Vaikuse haavad

Santa Hirsch (1/2021)

 

28. IX 2020–7. III 2021
Läti Kunstimuuseumi peahoone kuppelsaal,
korraldaja Läti Kaasaegse Kunsti Keskus
Kunstnikud: Aslan Ġoisum, Jaana Kokko, Quinsy Gario, Lia Dostlieva, Andrii Dostliev, Paulina Pukytė, Ülo Pikkov, Vika Eksta, Zuzanna Hertzberg
Kuraatorid: Ieva Astahovska, Margaret Tali




Näitust "Rasked minevikud. Ühendatud maailmad" võib kirjeldada kui eri aegade ja ruumide kollaaži, mis heidab valgust Ida-Euroopa eri piirkondade sarnastele ajalookogemustele. Kuraatorid ja kunstnikud on püüdnud vabaneda üldistustest ja müütidest, mis domineerivad "võitjate" kirjutatud ametlikes ajaloonarratiivides. Käsitletakse vägivaldsete geopoliitiliste konfliktide põhjustatud traumaatiliste kogemuste ühiseid mehhanisme. Mõnes mõttes on näitus nagu kollektiivne psühhoteraapiaseanss, kus alla surutud ja vaigistatud mälestusi väljendatakse sõnade ja visuaalsete vormide kaudu. Kunstivaldkonnas aga sobitub see teaduspõhiste nüüdiskunstipraktikatega, mille raames uuritakse ajaloo mikronarratiive ning neis leiduvaid marginaliseeritud, väljatõrjutud ja/või tundmatuid episoode, mis ometi siiani meie elu mõjutavad.

Esmapilgul võib teema tunduda terviklikuks käsitlemiseks liiga laiahaardeline, kuid näitus keskendub igapäevaelu mikroelementidele ja inimeste elulugudele, mis tavaliselt tähelepanuta jäetakse või isegi mäluruumist välja tõrjutakse. Kunstnikud keskenduvad nende keerukate minevikusündmuste kestvale "järelelule". Meie suhted sellise minevikuga, eriti postsotsialistlikes riikides, on ikka veel liiga rasked, et neid saaks nimetada pelgalt "jälgedeks" – nagu see näitus kinnitab, on need kummituslik, kuid siiski tajutav osa meie olevikust.

Ühisnäitus jätkab interdistsiplinaarset projekti "Keerukatest minevikest kõnelemine", mille raames on korraldatud ka suvekool ja sümpoosion ning avaldatud kogumik. Sedalaadi pikaajaliste multidistsiplinaarsete projektide puhul muutuvad kunstiteosed mõnikord teisejärguliseks, kahvatudes mahuka uurimistöö ja teoreetilise tausta kõrval, mida need näivad üksnes illustreerivat, ning informatsiooni üleküllus ei jäta ruumi külastajate endi mõtetele ja tunnetele. Näituse "Rasked minevikud. Ühendatud maailmad" kompaktsus (kaheksa kunstiteost) võimaldab kõiki lugusid võrdselt esile tõsta, ilma et ükski aspekt polüfoonilises müras kaotsi läheks. Lisaks järgib see risoomsest kureerimismudelit, luues olulistest üksikasjadest, mitmetähenduslikest žestidest ja juhuslikest paralleelidest narratiive. See lähenemine tundub eriti loogiline mälu- ja järelmälunarratiividele keskendumise puhul, kui tuuakse nähtavale seni nähtamatu – materjalikihistused, mida seni on peetud esteetiliselt ja ajalooliselt väärtusetuks. Uute täiustatud ja kaasavamate ajalooversioonide loomiseks tuleb alustada uuest vaatenurgast ning see näitus ongi eeskätt katse luua justkui uued prillid, läbi mille vaadelda minevikku.

Selline uus pilk avaldub Paulina Pukytė installatsioonides, kes toob sümboolselt laetud igapäevaesemete, näiteks kella ja võrkkoti kaudu esile totalitaarse ideoloogia ja neoliberaalse tarbimiskapitalismi sarnasusi. Vika Eksta installatsioon "Vestlused isaga" (2020) osutus minu jaoks üheks näituse kõige põnevamaks kogemuseks. Nagu pealkiri viitab, dokumenteeris kunstnik oma vestlused isaga tema kogemustest Nõukogude-Afganistani sõjas, mille Nõukogude Liit kaotas ning mis seetõttu kustutati nii Nõukogude kui ka Nõukogude-järgse Läti poliitilisest mälust. Peategelase traumaatiline kogemus ilmneb tema kehakeele, ümbritseva keskkonna ja igapäevase tegevuse – teisisõnu, mitte tema sõnade või faktide, vaid viisi kaudu, kuidas ta räägib. Video tundub meile täiesti loomulik, dramaatiliste liialdusteta, kuid samas tundeküllane. Lõpetuseks vihub isa koos sõpradega rõõmsalt tantsu, justkui üritades sümboolselt vabaneda õudustest, millest film räägib. See lõpujenka, mida läti keeles nimetatakse "rongitantsuks", haakub visuaalselt loomavagunite stseenidega Ülo Pikkovi animafilmis "Keha mälu" (2011), milles kujutatakse Nõukogude massiküüditamisi habraste lõnganukkude abil, kelle kehad justkui nabanöörist tõmmatuna üles hargnevad.

 

 

Ülo Pikkov
Keha mälu
2011
nukufilm, 9'30'',
installatsioon
Kunstniku loal
Fotograaf Margarita
Ogoļceva

 

 

 

See juhuslikult korduv rongikujund seostub ka näituse pealkirja ning üldise rõhuasetusega visuaalkunstile kui vahendile, mis ühendab eri aegu, kohti, maailmu ja inimesi. Selles kollektiivses tervenemisprotsessis tegutseb kunstnik meediumina, kes ühendab minevikku olevikuga, teadvustades uusi olulisi paralleele ja sarnasusi, ning ühendades vastakaid režiime. Näiteks rekonstrueerib Zuzanna Hertzberg Hispaania kodusõjas võidelnud Poola ja Läti juudi naiste mälestusi, lisades nende eluloolistele tõikadele abstraktsed portreed. Sarnast kõrvutamise strateegiat on kasutanud ka Lia Dostlieva ja Andrii Dostliev, kes oma äravisatud toidust tehtud graafika ja anonüümsete Ukraina maastike kaudu uurivad golodomori järelmälust põhjustatud traumaatilist süütunnet.

Tavaelu mikroelementidele keskendudes saavutab näitus oma kontseptuaalse eesmärgi – see käsitleb vähemuste ajalugu, ilma et teosed mõjuks ülemäära didaktiliselt, sest kunstnikud esinevad enamasti neutraalsete dokumenteerijate, vaatlejate ja rekontekstualiseerijatena, kes esitavad tummasid asitõendeid, millest kõige mõjuvam on ehk Aslan Ġoisumi installatsioon "Hirmus" (2011–...) Tšetšeenia sõdade kuulitabamustest auklike tänavasiltidega. Nii antakse sõna represseeritutele endile, selle asemel, et nende nimel patroneerivalt sõna võtta, ning selles perspektiivis võib näha vastust klassikalisele postkolonialismi diskursuse küsimusele, kas ja kuidas rõhutud sõna saavad. Näituse õhustikus ei ole irooniat, provokatsiooni ega ülikriitilisi avaldusi; õhustik on äärmiselt tõsine, kuid mitte külm ega kauge, nagu põhjalikult läbimõeldud ja -töötatud projektide puhul pahatihti juhtub. Kunstnikud ja kuraatorid on loonud hävingusaarte ümber omamoodi turvalise ja empaatilise emotsionaalse ruumi.

 

Santa Hirsch on vabakutseline kunstiteadlane ja kriitik, kes elab ja töötab Riias.

< tagasi