est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Ümarlaud postsotsialismist, postkolonialismist, natsionalismist, rändamisest ja kuuluvusest

Maarin Ektermann (4/2017)

Maarin Ektermann vestles näituse "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis" kuraatori ja kunstnikega.



25. VIII 2017–28. I 2018
Kumu Kunstimuuseum

Kunstnikud: Adeìla Babanovaì, Daniel Baker, Olga Tšernõševa, Wojciech Gilewicz, C.T. Jasper ja Joanna Malinowska, Flo Kasearu, Karel Koplimets, Irina Korina, Taus Mahhatševa, Porter McCray, Alban Muja, Ilona Németh ja Jonathan Ravasz, Roman Ondák, Tímea Anita Oravecz, Adrian Paci, Vesna Pavlović, Dushko Petrovich, Janek Simon, Radek Szlaga ja Honza Zamojski, Maja Vukoje, Sislej Xhafa.
Kuraator: Magdalena Moskalewicz.


Maarin Ektermann (ME): Tahaksin alustuseks küsida, milline teie oma teekonnal või rändes saadud kogemus on mõjutanud teie kunstitegevust?

 

Vesna Pavlović (VP): Mul on üks lugu jutustada. Olen pärit Serbiast, endisest Jugoslaaviast, kus viisadega reisimine oli alati probleem. Õigemini, ei olnud, ja siis jälle oli – kuldsel sotsialismiajal see probleem ei olnud ja tegu oli tegelikult väärtusliku passiga. Kuid 1990. aastatel, sõdade ajal, saime kõik erinevad passid. Igatahes, kui ma 2006. aastal Helsingis kunstiresidentuuris viibisin, tulid mu abikaasa ja poeg mulle külla. Neil mõlemal on USA pass, minul aga oli tollal Serbia pass ühekordse Schengeni viisaga, et saaksin residentuuriks Soome reisida.

Ühel päeval tahtsime teha väljasõidu Tallinnasse, aga laevas jõudis mulle pärale, et ma ei pääse Eestisse, sest mul on ju ühekordseks sisenemiseks antud viisa! Niisiis jäime laeva. Ühtlasi ei pääsenud ma tagasi Soome. See olukord – et sa ei saa minna ei edasi ega ka tagasi – jättis mulle sügava mulje. Mu viisa tühistati ja mulle anti uus ühekordse sisenemise viisa, et saaksin Soome tagasi pöörduda ja residentuuri jätkata. Ja nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, olen ma lõpuks siin, Tallinnas… oma USA passiga.

 

Daniel Baker (DB): Mina olen pärit Suurbritannia mustlaskogukonnast ja üks sõnu, mida me endi kirjeldamiseks kasutame, on "rändurid". See nimetus on Suurbritannias üsna laialt käibel. Minu kogukond on oma ajaloo vältel kogenud liikumisvabaduse piiranguid. Meie liikuvus on osalt elustiilivalik, kuid osalt tingitud ka majanduslikest põhjustest. Niisiis on liikumispiirangute teema vägagi suurel määral see, millega ma oma loomingus tegelen – nii esteetilise territooriumi kui ka füüsilise ruumi tähenduses.

On piiranguid, mis kehtivad konkreetselt "ränduritele" ehk mustlaskogukonnale, näiteks paljudes avalikes ruumides, sealhulgas pubides. See on tähendanud, et minu arusaam rändamisest ja selle piirangutest on vägagi juurdunud mu etnilises ja kultuurilises identiteedis.

 

Dushko Petrovich (DP): Mina sündisin Ecuadoris, aga mu ema on pooleldi ekvadorlanna ja pooleldi ameeriklanna. Ta sündis USA-s, aga pöördus minu sündimise ajaks tagasi Ecuadori. Mu isa sündis Jugoslaavias, aga lahkus sealt pärast Teist maailmasõda ega saanud tagasi minna. Seega sündisin ma (pool)välismaalaste lapsena Ecuadoris, aga kui olin kuueaastane, kolisime kõik USA-sse.

Selline paiknemine eri riikide ja kultuuride vahel on mind palju mõjutanud. Ma tean, et teiste inimeste suhted rahvuste ja paikadega võivad olla selgemad. Mul on olnud eri riikide passid ja eri kodakondsused ning ühtaegu nii sees kui ka väljas olemise kogemus.

 

Magdalena Moskalewicz (MM): Minu kogemus on näitusel osalevate kunstnikega võrreldes täpselt vastupidine – sündisin Poolas poolakate lapse ja lapselapsena. Kõik teised keeled olen omandanud hiljem võõrkeelena. 1980. ja 1990. aastate alguses oli Poola keeleliselt, etniliselt ja usuliselt väga ühtne riik.

Mu oma huvi erinevate identiteetide vastu tulenebki sellest igatsusest ja puudujäägist, sest kasvasin üles ja sain hariduse äärmiselt homogeenses riigis - mis on seda muidugi ainult pealiskaudsel vaatlusel. Me peame mõistma, et see näiline ühtsus on saavutatud teatud rühmade väljaarvamise hinnaga, mõeldes näiteks Poola juutidele ja mustlastele. Ja välja ei jäeta mitte üksnes etnilisi, vaid ka kultuurilisi ja lingvistilisi vähemusi, näiteks sileeslasi ja kašuube. Selline väljaarvamine toimub selleks, et esindustasandil, näiteks meedias, paistaks rahvas väga homogeenne.

See nähtus ei iseloomusta ainult Poolat, vaid sarnane olukord valitseb ka teistes postsotsialistliku bloki riikides. Nende riikide ideoloogiline kese asus kommunismi ajal niivõrd suurel määral majanduslikel erinevustel, et mis tahes muud erinevused pühiti minema, väites, et neid polegi. Sama kehtib ka näiteks sugudevaheliste erinevuste puhul.

 

Wojciech Gilewicz (WG): Mina sündisin Poolas, ja lapsena saime ringi reisida ainult Nõukogude Liidus ning võib-olla ka Bulgaarias ja Jugoslaavias. 1990. aastatel, kui piirid avati, emigreerus mu ema USA-sse. Käisin tal suvevaheaegadel külas ja otsustasin viimaks samuti USA-sse kolida.

Praegu on väga raske ette kujutada elu ja tegutsemist ilma reisimiseta. Valitseb pidev muutuseihalus. New Yorgis öeldakse, et kui sa oled kaks aastat ühel töökohal töötanud, on aeg edasi liikuda.

 

Flo Kasearu (FK): Mina sain oma kunstnikutegevust mõjutanud reisikogemuse tänu Erasmuse stipendiumile - üks aasta välismaal, mille veetsin Berliinis. See oli esimene kord, kui ma pikemalt kodust eemal viibisin, ning see pani mind mõtlema identiteedile ja rahvustundele. Kõik mu ülejäänud reisid on olnud palju lühemad.

Video, millega ma siinsel näitusel esinen, on tegelikult filmitud mu pikkuselt teisel äraolekuperioodil, kui viibisin kolm kuud Istanbulis praktikal. Mu vanaema ja tädi sõitsid sel ajal Türki puhkama, niisiis läksin ma nendega kohtuma. Ent pärast neid kahte kogemust olen tegutsenud enamasti kohalikul tasandil ning töötanud kohaspetsiifiliselt siin.

 

ME: Mul on küsimus Magdale siinsel näitusel osalevate kunstnike ühisnimetaja leidmise kohta. Sa soovitad kasutada "postsotsialismi" terminit levinuma "postsovetliku" asemel. Võiksid sa seda veidi põhjendada?

 

MM: "Postsotsialistliku" ja "postsovetliku" vahel on erinevus. Viimane seostub konkreetselt olukorraga endises NSVL-is pärast 1991. aastat (s.t tänapäeva Venemaal või Eestis). See on midagi muud kui "postsotsialistlik", mida kasutatakse enamasti, rääkides "post"-hetkest endise Nõukogude bloki satelliitriikides, mis ei kuulunud Nõukogude Liitu.

Kui meenutame 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni aega, siis sotsialism tekkis Venemaal ning levis pärast Teist maailmasõda teistesse riikidesse, kus selle rakendamine toimus palju hiljem ja väga erineval moel. Seda kogeti palju otsesemalt võõrriigi okupatsioonina. Ühtlasi olid need satelliitriigid Nõukogude Liidust algselt arenenumad, kui mõtleme traditsioonilisel viisil modernistlikust tööstuse lineaarsest arengust, näiteks moderniseerimisest. Samuti oli poliitiline olukord nende riikide kodanike suhtes sotsialismi ajal sageli veidi soodsam, näiteks reisimise puhul – tegelikult on andmeid, mis näitavad, et endise satelliitriikide vahel oli inimestel palju suurem liikumisvabadus kui väljaspool endist Nõukogude Liitu. Need on vaid mõned näited sellest, miks on hea kasutada kahte eri terminit. Ühtlasi tuleb meeles pidada, et sõna "nõukogude" ei seostu mitte üksnes endise NSVL-i Euroopa subjektide, vaid ka Aasia omadega, mis põhjustab omakorda segadust. See ongi lühidalt põhjus, miks ma rõhutan erinevust "postsotsialistliku" ja "postsovetliku" vahel.

Siinse näituse kontekstis võimaldab meil mõnevõrra üldistada ning Balkani maadest Dagestani liikuda asjaolu, et räägime kogemustest, mitte poliitilistest andmetest. On tähtis mõista ajaloolist minevikku, kuid samuti on tähtis rääkida praeguse põlvkonna isiklikest kogemustest. Kõik näitusel osalevad kunstnikud on elus, enamik neist on sündinud 1970. ja 1980. aastatel, kuid mõned ka varem. Nad kõik jutustavad oma kogemusest selle minevikuga, sellest, kuidas nad sellega täna elavad ja kuidas nende ühiskonnad on seda läbi elanud. Muidugi oli elu endises Jugoslaavias teistsugune kui elu Eestis, Poolas oli olukord omakorda erinev jne. Ja näitus toob need erinevused esile. Aga ma tõesti usun, et on olemas mingi mitut põlvkonda hõlmav kogemus, mis ühendab neid, kes on läbi teinud kiire ülemineku põhiliselt suletud piiridega Nõukogude blokist globaliseerumisprotsessides osalemisse.

Teised riigid olid kogenud neid arenguid juba kaua. Kui mõelda Suurbritanniale või USA-le, toimus üleilmastumine nende demokraatlike lääneriikide kodanike jaoks järkjärgulise üleminekuna. Meie jaoks aga toimus see vaat et üleöö ja mõjus teatava šokina. Siinsel näitusel osalevate kunstnike lugudes kerkib see kogemus taas pinnale.

 

ME: Mulle on jäänud mulje, et sinu jaoks on tähtis esile tuua suuremat solidaarsust nende kogemuste vahel, võib-olla selleks, et tasakaalustada levinumat lääneihalust?

 

MM: Jaa, kindlasti. Kui korraldasin selle näituse esmakordselt Varssavis Zachęta Rahvuslikus Kunstigaleriis (14. V–21. VIII 2016), mõlkus mul meeles kaks peamist probleemi. Esimene oli teadmine, et Poola kui endistest NSVL-i satelliitriikidest suurim keeldub määratlemast end postsotsialistliku riigina, ning et selle innuka lääne poole pürgimisega käib kaasas teatav varjatud imperialism. Poola soovib asuda juhtpositsioonile ja mitte samastuda väiksemate riikide kogemustega. Mina aga usun, et see samastumine on ülitähtis.

Teine tähtis probleem oli minu jaoks pead tõstev natsionalism, mis domineerib Poolas ja mida võib täheldada ka paljudes teistes paikades peale Ida-Euroopa. Ma leian, et on ülimalt tähtis välja selgitada meie ühised kogemused neis erinevates riikides, keeltes ja kultuurides, sest natsionalism kujutab endast suurt ohtu, millele peaksime püüdma vastu seista nii kunstitöötajate kui ka kodanikena.

 

ME: Kunstnike juurde tagasi pöördudes tahtsin küsida tööde kohta, millega te siinsel näitusel osalete. Vahest võiksite välja tuua, milline oli kõige keerukam probleem, mis ilmnes kunstiteose loomise ajal, uurimistöö käigus, otsustamisel, mida võtta ja mida jätta jne?

 

VP: Minu näitusetöö pealkiri on "Fototeka" (Fototeek, 2013/2016) ja see koosneb kardinale projitseeritavatest slaididest. Slaidiesitlus hõlmab 80 fotot, mille leidsin Jugoslaavia ajaloomuuseumist, kui ma projekti 2012. aastal alustasin. Vahepeal muudeti asutuse nime – nüüd on see Jugoslaavia Muuseum. Arhiiv, millega ma töötasin, kujutab endist presidenti Titot vahemikus 1945-1979 maailmas ringi reisimas. Ta suri 1980. aastal. Niisiis näitavad need fotod sotsialistliku propaganda keelt, kuid samuti riigivisiite. Fotod on pildistanud neli eri fotograafi ja Titot on jäädvustatud kohtumistel maailma eri paigus. Ent pildid olid tehtud tema isiklikuks tarbeks, ehkki samal ajal kuuluvad need riiklikku arhiivi. Nii et mina nägin arhiivis endas konflikti avaliku ja isikliku vahel.

Kardin, mida kasutan, on pärit ühelt fotodest ja sümboliseerib kommunistliku partei koosoleku tausta, raudset eesriiet või sotsialismi kardinat – kardinat, mis varjab ja hoiab tagasi. Sellel kardinal on palju erinevaid assotsiatsioone! Kardina hall toon sobib kokku arhiivi olemusega (kõik fotod olid mustvalged), ning on tähtis et kardin ripub tihedate voltidena ning sellele projitseeritud kujutised ei ole stabiilsed ega täiuslikud. See viitab ajaloo mõiste haprusele. Seda võib vaadelda nii positiivse kui ka negatiivsena.

Niisiis, kuidas ma selle kõigeni jõudsin? Tegelikult vaatasin ma Tito polaroidpilte (ta oli ise samuti innukas fotograaf) ning leidsin selle fotoarhiivi, ja siis avastasin ühelt fotolt iseenda! Barthes'ilikus tähenduses leidsin iseennast: osalesin 1979. aastal Tito pioneerina ühel tema sünnipäeva auks korraldatud suurel vaatemängul. Viibisin kohal, ja nüüd on see foto samuti kardinale projitseeritud. Minu jaoks tähendas see olla tunnistajaks millelegi, milles olin ise osalenud, sellele sotsialismi koreograafiale.

 

ME: Kas sa otsustasid näitusele kaasata kõik arhiivi fotod või ainult valiku?

 

VP: Tegin valiku, kasutades pilte, mis esindavad Tito reiside eri etappe ning sotsialistliku propaganda sümboleid. Vaatlen oma töös fotosid sageli kui ideoloogia elemente, ideoloogia peegeldust. Niisiis peegeldasid need fotod ka seda seost kujutise ja sotsialistliku propaganda vahel.

 

DB: Minu siinsel näitusel esitatud tööde lähtepunktiks on rassism ja ksenofoobia ning see, kuidas uurida neid teemasid ilma liigse didaktika või steriilsuseta. Üks mu teoseid on puidust siltide kollektsioon ("Copse" (Padrik, 2006)) ning teine on peegelpinnaga silt ("Sign Looking Glass" (Silt-peegel, 2005)). Mõlemal tööl on näha sama fraas: "No Travellers" ("Ränduritele keelatud"). Need tööd uurivad erinevate materiaalsuse registrite mõju, mängides sellega, kuidas ühe ja sama sõnumi tähendus võib erineda sõltuvalt vormist. Puidust sildid toovad meelde eravalduste keelumärgid, kuid peegelpinnaga silt viitab millelegi keerulisemale. Silt-peegel on väga ahvatlev objekt, mis mõjub ühtaegu nii kütkestava kui ka tõrjuvana. See vastuolu on siin oluline ja ühtlasi on see ka kogu mu töö juhtmotiiv.

Ma arvan, et minu jaoks valmistab alati raskusi küsimus, kuidas kõige paremini manifesteerida ideid, nii et need võiksid omandada keerukamaid tõlgendusvõimalusi, muutudes seega kättesaadavaks laiematele rühmadele. Näiteks ei kasuta ma oma töös sõnu "mustlane" või "roma", sest see muudaks asjad minu jaoks liiga ilmseks. Tahan uurida oma kogukonda selles valguses, kuidas me suhestume teiste rühmadega. Samuti huvitab mind ksenofoobia ja natsionalismi idee Suurbritannias ning teatud etniliste rühmate piiramine konkreetsete maa-aladega, ja muidugi ka see, kuidas Suurbritannia on nüüd grupina, riigina (minu tahte vastaselt) otsustanud EL-ist välja astuda. Siin on liikumispiirangu idee viidud äärmuseni.

 

ME: Ma ausalt öeldes ei teadnud, et mustlasi ja romasid nimetatakse Suurbritannias "ränduriteks". See on ju üsna kena sõna?

 

DB: Välisallikad kutsuvad meid mustlasteks, me ise aga hakkasime end nimetama "ränduriteks", et meil oleks enda nimi, mida ei riku välised kirjeldused. Kasutame inglise keeles sõna Traveller ehk "rändur" kogukonnasisese määrajana, et näha, kuidas teised meie universumisse sobituvad. Ent ingliskeelne termin Gypsy ("mustlane") on üha enam pälvinud meie kogukonnas heakskiitu ning oleme selle teatava jõustava žestina uuesti omaks võtnud. Olin mitmeid aastaid Suurbritannia mustlasnõukogu esimees. Varem peeti sõna Gypsy halvustavaks, niisiis on selle termini üle kontrolli haaramine kujunenud juba iseenesest poliitiliseks seisukohavõtuks.

Suurbritannias kasutatakse meie kogukondade puhul nüüd sõnu Gypsy, Roma ja Traveller, kuid rahvusvahelisel tasandil on Gypsy termin ikkagi problemaatiline. See toob välja oletatava homogeensuse küsimuse. Roma termini kasutamine on kasulik poliitilise esindatuse seisukohalt, aga nagu iga poliitilise identiteediga, surutakse sisemised erinevused alla ja see tekitab muid probleeme.

Mulle meeldib sõna Gypsy, sest see on võimas oma vastuolulisuses; ühelt poolt on see vastuvõetav ja teiselt poolt mitte. Seega on "rändurid" sõna, mida me ise enda puhul Suurbritannias kasutame, ja sul on õigus, et see on üsna kena sõna. Inimesed arvavad, et sa lihtsalt liigud palju ringi, mis on ajalooliselt olnud ka põhimõtteliselt tõsi.

See oli Rahvusvahelise Romade Liidu esimesel kohtumisel Suurbritannias 1971. aastal, kui kõikjalt maailmast kokku tulnud roma aktivistid otsustasid, et peaksime end rahvusvahelise kogukonnana kutsuma "romadeks". Kohtumine leidis aset väikelinnas, kus ma sündisin. Tundub imelik mõelda, et see uus globaalne kollektiiv sai alguses tolles väga väikeses linnakeses, kus keegi seda terminit ei tundnud. Seal arvati, et oleme "mustlased" ja "rändurid".

 

ME: Dushko ja Wojciech, kuidas on teie töödega siinsel näitusel ning väljakutsetega, millega te silmitsi seisite?

 

DP: Minu näitusetöö ("El Osa Carnal", 2013-2016) kujutab tavalise Ecuadori liinibussi kujundusega bussi, kuid kõik seal näidatud asjad kirjeldavad juhtumusi, mis on mulle osaks saanud pärast Ecuadorist lahkumist. Töö püüab kujutleda, kuidas need kaks asja omavahel kokku panduna välja näeksid.

Olen samaaegselt kahe diasporaa liige: kuulun Ida-Euroopa slaavi diasporaasse, mis on väga suur ja on kogenud rohkeid piiranguid, aga samuti kuulun ma Ladina-Ameerika diasporaasse. Alguses mõtlesin ma sellest teosest üksnes Ladina-Ameerika diasporaa kontekstis – olin keegi, kes alustas Ecuadoris ja kolis siis USA-sse, niisiis heitlesin ma küsimusega, kuidas need kaks raamistikku omavahel ühendada. Kuid näitusel osalemine on pannud mind mõtlema sellest sügavamalt, sest kui ma sündisin, kuulus mu isa juba diasporaasse. Hakkasin nägema oma teoses kõiki neid asju, mitte üksnes 1981. aastast alates, vaid 1948. aastast. Nii sisaldab see rohkem, kui ma esialgu arugi sain.

 

WG: Mina lõpetasin tegelikult maaliosakonna, nii et enamik mu varaseid töid olid maalid. Töö, millega ma siinsel näitusel üles astun ("Painter's Painting" (Maalikunstniku maal, 2016)), oli pooleliolev teos, kuid selle mõte oli väga lihtne ja püsis protsessi käigus muutumatuna – reisin koos ühe ja sama lõuendiga, millele alati maalin.

Minu jaoks seisnes küsimus selles, et teinekord tundub mulle reaalsus ise palju huvitavam kui millegi (näiteks potentsiaalse maali) loomine. Video on pealkirjastatud sihilikult segadust tekitavana – hüppan ühest kultuurist ja kontekstist teise ega paku selget jutustust. Niisiis, mis on tähtsam – kas see potentsiaalne maal, galeriiseinal rippuv püha objekt või tõelise stseeni kogemine?

 

ME: Sinu töös on väga humoorikaid aspekte, näiteks see, kuidas sa lainetega võitled jne?

 

WG: Mäletan, et kui ma 2004. aastal videoid tegema asusin, olin alguses väga üllatunud, kui see inimestele nalja tegi. Aga kui alustasin 2010. aastal "Maalikunstniku maaliga", olin sellest täiesti teadlik. Leian, et huumori aspekt on kunstis väga oluline.

 

VP: Mul on sulle ainult üks kommentaar, Wojciech. See on õõnestuslik kunstiteos, sest tegu on en plein air žanriga, kuid samuti on see nagu Grand Tour, mis on olnud ülim reisimiskogemus nii kunsti kui ka turismi kontekstis.

 

WG: Jah, see räägib sulle midagi kunstiajaloost. Võid kujutleda, et see tegelane, kes igal pool maalib, viibib oma Grand Tour'il, nagu meil oleks 19. sajand. Ent samuti annab see sulle vihje, et kõik on pinnapealne – praegune kättesaadavuse tasand muudab meid ka tõeliselt laisaks.

 

ME: Flo, millised väljakutsed või otsused olid sulle tähtsad sinu kunstiteose tegemisel ("Kaks inimest mererannal, muud ei midagi", 2017)?

 

FK: Filmisin selle materjali 2009. aastal, aga monteerisin videoteoseks alles tänavu. Nii et tegu oli üsna vana materjaliga ja mul on väga hea meel, et suutsin selle viimaks lõpetada. Minu peamine väljakutse oli küsimus, et mida selle dokumentaalse materjaliga üleüldse peale hakata, aga samal ajal, kui asusin seda toimetama, haigestus mu vanaema ja sattus koomasse ning on nüüd peaaegu pime. Näitasin talle videoteose esialgset versiooni ja küsisin, mida ta näeb, niisiis kombineerisin selle dokumentaalse materjali tema kommentaaridega, mis annab sellele teatava distantsi, teise kihi.

 

ME: Nüüd tahaksin ma küsida teilt tänapäevase rändava kunstniku elu kohta. Eeldatakse, et te töötate projektipõhiselt järgemööda erinevates kontekstides, reisite töö tõttu palju ringi jne. Kuidas te ennast maandate ja kas teie arvates on selline elustiil pigem põnev või kurnav?

 

MM: Ma tahan ainult ühte asja öelda – Tallinna ja Chicago ajavahe on kaheksa tundi. Niisiis oli siinse näituse tegemine hea näide sellest hektilisest elustiilist.

 

DP: Mina ütleksin, et ainus põhjus, miks siinne näitus huvi pakub, on asjaolu, et kunstnikud ei erine ülejäänud inimestest. Samuti ütleksin ma, et meie versioon sellest on üsna privilegeeritud võrreldes teiste inimeste versioonidega. Jah, vahel võib see olla raske, aga meil on vähemalt luksus oma arvamust jagada. Tegutseme kunstisüsteemide sees, aga oma tunnete ja kogemuste väljendamine on privileeg. Meil on selleks vahendid ja ressursid. Paljud inimesed vaevlevad töökohtadel, kus nad pole algusest peale tahtnud töötada, ja elavad tingimustes, mida nad ei saa muuta, niisiis hoian ma seda alati meeles.

Juhiksin ka tähelepanu sellele, et ühtlasi on huvitav, kuidas tänapäeval rändavad paljud näitused ringi, kuid see siin on näitus rändamisest endast! Minu jaoks oli väga põnev näha näitust kahes erinevas kontekstis, kahes eri muuseumis, kahes eri hoones, kahes linnas, ning see on aidanud mul mõelda sellele, kuidas mu oma töö erinevates olukordades toimib.

 

DB: Ma arvan, et tänapäevane, palju reisimist eeldav kunstniku elustiil tuleb kasuks, sest pärast stuudio eraldatust näen ma, kuidas eri inimesed erinevates kontekstides mu töid tõlgendavad. Mõnikord mõjub see julgustavalt, teinekord mitte; alati ei saa täpselt seda, mida tahtsid, aga see võimaldab suunata selle otse tagasi töösse, seega on tegu kasuliku analüütilise tööriistaga. See on sageli väsitav, aga samas ka põnev. Meil on vedanud, et saame minna ja vaadata, kuhu teos välja jõuab ja kuidas seda vastu võetakse.

 

VP: Nõustun siinkohal Dushkoga ja tsiteerin oma kolleegi Maria Magdalena Campos-Ponsi: kunstnikuna on sul võimalus vabalt välja öelda, mida sa arvad, ilma et riskiksid kellegi eluga. Meie kohustused erinevad nendest, millega näiteks kirurgid oma töös kokku puutuvad.

Minu kogemus on ühtlasi inimese kogemus, kes elas kaua aega endises Jugoslaavias ja kolis siis USA-sse, niisiis ei tundnud ma end kunagi sinna päriselt kuuluvana. Serbia kirjanik David Albahari kasutab ilusat sõna Apatrid. See on keegi, kes on küll läinud, aga pole tegelikult kunagi lahkunud. Ma ei tunne, et saaksin tagasi pöörduda, aga samas ei tunne ma ka täielikku kuuluvustunnet. Ent kunstnikuna, kes reisib ringi või kes käsitleb erinevaid olukordi, võin ma olla kõikjal. Ma ei ole Ida-Euroopa kunstnik ega Ameerika kunstnik, olen lihtsalt kunstnik. Ajalugu, mis minuga kaasas käib, on tähtis ja ma mõtlen sellele, kuid samuti mõtlen ma kõiksugu muudest probleemidest, mida näen. Mõtlen oma meediumi kaudu poliitikast ja ideoloogiast, sellest, kas see on ameeriklane turistina, Tito turistina jne.

 

FK: Viibisin tänavu esimest korda kunstiresidentuuris, nii ei ole ma rändava eluviisiga kuigi palju kokku puutunud. Olen lihtsalt reisinud näituste tõttu, aga need on olnud lühikesed reisid. Ja mu esimene residentuur oli Soomes, seega mitte kuigi kaugel. Samuti tunnen ma, et mu kunst tundub arusaadav siin, Eestis, ja võib-olla oleks seda teise konteksti raske üle kanda. Ja meil ei ole siin nii väga palju kunstnikke, seega tegelikult on meil siia rohkem kunstnikke vaja ja mitte kõik ei peaks ära minema.

 

WG: Mina pole ennast kunagi nomaadiks pidanud. Võib-olla on see minu jaoks liialdus; mõned aastad tagasi oli see justkui moes. Ja kui sa küsiksid mu emalt või õelt, siis nemad ei ole nomaadid, vaid väljarändajad. Tunnen väga tugevat seost Poola kunstielu ja kultuuriga.

 

DP: Mul on sulle küsimus, Wojciech. Mitu kunstiresidentuuri sa oled läbinud? Sest minu meelest oled sa residentuuride kuningas.

 

WG: Ha-ha! Noh, võib-olla kümme. Aga see oli konkreetne periood mu elus, kui lõpetasin õpingud kunstiakadeemias ja mind ei esindanud ükski kommertsgalerii, nii et eri residentuuriprogrammides osalemine oli nagu elu päästev kogemus, sest ma sain jätkata töötamist, luua uusi teoseid. Nüüd aga, mida vanemaks ma saan, seda skeptilisemalt ma residentuuriprogrammidesse suhtun. Arvan, et kasutasin neid seni, kuni see oli võimalik, aga nüüd on olukord muutunud – politiseeritumaks.

 

ME: Magda, tahtsin sinult küsida, kas sa oskaksid lisada midagi ränduri mõistele siinsel näitusel? Kas see on mingil moel ka problemaatiline kogemus?

 

MM: Järgin selles Edward Saidi, ja ehkki tema kirjutiste ilmumisest saadik on postkoloniaalses teoorias palju toimunud, pean teda endiselt mitmel tasandil väga inspireerivaks. Said kirjutas ilusa essee "Reflections on Exile" (Mõtisklusi pagulusest, 1984; eestindatud 2014), kus ta väidab selgelt, et pagulus on äärmus, kohutav kogemus. Ometi on see kogemus, mis annab sulle laia silmaringi, mida teistel inimestel sageli ei ole. Ta ei pea silmas üksnes poliitilist pagulust, vaid ka inimesi, kes otsustavad vabatahtlikult elada teises riigis. Niisiis, järgides Saidi, tunnetan ma, et juurteta olek võib olla küll keeruline ja valus, aga samuti on see teatud mõttes suur privileeg, kui omandad sellise laia silmaringi ning saad kõnelda paljusid keeli, samuti paljusid visuaalseid keeli, mõista eri kultuure ja tajuda asju tundlikumalt.

Üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin siinse näituse selle essee ümber üles ehitada, on asjaolu, et see tundlikkus annab inimesele võime tajuda natsionalismi ohtu. Said kirjutab, et juurteta oleku tunne võib anda kas avara silmaringi või siis kaasa tuua võiduideoloogiate valimise. Kodumaast eemal viibivad inimesed tunnevad end nii võõrdunu ja üksildasena, et korjavad üles natsionalismi ideed, mida võime näha igas diasporaas. Näiteks on USA-s elavad poolakad stereotüüpilisemalt "poolakad" kui Poolas elavad poolakad. Paguluse olukord kätkeb endas olemuslikult ohtu, kuid samuti sisaldub selles võimalus nende probleemide äratundmiseks. Ma loodan, et need kaks joont saavad siinsel näitusel kokku. Natsionalism ei ole siin peateema, aga ma väga loodan, et see moodustab allhoovuse, millele hakatakse mõtlema hiljem – kuidas hübriidsed identiteedid suudavad tasakaalustada väljasulgevat ja ühtset rahvuslikku identiteeti.

 

ME: Ja lõpuks, Magda, kas sa palun räägiksid meile, kuidas see näitus Poolas vastu võeti? Kas see tekitas mingit diskussiooni, näiteks praeguste natsionalistlike suundumuste eest hoiatamise teemal?

 

MM: Vastuvõtt oli väga positiivne, iseäranis uute tööde suhtes, ning mõnede kunstnike teoseid näidati Poolas esmakordselt. Ma arvan, et see ei põhjustanud tegelikke debatte ajakirjanduses, aga ma leidsin ühe väga kõneka kriitilise arvustuse, mis tõstatas ühe küsimuse. Artikkel keskendus majandusliku erinevuse puudumisele näitusel ja väitis, et ekspositsioon kõneleb reisimisest, tunnistamata seejuures, et mitte kõik ei saa reisida ega ole piisavalt privilegeeritud seda tegema. See ei vasta päriselt tõele, aga minu meelest on arvustus huvitav seetõttu, et sellele teemale keskendudes jäeti tagaplaanile näituse tegelik poliitiline element. Ei tunnistatud asjaolu, et fookus ei ole majanduslikul, vaid kultuurilisel erinevusel. See on minu meelest kõnekas, sest näitab selgelt, kuidas Poola inimesed ei suuda ikka veel näha kultuurilist erinevust ega pea seda sama oluliseks küsimuseks kui ühiskonna majanduslikku tasakaalustamatust. Nende kahe tähtsa punkti ühendamiseks tuleb meelde "valdkonnaülesuse" termin.

Esmalt kujutlesin ma seda näitust Poola publikule. Hiljem korjati see üles ja nüüd esitletakse seda siin Eestis, Kumu kunstimuuseumis. Mul on väga raske ette näha, milline saab olema siinne vastuvõtt. Ma ei tahtnud, et näitus rändaks valmisproduktina, alati ühesugusena, olenemata asukohast. Seepärast kutsusin näitusel osalema Flo Kasearu ja Karel Koplimetsa uute töödega, mis jutustavad konkreetselt Eesti olukorrast – ja küllap saame näha, milline on vastuvõtt.

 

Maarin Ektermann on kunstikriitik ning töötab Eesti Kunstiakadeemias üldteoreetiliste ainete keskuses juhataja ja lektorina.

 

 

C. T. Jasper & Joanna Malinowska Halka/Haiti 18°48'05''N 72°23’01′′W

C. T. Jasper & Joanna Malinowska Halka/Haiti 18°48'05''N 72°23’01′′W 2015
Mitmekanaliline videoprojektsioon, 82' 00''
Riikliku Kunstigalerii Zachęta kollektsioon, Varssavi
Projekti kureeris 56. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil Poola paviljonis Magdalena Moskalewicz

< tagasi

Serverit teenindab EENet