est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Uskumatu: kunstnik tegi täiesti korraliku dokumentaalfilmi!

Mari Kartau (1/2017)

Mari Kartau paljastab Sandra Jõgeva dokumentaalfilmidebüüdi telgitaguseid.

 


"Armastus…"
2017, 78'
Režissöör: Sandra Jõgeva
Produtsent: Igor Ruus / Laterna OÜ
Vanusepiirang: K16


"Sandra Jõgeva debüütfilm "Armastus…" räägib loo 27–29-aastasest Veronikast, heast perekonnast pärit andekast kunstitudengist, kes on otsustanud kõigele siin maailmas käega lüüa. Veronika on neljandat kuud rase ning kolmandat kuud joomatsüklis. Tema armastatu Fred on endine kriminaal, keda ta ka joomingu käigus pussitanud ning seetõttu vanglas istunud on. Nende päevad mööduvad tsüklijoodikute seltsis, kellega koos ei näe nad siin ilmas millelgi suuremat mõtet ega pea vajalikuks seetõttu kellelegi ennast tõestada."

 

Kunstiajakirjas võib sellest filmist kirjutada nii mitmelgi põhjusel. Kõigepealt, filmi üks stsenariste ja režissöör Sandra Jõgeva ongi Eestis rohkem tuntud kunstnikuna, vähemalt oma eelmistest reinkarnatsioonidest.

 

Dokfilmiga kunstimaailma tagaukse lävepakul

Kannapöörded pole aga heitlikus sotsiaalmajanduslikus olukorras ning arvesse võttes kultuuri kui sellise identiteedikriisi meie kaasajal sugugi haruldased ja nii on ka Jõgeva viimastel aastatel tegelenud rohkem telesaadete ja filmide tegemisega. Lootustandva ekspressiivse maalijana alustanud ja mitmetes kunstirühmitustes (PinkPunk, Avangard) kontseptuaalse popiga rokkinud Jõgeva on tänaseks kujutavast kunstist eemaldunud, ainsaks hapraks sidemeks võib ehk veel lugeda tema stand-up tragöödiaid, mida võiks tingimisi liigitada performance-kunsti alla.

Samas on dokumentaalfilm üks levinumaid nüüdisaegse kunsti vorme. Peaaegu kõik kunstnikud, kes pole veel sattunud dekoratiivkunsti magusale liimile ja üritavad edastada mingit sotsiaalset või poliitilist sõnumit, teevad dokumentaalfilme. Selles mõttes ei pruugi kunstimaailmal Jõgevat oma rüpest veel välja heita.

Ometigi oleks "Armastust..." kunstiellu üsna raske integreerida. Esiteks on see näitusel näitamiseks liiga pikk. Isegi kõige sadistlikumad kaamerapõhised kunstnikud ja kuraatorid ei söanda panna kunstisaali tavaliselt üle 40-minutilisi linateoseid. Teiseks on see film liiga hea. Kunstniku dokfilm peab olema pigem halb: kaameratöö peab olema hüplik ja udune, intervjuud ja tekstid peavad olema toimetamata ning surmigavad, heli peab olema kohutav ja ülesehitus kunstiliselt subjektiivne (loe: veniv ja arusaamatu).

 

Karmi käega oma lapsukese kallal

Jõgeva ja Ruusi film on aga paraku liiga hea ehk siis täiesti kino- ja telekõlbulik. Kui tehnilise poole pealt midagi saab ette heita, siis ehk kohatist helikvaliteeti, ehk mõningad jupid monoloogidest ja dialoogidest pole hästi arusaadavad. Ent arvestades käsitletava teema delikaatsust, on see andestatav. Ilmselt oleks olnud võimatu kõigile ekstsentrikutest vägivaldsetele joodikutele, või siis teistpidi jällegi, kohtusaali hillitsetud ametnikele mikrofone külge riputada. Sellega oleks kaotatud eheduses, ja suur osa stseene oleks liigsel võttegrupi sekkumisel arvatavasti üldse ära jäänud. Õnneks on alati võimalus lisada neisse kohtadesse subtiitrid.

Kunstiteose teeb heaks sellesse panustatud energia. Energia võib avalduda ajas, rahas, vaevas, rõõmus või milles iganes. Selle filmi puhul on oluline eelkõige aeg ehk siis pikk võtteperiood. Peategelastega jõudis selle aja jooksul palju juhtuda. Tekkis isegi lootus, et nad võivad selle aja jooksul isiksustena areneda. See lootus ei täitunud, see aga pole mõistagi filmitegijate, vaid eelkõige peategelaste endi mure.

Suure materjali hulga puhul tekib sageli teistpidi häda – tegijatel on kiusatus kõik kokku kuhjata, nad ei raatsi millestki loobuda, sest iga kaader on geniaalne. Siin on näha filmi toimetajate Kristiina Davidjantsi ja Riina Paldise raudset kätt, kes on materjali väga oskuslikult valinud ning reastanud. Enamik pildikesi glamuursete asotsiaalide elust on ilmselgelt vaid tükike pikemast, mitte vähem mahlakast jätkumisest. Kuid on valitud vaid parim, ja vaid see, mis moodustab eelneva ja järgnevaga kõneka terviku.

 

Kuue kuuga trollijuhiks!

Lisaks režissööri isikule on veel teinegi põhjus, miks sellest filmist kirjutada kunstiajakirjas. Ka peategelane on osa kunstimaailmast, vastne vabade kunstide bakalaureus. Jah, tõepoolest, joomatsüklite ja vanglates istumiste vahel õnnestub tal mängleva kergusega lõpetada Eesti Kunstiakadeemia (EKA). Nii mõnelgi on selle alusel tekkinud kiusatus teha mingeid järeldusi selles õppeasutuses antava hariduse kohta.

Vaadates koolitöö osasid filmis, meenus mulle aeg, kui käisin ise 1980. aastatel ERKI (EKA eelkäija, Eesti Riiklik Kunstiinstituut. – Toim.) ettevalmistuskursustel. Tõsi, värvide valik kauplustes on selle ajaga võrreldes suurenenud ja veidi on avardunud ka eksponeerimisvõimalused (näiteks tudengite tööde presentatsioonid Niguliste kirik-muuseumis ülikoolikoridori asemel). Aga üldiselt – kõik on sama. Ülesandepüstitused ja nende lahendamise viisid (tavaliselt viimasel hetkel) on samad. Õppejõud olid varem küll rangemad, praegu tuleb kõigisse tolerantselt suhtuda. Ehk siis praegune bakalaureuseõpe tundub olevat mingi segu kunagisest "ettekast" ja lasteaiast.

Ei panegi väga imestama, et andekas, kuigi ennasthävitava elustiiliga tütarlaps sooritas kõik loovülesanded. Kõrgkoolis on aga samas ju ka teooria- ja üldained, ning see, kuidas ta nurisünnituste, võõrutusravi, kohtuprotsesside, kakluste ja pussitamiste vahel sai hakkama esseede, eksamite ja kontrolltöödega, jääb küll vaatajale mõistatuseks.

Kolmeaastase bakalaureuseastme kõrghariduse küsitav tase pole aga ainult EKA probleem, teadupoolest astub sama sammu kogu Euroopa Bologna konventsiooni raames. Mingit oskustööd on tõesti mõtet õppida kolm aastat – saad n-ö masinajuhtimise selgeks – ja pärast, kui tahad ülemuseks saada, teed veel väikese ärijuhtimise magistrikraadi ära. Antud juhtumi puhul tekib siiski küsimus, kellele on vaja massiliselt kolmeaastase haridusega kunstnikke? Jah, paljud õpivad edasi. Paljud on ka tublid ja arendavad ennast ise. Aga ikkagi jääb üle mingi mass poolkunstnikke, kellega pole ühiskonnal midagi teha ja kes ei oska ka ise endaga midagi mõistlikku pihta hakata.

Kui nüüd vaadata filmi peategelase Veronika lugu, siis sellel puhul ei oleks kunstikõrgkooli siiski mõistlik süüdistada. Igasuguste psüühika- ja käitumishäirete (aga neid filmi järgi otsustades Veronikal jagub: alkoholism, buliimia, vägivaldsus, nartsissism, nümfomaania, psühhopaatia, rongaemadus jne) puhul on üldse ohtlik kedagi või midagi süüdistada. Inimest mõjutavad väga paljud tegurid. Veronika ütleb küll filmis, et lootis EKA-sse astudes sattuda paleesse, kuid sattus peldikusse, ent samas räägib ta ka oma isast halvasti ning süüdistab teda "ajude nussimises". Ometigi tundub isa olevat ekraanil suhteliselt normaalne tegelane.

Eks igaühel on oma vead, aga igatahes pole ta mingi maniakk ega kurjategija, ja mis peamine, ta on tänini olemas. Juba see on kõva sõna. Nii et Veronika ekstreemne allakäik on siiski eelkõige tema enda valikute tulemus. Süüdistada selles vanemaid, koolisüsteemi või isegi ühiskonda oleks põhjendamatu. Ja seda filmis ka ei tehta, vaatajale jäetakse võimalus oma järelduste tegemiseks.

 

 

Sandra Jõgeva / Armastus

"Armastus…", kaader filmist
2017, 78'
Režissöör: Sandra Jõgeva
Produtsent: Igor Ruus / Laterna OÜ
Vanusepiirang: K16

 

 

 

Harmooniline kompositsioon glamuurse allakäiguga

Veronika elu koosneb kõigest sellest, mida me oleme harjunud nägema pigem krimikroonikas või skandaalitaotlusega tõsielusaadetes. Jah, eks kõigil meil on oma nõrkusi ja saladusi, kuid taolises kontsentratsioonis jamasid esineb siiski harva. Selline materjal oleks heaks substraadiks "kollase" filmi tegemiseks, kus tegelaste viimnegi inimväärikus jalge alla tallatakse. Ent selleni filmi autorid ei lasku.

Veronika elu paistab filmis kui lõputu, igas suunas laienev muster, mis on dekoreeritud odava glamuuriga, kuid koosneb selle pinna all paratamatust hävingust. Mahlakaid detaile ning süngeid vaatepilte oli mustas materjalis kindlasti veelgi, kuid kõike seda pole kasutatud, et säilitada neutraalset kujutamisstiili.

Siit pole väga kerge välja lugeda täpset sündmuste järjekorda, kuid see polegi oluline. Ei ole tegelikult mingit vahet, mis aastal ta täpselt lapse sai või vangis istus. Oluline on see, et kõik kordub, muutudes iga keeruga õudsemaks. Ükski tagasilöök isiklikus elus ega ammugi ühiskondlik surveavaldus ei sunni peategelasi oma elustiili jätkusuutlikult muutma.

Tõsi, on mõned hetked, isegi päevad, kus nad püüavad mitte juua, kuid varem või hiljem nad murduvad ja häving jätkub varasemast veelgi kiirematel tuuridel. Film on nagu keskaegne vaip, kus eri aegadel toimuvad võikad ja armsad stseenid on soliidses kompositsioonis kõrvuti, ilma mingi hierarhia ja hinnanguteta. Nii lihtsalt on, see on jumala looming ja jumalik ettemääratus, iga tegelane täidab kuulekalt oma rolli ning tundub isegi, et sel kõigel võiks olla mingi kaugem, õilis eesmärk. Ilmselt see saabub aga mingis järgmises dimensioonis, sest nüüdisaja kohta on sellest filmist raske isegi mingit moraali välja lugeda.

 

Tööpakkumine tervishoiuministeeriumist?

Kas "Armastus..." võiks toimida alkoholismivastase tööriistana, mõeldes uue Eesti valitsuse ja eriti selle tervise- ja tööministri vastavasisulistele ponnistustele? Pigem mitte.

Veronika juhtum on sedavõrd ekstreemne, et valdav osa elanikkonnast, sh isegi need, kellel on alkoholiprobleem, ei suuda nende tegelastega samastuda. Koduperenaine, kes muuseas paar pudelit veini õhtu jooksul ära joob, ei pussita samas meest ega jäta maha lapsi. Punkrijoodik, kes neelab vaheldumisi nn ballooniõlut ja odekolonni, ei kanna seejuures perfektset make-up'i ega maonahast saapaid. Kunstitudeng, kes joob ka vahel mõne õlle rohkem, ei seltsi samas jällegi punkrijoodikute ja kriminaalidega.

Nii et Veronika on pigem erand kui hoiatav eeskuju. Ja see film on pigem kunstiteos kui sotsiaalne dokumentatsioon või ammugi alkoholismivastane propaganda. Ometigi ütleb see midagi ka meie ühiskonna kohta – oma delikaatses ning tagasihoidlikus vormis.

 

Mari Kartau on kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, töötab nädalalehes Maaleht.

< tagasi

Serverit teenindab EENet