est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Vaade lennukiaknast

Lilli-Krõõt Repnau (3/2021)

Lilli-Krõõt Repnau intervjueeris Margit Sädet.

 


9. VI–5. VII 2021
Hobusepea galerii


Lilli-Krõõt Repnau (LKR): Margit, sinu isiknäitus "Ootevöönd" oli üks nendest mitmetest, mis pandeemia ajal nihkus aasta võrra edasi. Kui palju sa pidid oma algideed muutma ja kas selle aja jooksul muutus ka midagi?

 

Margit Säde (MS): Olin ideed lendamisest kunstinäitus teha juba päris kaua endas kandnud, kuna sain Zürichi ja Tallinna vahel pendeldades aru, et pean midagi selle kogemuse ja aastate jooksul kogunenud materjaliga tegema. Näituse tähtaeg oli omaette n-ö majakas ja aitas lendamist paremini taluda, sest see oli omamoodi välitöö, kus igalt lennult pudenes mõni kaader või emotsioon – uus suund, kuhu liikuda.

Ühesõnaga, kõik oli pidevalt muutumises. Mis kindlasti muutus, oli see, et näitusele lisandus isiklik vöönd. Enda ärevuse ja depressiooniga tegelemine ja selle paigutamine suuremasse konteksti – kliimakatastroofi ja pandeemia aegsesse automatiseeritud individuaalsusesse, funktsionaalsesse üksindusse.

 

LKR: Aga lendamine ei ole enam midagi nii iseenesestmõistetavat, kui see veel mõni aasta tagasi oli?

 

MS: Lendamine tegelikult ei ole kuhugi kadunud, see muutus lihtsalt tülikamaks ja bürokraatlikumaks. Päris paljudele inimestele, olenevalt nende päritolust ja sihtkohast, on see alati olnud keeruline protseduur. Nüüd aga saime meiegi korraks tunda, kuidas on olla kuskil mitte oodatud või elada teadmatuses, kas homme veel lastakse sind edasi või tagasi. Tekkisid mingid piirid ja igasugune ringiliikumine oli võrdsustatud maksimumohuga. Samas olid lennujaamad pandeemia ajal tavalisest veelgi kontrollitumad ja steriilsemad.

 

LKR: Mulle tundub, et kuigi sa kasutad reisimise, pendeldamise ja lendamisega seotud materjali, siis ometi kasutad sa neid kujunditena.

 

MS: Jah, mulle on sümpaatne kunst, kus tunnetuslik, maagiline mõtlemine ja intellektuaalne, analüütiline mõtlemine segunevad. Usun, et kujundid ja visuaalne mõtlemine aitavad kujutlusvõimel uusi ja teistsuguseid ühendusi leida.

 

LKR: Näituse saatetekstis loetled sa üles kõik oma õhkutõusmised, vihjad lendamisele kui teatud suletud süsteemile, vaakumile, mida võib vaadelda kui meie ajastule iseloomulikku paigallendu…

 

MS: Kui pidevalt sellises progressi "õhus" viibida, siis aeg, nagu Don DeLillo seda oma 2003. aastal ilmunud lühiromaanis "Kosmopolis" hästi sõnastab, on "korporatiivne vara". See kuulub vabaturu süsteemi. Olevikku on raskem tabada. See tõrjutakse maailmast välja, et teha ruumi kontrollimatute turgude ja tohutu investeerimispotentsiaali tulevikule, kirjutab DeLillo.1

Lendamise time-free tsoon on hea kujund selle pausil oleva oleviku, selle vaakumi edasiandmiseks. Olgu tegu lennukite või inimpsüühikaga, mingil hetkel peame ikkagi leidma tee pilvedest tagasi maa peale.

 

 

 

Margit Säde
Ootevöönd
2021
Installatsioonivaade Hobusepea galeriis
Fotograaf Margit Säde
Kunstniku loal

 

 

 

LKR: Jäin näitust vaadeldes mõtlema sellele seisundile, ootevööndile, ja soovile saada kontakti oma kehalise kohaloluga. Ühes allkorruse videos tantsisid sa lennujaamas…

 

MS: Täiesti inimtühjas lennujaamas päikeseloojangu saatel tantsimine kõlab üsna klišeelikult, aga kui end sellesse hetke tagasi mõtlen, oli see vahetu ja väga kehaline kogemus. Kui nägin neid apokalüptiliselt tühje pandeemiaaegseid lennujaamu, siis see "Palle üksi maailmas"-efektina täiesti rabas mind füüsiliselt ning esimene reaktsioon oli maksimumini võõrandunud ruum oma kehale lähedamale tantsida.

 

LKR: Mõtteliselt jaotus Hobusepea galerii kaheks. Kui ülakorrusel nägime maalilisi valgusobjekte, mis meenutavad suletud lennukiaknaid, siis sellele vastandus allkorruse pime seiskunud elektritõukeratastest koosnev installatiivne ruum, kus sa segasid leidmaterjale oma isiklike videotega. Kohati jäi allkorrusele jõudes mulje, nagu sa oleksid seal vaadanud end kõrvalt – ja see ei olnud just mugav vaatamine. Ometi need krüptilised videod tasakaalustasid ülakorruse esteetilist eneseküllasust.

 

MS: Nende ruumide vastandlikkus oli mulle väga oluline. Ülemine korrus oli teostuselt steriilne ja massprodutseeritud ning kujutised olid nutitelefoniga tehtud, n-ö pikslised. Samas, isegi kui ma näitasin neid kauneid maalilisi silmapiire ja päikeseloojangut, siis ei näidanud ma ju seda kujutist ennast! Näitasin pigem meie ajale omast vaatamise ja nägemisi viisi. Lennukiaknast või ekraanilt kujutise imetlemine ja sotsiaalmeedias jagamine on tegelikult ju üsna suure ökoloogilise jalajäljega tarbimine. Ometi panid need lennukiaknad-installatsioonid paljusid külalisi õhkama: "Oi, kui ilusad!".

Allkorrus oli aga inspireeritud pikaaegsest magamatusest ja sellega kaasnevast painest ja ärevusest. Kui inimene ei maga, siis ta kaugeneb endast ja hakkab end nägema kõrvalt. Ta otsib enda kujutist peegeldustelt, et veenduda – tema füüsiline keha on veel olemas, sest meel on lahustunud kuskil unenägudeta kohas. Selletaoline koht on üsna hirmutav, selline lennujaamalik mitte-koht, kus tegelikult ei saa liiga pikalt tiirelda, inimpsüühika ei pea lihtsalt sellisele pingele vastu. Siis saab uuesti trepist üles minna ja silmapiiri üles otsida ning taas puhkama ja unistama hakata.

Lühidalt olidki need näituse ootevööndi, zone d'attente'i kaks vastandlikku poolust. Ühte poleks ilma teiseta.

 

LKR: Kui palju sa üldse teadvustad lendamise ökoloogilist jalajälge?2

 

MS: Proovisin mitte moraliseerida kliimakatastroofi teemadel, aga alumisel korrusel valutasin siiski selle pärast südant. Viskasin seal õhku küsimuse: kuidas me ikkagi saame sedasi luksuslikult "õhus" elada ja sulni pardalemineku muusika saatel lennata, kui planeet meie silme all hävib?

Teiselt poolt vaadates on need vastuolud ju väga inimlikud, ka inimene sünnib maailma justkui tervena ning käitub ennasthävitavalt suure osa oma elust. Siin jõuan ringiga tagasi ärevuse ja depressiooni juurde, sinna unenägudeta kohta...

Vaatlen seda kui faasi, mida on võimalik ületada kujustamise, unistamise kaudu. Lennureisi kui sellist ma kindlasti romantiseerida ei soovi, küll aga ei saa ma selle vastu, kui ekraniseeritud päikeseloojangust piisab, et tekitada meis mingit äratundmist ja positiivseid emotsioone.

 

LKR: Kui oluline on sinu jaoks end kunstniku või kuraatorina defineerida?

 

MS: Tegelikult pole kunstniku või kuraatorina identifitseerimise küsimus mulle väga oluline teema, aga teistele vist on, sest see pidevalt kerkib esile. Mingis mõttes on kõigil, nii publikul kui ka rahastajatel lihtsam, kui rollid on paigas. Olen aga alati mõelnud, et töötan erinevate formaatidega ja kui neid ei ole piisavalt, siis tuleb neid ise juurde luua. Selles mõttes olen ma pigem amatöörliku algatuse ja uudishimu kui ülemäärase professionaalsuse pooldaja.

Muidugi on oht sedasi prekaarselt tegutsedes liigselt lahustuda ja ühel hetkel peaks indiviid justkui otsustama, millist rauda siis tules hoida. Hetkel ma veel ei oska siiski nii mõelda ja vaatan jätkuvalt erinevate silmapiiride poole.

 

1 Vt Don DeLillo, Kosmopolis. – Loomingu Raamatukogu 2020, nr 21–23.

2 Vt ka Johanna Jolen Kuzmenko, Lendamine – rutiin või unelm? – Sirp 2. VII 2021.

 

Margit Säde on Tallinnas ja Zürichis töötav kuraator, kunstitöötaja, produtsent, kirjastaja ja kunstnik. 2017–2020 töötas ta Eesti Kunstiakadeemia nüüdiskunsti magistriprogrammi õppekava juhi ja külalisdotsendina.

Lilli-Krõõt Repnau on graafik, kes kõige muu hulgas toimetab ka etenduskunstide veebiajakiri Magasin, illustreerib raamatuid ja veebiväljaande Feministeerium artikleid.

< tagasi

Serverit teenindab EENet