vaid soovitakse sageli käsitleda ka tõsisemaid teemasid, maksmata seejuures lõivu poliitilisele korrektsusele (mida järgmiseks, muusikal küüditamisest?). Näitusel osalenud rahvusvahelise eksponeerimiskogemusega kunstnikele ilmselt valdavalt seetõttu, et nende loomingut oli ühes Euroopa väikeriigis ekslikult peetud antisemiitlikuks, mis viitab muuseumi puudulikule tööle pressi ja publikuga jne.

"Ilmselgelt järjekordne aasta turundustegu," olevat Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kultuuriuudiste portaali kunstitoimetaja Mari Kartau kommenteerinud Rael Arteli Facebooki seinal. Kuid see kõlab liiga küüniliselt. Ei ole kuigi usutav, et kuraatorina varemgi Żmijewskit või teisi Poola nüüdiskunsti tippnimesid Eestisse importinud Artel (näiteks näitusel "Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel" Kumu kunstimuuseumis 2010. aastal) oli pelgalt skandaali tekitamise ehk šokiturunduse peal väljas. Fakt on see, et näitusel oli väga häid töid. Näiteks Iisraeli kunstniku Yael Bartana suurepärane lühifilm "Mary Koszmary" (Õudusunenäod, 2007), osa tema nn Poola triloogiast, mis esindas Poolat 2011. aasta Veneetsia kunstibiennaalil, on pälvinud rahvusvahelises kunstimaailmas väga sooja vastuvõtu. Rääkimata Ameerika elavast koomiksilegendist Art Spiegelmanist, kellelt oli näitusel eksponeeritud üks tema varasemat joonistusstiili simuleeriv lühikoomiks 2005. aastast (kataloogis märgitud valmimisaasta 2008 on seega veidi eksitav), millel on võtmeline tähendus tema maailmakuulsale graafilisele romaanile "Maus" (1991). Kurb, kui see kõik Eesti vaatajale skandaalihägus kaduma läks.

 

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

 

Yael Bartana
Mary Koszmary (Õudusunenäod)
2007
16 mm film videol, 10' 50''
Kõik õigused kunstnikul, Annet Gelinki galerii, Foksal Fondi galerii

< tagasi

Serverit teenindab EENet