est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Ümberjaotatud dissonants

Eduard Jons (3-4/2011)

Eduard Jonsi fantaasia näituse “Gateways: Kunst ja võrgustunud kultuur” teemadel

 
[Ainult lugemiseks. See ei ole interaktiivne meedium. Teie vastus ei ole vajalik.]
Veidi aega tagasi, kui asusin Tallinnast pikale reisile, avasin bussis netbook’i, et vaadata, kas saaksin ühineda mõne wifi-võrguga. Bussis oma võrku ei olnud, aga kui me läbi eeslinnade linnast välja sõitsime, ilmus vaatevälja riburadamisi wifi-võrkusid, tihtilugu kõigest paariks sekundiks. Usun, et möödusin mõne minuti jooksul enam kui sajast internetivõrgust, mis kandsid nimesid, nagu Thor, Pro776b, cafenet ja Jaan1. Kasutasin koguni internetti, mis levis bussiga mõnda aega paralleelselt sõitvast rongist. Reisi vältel saavutatud põgusatel ühendushetkedel lugesin ma internetist oma sihtpunkti kohta. Mulle meenus J. K. Huysmans’i tegelaskuju  Jean Des Esseintes’i 1884. aasta romaanist “Vastuvoolu”. Elust lõpmata tüdinud aristokraat Des Esseintes kavandab pikemat reisi Londonisse ja selle ümbrusesse. Ta jõuab pagasikillavooriga Pariisi ja otsustab veeta enne rongi väljumist mõned tunnid Inglise kõrtsis. Peagi aga saab tal villand soojast õllest, karjuvatest lastest ja kalast friikartulitega, ning otsustanud, et on Inglismaad juba tunda saanud, suundub ta tagasi koju. Mõnikord avaldab internet mulle samalaadset mõju.
 
Asjad, mida võib teada, mõtestatakse tänapäeval ümber millegi sellisena, mida saab salvestada ja levitada digitaalsete võrgustike kaudu internetis ning mobiilsete seadmete vahendusel. Otsingumootorid suunavad meie võrguotsingute tegevust vastavalt varasematele käitumismustritele ning tohutu hulk teavet paisatakse kiirete päringuvastetena meie mobiiltelefonidesse ja sülearvutitesse. Tänapäeva digitaalmeedia ja võrgukultuur pakuvad meile juba nüüd enneolematut valikut suhtlus- ja andmevahetusvõimalusi ning meie arusaam nende võimalikust kasutamisest jääb nende uute vormide arengule pidevalt jalgu. Oleks hälbinud mõtteviis eitada viimase aja tehnoloogilise arengu äärmuslikku mõju praeguse ja tulevase põlvkonna sotsiaalsele elule. On nii palju, mille üle heameelt tunda, ent suhtlemine tähendab üha enam võrkulülitumist.
 
Võrgudissident
 
Ehk olete juba kuulnud lugu kurikuulsast õnnetu saatusega võrgudissidendist X-ist? X oli vihane oma sõprade sihilikult hoolimatu ja nõmeda käitumise pärast, sest nood suhtlesid kangekaelselt eeskätt mobiiltelefoni, tekstisõnumite, Twitteri, e-posti, internetiprofiilide ja muu taolise kaudu ning jätsid ta sageli mängust välja. Vastukaaluks oli ta varem püüdnud oma internetikaabli lahti ühendada ja mobiiltelefoni välja lülitada ning oli kirjutanud selle asemel sulepea ja tindiga kirju, millel kulus adressaadini jõudmiseks ligi kaks päeva. Lisaks oli ta püüdnud kohtumisi paindumatult planeerida. “Miks me ei võiks teha asju nii nagu vanasti?” kurtis ta neil harvadel juhtudel, mil tal läks korda mõni sõber või kolleeg nurka suruda.  
 
Nii kestis see nädalaid, võib-olla ka kuid, kuni viimaks kuivas X-i sotsiaalne sfäär kokku nii väikeseks, et sellesse kuulus vaid ta ise. “Miks ei tunnista keegi teine kogu selle iChat’induse pealiskaudsust ega pöördu tagasi varasemate süsteemide juurde: tõeliselt helisevate kettaga telefonide ning kohtumiste juurde, kuhu tuleb ilmuda, ning teabe juurde, millel oli väärtus, sest see jõudis kohale aeglaselt, usaldusväärselt ja mainekatest allikatest, vääristatuna inimenergia panuse läbi!” hüüdis ta, seistes üksinda kontori veeautomaadi juures. Ennekõike aga soovis X inimestega otse rääkida. Ta keeldus laskmast digitaalmeedial tungida oma sotsiaalsetesse ja majanduslikesse suhetesse ning muutus selle tagajärjel “virtuaalselt” kättesaamatuks.  
 
Lühidalt öeldes tundis X, nii nagu mõned teisedki, et tänapäeva elu tehnoloogilised kütked on viljakaks pinnaseks pealiskaudsele jamale. Ta süüdistas uusi suhtlusvahendeid ja siunas kõiki, kes neid vabal tahtel kasutasid. Üha süngem käitumismaneer võõrandas ta töökaaslastest ning tema tööviljakus, mida pärssis asjaolu, et ta kasutas sihikindlalt esoteerilisi (see tähendab 1990. aastate eelseid) meetodeid, langes tööandjate hinnangul ebapiisavale tasemele. Ta vallandati, tuues põhjenduseks “vajaliku ümberstruktureerimise”. Nüüd lebas X päevad otsa voodis, luges ja torises, jõi ja halas. Teinekord lükkas ta akna pärani ja sõimas tänaval liikuvaid inimesi nende “neetud vääraka üheülbalise iElu” pärast.
 
Pikkamööda haudus X välja uue ja märkimisväärselt leidliku plaani. Ta kritseldas üksikasjad pliiatsiga paberile, kasutades rea hoidmiseks joonlauda ja vigade parandamiseks kustutuskummi ning tegi vajalikud aritmeetilised tehted peast. Milline oleks veel parem kättemaksmisviis, kui kasutada sedasama tehnoloogiat, mille nimel sõbrad olid ta vandeseltslaslikult unarusse jätnud? Ta tellis Google’i abil tõlgitud veebilehelt Semtexi plastiklõhkeainet.
 
[6/22/11; 11.00: X on köögis]
X seadis sisseinternetiprofiili kuulutamaks, et kavatseb endalt elu võtta. Ta alustas Facebook’ist ning suundus laiema kõlapinna saamiseks ka teistesse suhtlusvõrgustikesse. Ta seadistas mobiiltelefoni, nii et järgmine kord, kui saabub teavitus murelikust vastusest tema teadaandele või siis telefonikõne, plahvatab tema kõrvaklappidesse topitud lõhkeaine. Söönud tubli eine ja joonud mõne pitsi viina, heitis X uuesti voodisse, pani kõrvaklapid pähe ja jäi ootama, et telefoni ekraan tema saabuvat surma kuulutades helendama lööks. Milline mõrkjasmagus iroonia! Mehe silmad lõid särama, kui ta mõtles traumale, mida ta põhjustaks sellele, kes iganes temaga esimesena ühendust võtab. Ta ootas, ning minutid venisid tundideks.
 
[6/23/11; 4.00: X on voodis]
Oh, kui ma vaid oleksin tigu! Siis tähendaks see ootamine tavapärast elukiirust, talutavat tempot, mis mõjub tajutamatu ja pealtnäha staatilisena. Siis ei tekitaks see ootamine minus nürimeelset letargiat ja toimuvad sündmused tunduksid kujuteldamatult dünaamilisena. Ma rooman üle halja lagendiku, mikrokiip seljale kinnitatud. Minu kavatsused on teistele teada juba enne, kui ma need välja mõtlen. Kui ma oleksin tigu, siis ei tunneks ma igavust, mu mõte ei läheks nii kergesti uitama ning ajendi puudumisel sulanduks kõik mu praegusesse seisundisse, keel ilastades lõdvalt rippumas nagu lobotoomia läbinud koeral. Ma teaksin midagi: tunneksin, kuidas libisen ilma vaevata üle tehislike pindade või konarliku maa.
 
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire
 
“Real Snail Mail” (2008–2011) Kumu näitusel ei ole ainulaadne, kuid “Gateways’il” eksponeeritud installatsioon on kunstniketandemi boredomresearch tiguposti-seeria mahukaim töö. Andsin tiguagent 101-le nimega Kelvin korralduse edastada teatevõrgustikku mu oma pakiline ja elutähtsusega sõnum. Ma ei leidnud teda teoaedikust, kuid oletasin, et ta seal kusagil ikkagi on. Hiljem hakkas kadunud tigu mind vaevama. Võib-olla oli ta hukkunud, tapetud mõne superkiirteeröövli poolt või äkki asus ta tegelikult mõnes tiguposti ekvivalendiks olevas kõnekeskuses kusagil kaugel maal, kus tigude töö ei ole midagi väärt, kus nad on üle- või alatoidetud või kus lapsed viivad nende peal läbi julmi katseid? Kas ta deserteeris? Ehk nuumab ta end parajasti kähara salati põllul? Kas tigudel üldse on sugu? Vahest on Kelvin seotud mässuga üleilmse vaenuliku võrgustikku vastu, mis hoiab teda ja ta kaaslasi ikke all? Kuidas ma teada saan, mis toimub minu saadetisega? Nagu iga teinegi e-post, on ka digitaalne tigupost ikkagi post ilma tõelise kirjakandjata, postkontorita, kus leti ääres kaebust esitada. Minu sõnum on tegelikult eikusagil. Ja mis siis, kui X oleks saatnud oma enesetaputeate sellisel teel? Kas viivitus tegelikult ei kiirendaks tema mõistuse hääbumist?  
 
Et neid ärevaid mõtteid endast eemale tõrjuda, lugesin läbi ingliskeelsete otsisõnade nimekirja, mille kirjutasin üles Thomsoni and Craigheadi andmeprojektsioonilt “Beacon” (2005) kell 5.45+2GMT 29/6/11:
 
morfium
raseduse diagnoos
finantsabi
ajaloolaseks saamine
interneti lauamäng
mfc
õhupall armastus
google
toyota 1987
fantaasiapesu
õiglase sõja teooria
failide ülekande protokoll
filmid basseinides keppivatest tüdrukutest
david icke
vitamiinid
enesetappude arvu tõus
boikott oprah
magamiskotid
polüsomnograafia test
tujuloogika
põleta rasva kasvata musklit
mustang kabriolett 1965
karvased kaenlaalused
hsbc iban number
 
Ja kell 18.41 näidati Marc Lee live-ülekandes “TV-BOT 2.0”(2004)sellist pealkirja: “DINOSAURUS OLI LOODUD PEAGA PUKSIMISEKS”.
 
[6/25/11; 13.00: X on voodis]
X on igavusest narkoleptiline ja ootab ikka veel. Tundidest on saanud päevad ja endiselt ei ole tulnud ühtegi telefonikõnet ega sõnumiteavitust. X aga püsib siiski kangekaelselt paigal. Asjaolu, et nädala jooksul ei olnud keegi helistanud, üksnes süvendab tema veendumust, et tänapäeva sotsiaalsed suhted on pealiskaudsed ja inimesed on muutunud teiste kannatuste (tema kannatuste, kui täpne olla) intiimse reaalsuse suhtes tundetuks. Ta mõtiskles, et kui oleks postitanud oma Facebook’i seinale midagi Amy Winehouse’i kohta, oleks ta võib-olla surnud juba mitu päeva tagasi. X-i aju pulbitseb vihast iseenda ja sõprade vastu: tänapäeva ühiskond on surnud ja ma oleksin pidanud ostma püstoli.  
 
Tolle õhtu päikeseloojang kulmineerus horisondi sisse tilkuvate verevate toonide spektriga. Märgates hämarduvas poolvalguses, kuidas tema telefoni ekraan helendama lõi, ei saanud X enam mahti uurida, kes helistab, ega ka ekraani veel viimast korda hellitada. Ja kaugel Delhis, kus oli koitnud juba uus päev, kulus telefonimüügioperaatoril vaid mõni sekund, et kõne katkestada ja valida järgmine number.
 
Vinüülifantaasia
 
Tänapäeva liidesed on tõhusad ja sujuvad ega tegele eriti puuteaistingute esteetikaga. Kogemus on ühelaadne, protsess etteaimatav ja sisu enam mitte nii habras. Kuni nähtus püsib uudne, võib puutetundliku ekraani hellitamine, arvutihiire keerutamine või seadme sisse-välja lülitamise nupu näppimine pakkuda teatavat naudingut. Ent isegi salvestusseadme sissetorkamine on minetanud oma varasema sensuaalsuse: DVD või mälukaardi sisestamine nõuab märksa vähem hoolt kui näiteks vinüülplaadi käsitsemine. Grammofoninõel asetatakse nimetissõrme ja pöidla abil hellalt vinüülplaadile ning vabastatakse tühjal pinnal plaadi servas. Nõelakriipimise vägivaldse heli võimalus on alati olemas.
 
X on üksildane eneseõhkija, sööstja, isoleeritud hullumeelne või süveneva poliitilise äärmuslikkuse esindaja, J. G. Ballardi vaimus valitud neuroosidest välja destilleeritud psühhofiktsioon. Vahest kuulutab ta ette ka mingit tulevikudüstoopiat, kus võrgustikust lahkulöömine on muutunud võimatuks. Puuduv eksponaat on tema kildudeks lennanud pealuu – keha ja tehnoloogialõimumine gibsonliku neuromancer’i unelmas, oleviku šrapnelli killud, mis on paisatud võimatusse tulevikku, kus mehed ja naised astuvad tehnoloogiale vastu võrdsetel alustel (ja pead lõhkevad patjadel).  
 
Näitus “Gateways” tervikuna sarnaneb paljude tänapäeva ja tuleviku digitaliseeritud ning võrgustatud kultuuri miinustega, muutes meid samal ajal nende suhtes tähelepanelikuks. Digitaalsed võrgustikud muutuvad üha keerukamaks, niisiis tekib ka juurde võimalusi nende läbikukkumiseks. See toob meelde suhtluse, mis koosnes vahetumatest, aga ka kummalisematest nähtustest, nagu nimetissõrme otsa pistmine analoogtelefoni ketta väikestesse numbriaukudesse ning iga pööramiskorra ajal klõpsatuse ja kõrina kuulamine; pikalt vastamata telefoni heli kuulatamine – telefonitirin kogu oma keerukas harmoonias, mida tekitavad vastu metalli taguvad haamrikesed.  
 
Isegi kassid, kes pole just kõige arukamad imetajad, õpivad kiiresti eristama ja vältima tehislike helide virrvarri, mida tekitavad televiisorid, raadiod ja mobiiltelefonid ning mis summutab vahetumas ümbruses olevad helid, nagu võtmete ning söögiriistade kõlina, ukse kääksumise, putukasumina, krõbuskipaki krabina ja inimhääle – kassielu jaoks tähendusrikkad asjad, mis toimivad.
 
La voix humaine
 
Inimhääl ei ole ei säutsumine ega haukumine. Hääle kaotades jäädakse ilma võimest suhelda kuuldavate kesksageduste abil. Meie peatoimetaja, kes on küll kassist targem, aga sarnaste instinktidega, suhtub helisse samuti täie tõsidusega. Ta on ärevusest küüned lihani närinud, oodates tagasi oma vintage kõlari elementi, mille Londonisse parandusse postitas. Täbar ajastus, kuid õnneks pole Londoni hiljutiste rüüstamiste ja süütamiste taga olevad noored ilmutanud inimhääle vastu kuigi suurt huvi. Arvatavasti eelistaksid nad oma kaootilise tegevuse helitaustaks mobiiltelefoni metalselt kriipivat heli või Titanicu kõmisevat surmaoiet. Sellal kui poliitikud näevad vaeva, et kirjeldada tänavarahutusi nende endi poliitikaga kõige sobivamal moel, kulgevad tegelikud sündmused ja inimlikud huvid endiselt oma rada.
 
Veetsin hiljuti terve päeva, seistes automaatselt avanevate uste ning turvaseadmete juures eri ostukeskustes, kauplustes ja hotellifuajees ning püüdsin sularahaautomaadist raha võtta. Mul oli kaasas seade, mis tuvastab linnaruumi küllastavaid, inimkõrvale kuuldamatuid raadiolaineid, transponeerib need kuuldavale sagedusele ja edastab võimendatult kõrvaklappidesse. Tegu on Christina Kubischi tööga “Electrical Walk” (Tallinn, 2011). Ümisev, helisev ja teinekord sugestiivselt tuksuv elektrooniline helimaastik on järjekordne kiht nähtustes, mida tuleks kindlasti kogeda – eeldusel, et meil on ligipääs sobivale varustusele. Tõepoolest, tänapäeval on nii palju asju, mida “tuleks kindlasti kogeda”, et paratamatult jääb enamik neist kogemata. Hiljuti tuli keegi hiilgavale mõttele muuta see kindlasti kogemist vajava tulv selliste üherealiste hüüatuste uputuseks nagu näiteks: “Jumal hoidku! Kas sa vaatasid [sisesta siia populaarse telesarja nimi] viimast osa? See oli nii hämmastav! Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see läbi sai!” Niisiis tuli see arusaadavalt üllatusena paljudele – mulle vähemalt küll –, et Twitteril selgus olevat tõeline ühiskondlik ja revolutsiooniline potentsiaal, mängides rolli hiljutises Egiptuse riigipöördes (mis ootab endiselt soodsat lõpplahendust).  
 
Võrgusuhtluse reaalne sisu on sotsiaalne tegevus: kadunud Gil Scott-Heron tegi 1970. aastal oma lauluga kuulsa avalduse: “Revolutsiooni ei kanta üle televisioonis.” Võime nüüd lisada: samuti ei kuulutata seda Twitteris ja see ei kerki esile mõnes suhtlusportaalis. Revolutsionäär ei registreeri ennast, ei logi sisse ega välja.  
 
Teisalt jälle võib revolutsiooni eestkõnelejaks olla mõni androgüünne, transetniline ja kõigi meelest kaunis virtuaalne supermodell – vahest Kirsten Geisleri “Maya Brush” (2011). Ja sellest tehtaks videomäng. Jah, sellest saaks ülipopulaarne paljude osalejatega videomäng, uusima graafikaga online-rollimäng, mida tuleks tingimata mängida kõrgdefinitsiooniga ekraanil. Multiplayer-revolutsioon toimub vabaduse nimel – saavutamaks vaba voli rääkida, lõputult ja tühjalt. Seda hüütakse riigi kõrgeimast telemastist, säutsutakse Twitteris ning vilistatakse ja haugutakse rida rea haaval su telefonis – kui see pole ebamugav –, kuid see saab olema vaid ajutine hetk, nii et keda huvitab tegelikult. Kanna hoolt, et rämpspost su tähelepanu hajutaks, ja sa magad maha iga hetke. Lisatakse ka pausi- ja tagasikerimisvõimalus.
 
Muidugi mõista ei ole asjalood tegelikult nii hullud. Ühiskonnaaktivistide säutsumise ja Facebook’i kontode taga seisavad tuumikrühmad, kes tulevad juhtiva jõuna kokku traditsioonilisemate suhtlusvahendite kaudu, mis annavad paremini edasi kõneldud sõna intiimsust, intonatsiooni, dünaamikat ja vahetust. Ning lõppude lõpuks ei ole X-i kurtmine tõepoolest midagi uut.
 
Juba 1930. aastal osutas Jean Cocteau näidend “Inimhääl” ühele telekommunikatsiooni kõige häirivamatest aspektidest. Armastatu poolt hüljatud naine teeb halastuse palumiseks üha meeleheitlikumaid telefonikõnesid, kuni võtab endalt viimaks elu. Kogu näidendi vältel viibib laval üksnes naine ja räägib telefoniga. Armastatud meest ja tema häält peame ette kujutama. Mehe füüsiline eemalolek, hoolimata tema hääle näilisest kohalolust, mõjub jõhkramalt kui naise enesetapp.  
 
Näitusel “Gateways” juhtusin ma kuulma, kuidas keegi mu selja taga märkis: “...siin öeldakse, et 100% kohalviibijaist ei seisaks vastu homoseksuaalsele Eesti presidendile.” Andmed olid kogutud Andreja Kulunčić’i töö “Locating Social (Un)awareness” (2011) raames, mis kaardistab lühikese küsimustiku ja mobiilse Bluetooth-tehnoloogia abil näitusekülastajate sotsiaalseid seisukohti. Mul ei olnud mingit tungi tere öelda ega selle inimesega või kellegi teisega kontakti astuda, olgugi et statistika hõlmas ka mind ennast. Mul oli ligipääs nendelesamadele andmetele minu ees ekraanil – kas sellest pole siis küllalt?  
 
Seevastu näitab FourSquare kui vägagi reaalne nähtus – mida näitusel “Gateways” ei eksponeeritud – mobiilitehnoloogiat puhtalt kommertslikel eesmärkidel kasutades meile ilmekalt, kui sügavale võib tehnoloogia lõikuda ja sel moel meie sotsiaalseid põhiinstinkte ka ümber programmeerida. Fourquare’i seltsielu on mäng, kus osalejad koguvad punkte teatud kommertslike sihtpunktide, näiteks kohvikute ja baaride, läbimise eest vastavalt teiste mängijate arvule, keda neil õnnestub sinna koondada. Kõike tehakse mobiiltelefoni vahendusel. Hoolimata meie vahetust füüsilisest kohalolekust lõigatakse õrnalt läbi kaableid, mis võiksid meid muul juhul ühendada.
 
[ilmnenud on saatuslik erand]
Tuli hävitas kõik X-i hinnalised raamatud ning mitmesugustest elektroonikaseadmetest, mida ta kasutas oma plaani elluviimiseks, ei jäänud järele muud kui must tomp. Järgnevate nädalate jooksul järeldasid politseiuurijad, olles füüsilise tõendusmaterjali põhjal välistanud muud võimalused (näiteks et X oli mõne laiema rahvusvahelise terrorivõrgustiku saamatu kohalik rakuke, kes oli end kogemata õhku lasknud), et mees oli töötanud üksinda ning tal polnud seost ühegi suurema vandenõuga. Järeldus põhines muidugi ümberlükkamatutel andmetel, mis olid kogutud erinevatest võrgustikest, iseäranis tema Facebook’i profiilist, kus tal ei olnud ühtegi “sõpra”.
 
[palun oodake...]
Minu tigupost ei ole ikka veel kohale jõudnud. Saatsin sõnumi enam kui kaks kuud tagasi.
 
[palun oodake...]
... *
 
Eduard Jons ehitab taaskasutatud plastpudelitest mälestustahvlisuuruseid digitaalseadmeid. Ta on alati ühendatud, kuid haruharva sisse lülitatud.
 
Inglise keelest tõlkinud Epp Aarelaid.
 
*Kõik eespool kirjeldatud sündmused on fiktsionaalsed, v.a näitus “Gateways” Kumu kunstimuuseumis, Londoni 2011. aasta noorterahutused, Egiptuse 2011. aasta revolutsioon ja peatoimetaja vintage-kõlari postituslugu.
Achim Mohné & Uta Kopp. Remotewords (Google Earth võrguprojekt ja kiri Kumu katusel) 2007–2011
 
13.05.–25.09.2011
Kumu kunstimuuseumis
Osalesid: Aram Bartholl, Clara Boj & Diego Diaz, boredomresearch, Petko Dourmana, Escoitar.org, Mindaugas Gapševičius, Kirsten Geisler, Ingo Günther, Hanna Haaslahti, Karel Koplimets & Ivar Veermäe, Katarzyna Krakowiak, Christina Kubisch, Andreja Kulunčić, Marc Lee, Les Liens Invisibles, Jenny Marketou, Eva & Franco Mattes, Achim Mohné & Uta Kopp, Tanja Ostojić, Julius Popp, RIXC, Sašo Sedlaček, Zoltán Szegedy-Maszák / Márton Fernezelyi, Thomson & Craighead, Timo Toots, Anna Trapenciere, You Must Relax.
Kuraator: Sabine Himmelsbach, abikuraator: Ragne Nukk.
< tagasi

Serverit teenindab EENet