est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Ujumistunnid (ellujäämiskunstniku järgi)

Brigit Arop (3/2023)

Brigit Arop analüüsib Angela Maasalu isiknäitust "Klaasist südamega narr".

 



19. V–18. VI 2023
Tartu Kunstimaja
Kuraator: Maria Arusoo



Ukrainas sündinud Brasiilia kirjaniku Clarice Lispectori (1920–1977) biograaf Benjamin Moser on ajalukku kirjutanud sõbraliku hoiatuse: "Ole Clarice'iga ettevaatlik. See ei ole kirjandus. See on nõiakunst." Sarnast hoiatavat ettekuulutust võiks välja lugeda ka nüüdisaegsest maalikunstist, mille loojad löövad kokku sümbolismi ja sürrealismi karikaid, kord ühest, siis jälle teisest joobudes. See on pildimaailm, mis toimub küll vaid lõuendil või paberil, kuid mille tegelased, maastikud, süžeed, värvid ja meeleolud on kantud ihadest, paranoiadest ja vaatepunktidest, mille pärast oleks veel mõni sajand tagasi võinud tuleriidal lõpetada. Angela Maasalu tunnistab isiknäitusel "Klaasist südamega narr" Tartu Kunstimaja suures saalis oma kaasaegse maailma allakäiku, vaadeldes inimeste halenaljakaid püüdlusi tulla toime enesekesksusest sündiva ärevusega.

 

"See on ümbritseva energiat puudutav seisund, ning ma vabisen"1

"Klaasist südamega narr" koondab Maasalu viimase kolme aasta maale ja joonistusi, millel figureerivad näotud inimkehad, maskidega looritatud olendid, keskaja kunsti visuaalset kohmakust meenutavad loomad, kurjakuulutavad maastikud ning sõnumitega laetud lilled ja tätoveeringud. Näituse keskmes on teosed, mille ühisosaks on narri kujund või maski kandvad olendid.

Kunstniku sõnul tulevad erinevad tsirkuseelemendid tema loomingusse samastumisest pantomiimi-Pierrot' tegelaskujuga, kelle ühepoolne armastus Colombina vastu on teinud temast kultuurideülese kurbuse kehastuse.2 Seekord on narrid ja maski taha peituvad tegelased pandud kõnelema tänapäeva maailmas elamise absurdsusest, kommenteerides inimeste individualismi, ülbust, rumalust ja jaburat järjekindlust uskuda, et vaid isiklike saavutuste ja ihaldatava kuvandi abil saabub oodatud rõõm ja rahulolu.

Ehkki Maasalu maalidel ja joonistustel valavad pisaraid mitmed tegelased, kõneleb õela optimismi3 julmusest veetlevalt just õlimaal "Võistleja" (2023), millel on kujutatud paljast ja abitut keha türkiissinise tenniseväljaku äärel kokkuvarisenuna. Kas see on portree inimesest, kes on veel pimestatud armastuslugude, erinevate objektide, vajalike uute harjumuste, karjääri ja hea elu fantaasiatest või on see ülesvõte inimesest, kes on just teadlikuks saanud oma ihaldusobjektide võimust enese üle? Mis iganes mõlkus kunstniku mõtteis, jäädvustab "Võistleja" tabavalt inimeste argipäevase kadalipu vahestaadiumi – pettumuse, kokkuvarisemise ja üksi looteasendis nuuksumise hetke.

Sümpaatne on, kuidas kunstniku õlimaalide kõrval on välja pandud ka joonistusi ja akvarelle, mis pakuvad vajalikku hingetõmbehetke tihedalt kaetud lõuendite kõrval. Näiteks akvarell "Plekkpurk usse" (2022) kujutab neljakäpukil olevat palja tagumikuga purki, millest kukuvad välja siplevad ussikesed. Oma lihtsas teostuses meenutab see une-eelses seisundis kogetud kujundit, mille kunstnik ehk palavikuliselt poolpimedas kiirelt üles joonistas.

Samal ajal ei tundu Maasalu joonistused ja akvarellid visandlikud, nagu tõestavad kummituslikud teosed "Vaenlane ei maga" (2022), "Ema" (2022) ja "Tule külla" (2022). Need on paigutatud suure saali keskmisesse ruumi, õrnalt läbikumava kardinalabürindi erinevatesse soppidesse. See toimib korraga Maasalu loomingu teatraalsust toetava elemendina, aga lisab tõlgendustesse ka alateadvuse kambrites siplemise nüansse.

 

 

 

 

Angela Maasalu
Veritsevad kõrvad ja
krokodillipisarad
2020
akvarell paberil
68 x 45 cm
Kunstniku loal
Foto: Anu Vahtra

 

 

 


"Mu salajane igatsus on, et oleksin sündinud loomana"4

Maasalu olendite kehad on sageli täis avausi, kust miski üritab välja pressida, lekkida, pursata, voolata või ainult piiluda. Piiskadest, mis ei mahu enam konkreetse teose peategelase kehasse, on saanud pisarad maskil või ornamendid taral. Eluveest tühjaks jooksvad või vastupidi, selles suplevad olendid on tabatud transformatsiooni hetkel, kuid veel viivuks on ebaselge, kas kuju muutumise tulemuseks on totaalne häving või paljulubav uuestisünd.

Näiteks õlimaal "Ujumistunnid (inspireeritud Mary Oliverist)" (2022) kujutab madalasse veekogusse violetsete taldade välkumisel sisenevat näotut inimkogu. Teose pealkiri viitab Ameerika poetessi Mary Oliveri (1935–2019) samanimelisele luuletusele, milles autor ujumistunni allegooria abil räägib eluraskustega toime tulemisest. Ehkki Oliveri luuletus annab lootust, et uppumise asemel jõutakse enamasti siiski kaldale, ei ole ta traumaatilise kogemuse osas naiivne – ühest eluraskusest teise liikudes ei õpi me mitte elamise ja elu helgete hetkede, vaid ellujäämiskunsti kohta. Maasalu teosel võtab luuletuse viimased read kokku figuuri seljale maalitud tuhmlilla pealuu, mis reedab ühe võimaliku stsenaariumina madalas vees uppumise.

Vahel talletab Maasalu hetki, mil transformatsioon on silmnähtavalt füüsiline, näiteks kui mõni loom (tavaliselt roomaja) võtab inimese keha üle. Kui "Nõiduja" (2021) on maal maost, kes vägivaldselt üht olendit läbistab, näitab akvarell "Reptiiliks muutumine" (2021), kuidas kehaline muundumine ühest olendist teiseks võib vägivaldse ja valusa kõrval olla ka enese taasleidmise alguseks. Loomade ja nende loomuse imetlemine on üheks läbivaks teemaks ka Lispectori poeetilis-filosoofilises mõttereisis "Água Viva": "Tean üht "teda", kes loomadega kõneldes nad inimlikuks muutis, neile iseenda omadused andis. Mina ei inimlikusta loomi, sest see on kuritegu – nende loomust tuleb austada –, ma loomastan ennast. See pole keeruline, see tuleb lihtsalt. Küsimus on vaid selle vastu mitte võitlemises, sellele alistumises."5

Äkki on ka Maasalu loomingu üheks algimpulsiks ületada oma kaasasündinud ja õpitud "inimlikkust", alistudes aina enam momentidele, mil võimust võtab seletamatu, loomuliku keele tagune tung oma inimesekehast välja kasvada? Mis iganes kuju Angela Maasalu järgmisena võtab, peaks ka temaga ettevaatlik olema.


 

1 Clarice Lispector, Água Viva. London: Penguin Books, 2014 [1973], lk 7.

2 Maria Arusoo, Jesters' Masks and Crocodile Tears: The Painterly World of Angela Maasalu [intervjuu]. – Echo Gone Wrong, 23. VI 2023.

3 Vt lähemalt: Lauren Berlant, Cruel Optimism. London: Duke University Press, 2011.

4 Clarice Lispector, Água Viva, lk 45.

5 Ibid., lk 42–43.



Brigit Arop on vabakutseline kunstitöötaja, kes
kureerib ja kirjutab, tegeledes peamiselt nais- või kväärkogemustega. Ta on lõpetanud magistrikraadiga Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kureerimise eriala (2023).


< tagasi

Serverit teenindab EENet