est eng

Värske Kunst.ee 2024/1 vahel on rikkaliku repromaterjaliga illustreeritud erilisa Eesti oksjoniturul läbi aegade kalleimaks kunstnikuks kujunenud Konrad Mägi (1878–1925) elust ja loomingust võrdluses Euroopa kunstiajaloo kaanoniga! Vt: Nils Ohlsen "Konrad Mägi ja Die Brücke Läänemere kaldal – pelgalt kokkusattumus või fenomen?"

 

Vaikuse sonaat mullale

Erle Loonurm (4/2016)

Erle Loonurm käis Jass Kaselaane isiknäitusel "Vaikelu".

 

 

12. X–31. X 2016
Hobusepea galerii


Jass Kaselaan kutsub oma isiknäitusega "Vaikelu" vaataja inimeksistentsi ajalisse ruumi. Sotsiaalmeedia "lõppematute elude" ajastul tuletab Kaselaan meelde eluringi lihtsust ja komplitseeritust, laseb kõneleda visuaali poeesial, milles algus sulandub kokku lõpuga ja lõpp algusega. Kunstnik annab nähtamatule eluringile objekti staatuse.

Kui kirjeldada praegust aega, siis ükskõik millises diskursuses, olgu juttu kunstist või poliitikast, kerkivad esile märksõnad, nagu fragmentaarsus, killustatus, narratiivi ja tervikliku pildi puudumine. Kuid see kunstnik tahab käia vastuvoolu. Mitmete auhindadega pärjatud skulptor on ise näiteks oma 2011. aasta isiknäituse "Valgus on meie jõud" pressitekstis öelnud, et oleme kõik "ühises siduvas ajasüsteemis", ja et tema teosed on "päris maailma terviklikud killud". Nii ongi. Näitus "Vaikelu" ei ole Jass Kaselaane eelneva loominguga nihkes, vaid asetub loogilisse järjepidevuse mustrisse: "Vaikelu" ei ole niivõrd oma ajastu tunnistaja, kuivõrd paneb aja kui terviku kunsti konteksti ja loomingu teenistusse. "Vaikelu" kujutab aega koos inimesega selle sees.

"Vaikelu" puhul ei ole vaatajal vaja kaosesse paisatud sümboolsetest klotsidest oma tõde kokku panna. Kaselaane maailmas on kord juba loodud – kunstnik on saanud inspiratsiooni mullast. Seekord, oma mitmest eelnevast näitusest erinevalt, ei saada Kaselaane skulptuure heli. "Vaikelu" on justkui lõpp-punkt, teekonna viimane peatus, kus kõik maailma helid kokkupanduna annavad kokku selle kõige puhtama ja ülimuslikuma heli – vaikuse. Ta annab sõna skulptuuri tummale häälele.

Näituseruumi sisse astudes satub vaataja esmajoones vastakuti raamitud mustvalge fotoga. Selfie'de ajastul puhub Kaselaan tolmukorra vanalt väärikalt perekonnaportree vormilt. See on fotokujutis, mille kunstnik antikvariaadist leidis. Naine ja mees. Yin ja yang. Nii nagu Kaselaane loomingus ei ole olnud kohta juhuslikkusel, nii ka nüüd viib teekond galeriitrepist alla, kus portreepaar saab jätku püha kolmainsuse vormis. Kolm valget lauda, kuhu on asetatud fotokompositsiooni täpsusega skulptuurid, mis nii koos kui eraldi osadeks lahti võetuna jutustavad oma loo. Ükskõik, kuhu pilguobjektiiv suunata, iga pusletükk, iga kompositsiooni osa annab informatsiooni. Vaataja laskub alumisse ruumi, et vaadelda eluringi loogikat ja detailsust lähedalt, tõusta siis jälle üles uuele ringile või tagasi siinpoolsusesse. Kunstnik vaatleb siin elu nii nagu fotot – kord lähedalt, kord kaugemalt. "Mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama…"

"Vaikelu" mängib korduste ja tsüklilisusega: kolm lauda ei jutusta sama lugu mis üks laud; skulptuuride paljusus annab rohkem tõlgendamisvõimalusi, kui üksainus andnuks. "Vaikelus" on inimene kristliku maailma osa, kus ta võetakse tükkideks lahti ja paigutatakse hoolitsetud korralikkusega ajamasinasse. Kaselaant kui skulptorit iseloomustab erinevate kunsti┼żanritega mängimine ja nende omavaheline suhestamine. Ja nii ka "Vaikelus", milles skulptuuriga astub dialoogi fotograafia. Mustvalgel fotol on kõnekad üksikud värvilaigud, just nagu lootuskiired, mis eales ei kustu. Autor kutsub vaataja väikese raami sisse, et tunnetada suurt pilti. Üks foto kui terve elu. Foto kui hetk, mis ei tule iial tagasi. Foto kui minevik, eilse päeva naer. Väikese pildiraami taga peitub suur lugu.

See on mäng läheduse ja distantsiga. Sellel näitusel ei ole Kaselaant tavaliselt iseloomustavat massiivsust tunda objektikeskselt. Vastupidi, siin on inimeksistents kõiksuse ees pigem väike. Vaatlusest saab kogemine, nii nagu ka elu on kogemus. Korrapärane oma juhuslikkuses; juhuslik oma korrapäras. Kunstnik käsitleb elu selle kõiksuses, piiritlemata seda üksnes maise eksistentsiga. Piire nagu ei olekski? Või siiski? Elu, surm, taassünd, hingede ränne, usk, mälu, perekond – need on pidepunktid, aga mitte füüsiliselt tajutavad piirid.

Kindla raami sees on ka vabadus. Piirideta muutuks vabadus struktuurita kaoseks. Tuleb tõdeda, et Kaselaan reageerib juba mitmendat näitust järjest elule selle totaalsuses. Ta visandab oma nägemuse inimeksistentsi kurioosumist ja teekonnast. Publik saab osa kunstniku lavastatud staatilisest vaatemängust, milles vaataja ette asetatakse hoolikalt komponeeritud skulptuuridest sümfoonia. Kaselaan näeb suurt pilti, mis ei välista detaile. Skulptuure võib lugeda kui raamatut või vaadelda kui malemängu nuppe, millest igaühel on oma roll mängulises strateegilises tervikus.

Jass Kaselaane jaoks on oluline, et tema nägemus vaatajale kohale jõuaks. Nagu skulptor ise eelmisel aastal Eesti Ekspressi Areenile antud intervjuus on öelnud, kardab ta vääritimõistmist ning sellest ajendatuna eelistab vaatajat suunata. See viib aga mõtted kunsti olemusele. On ju iga kunstiteose põhiidee lasta vaatajal vabalt tekitada oma mõte, kas pole nii? Tekitada ja lasta tekkida – tundel, mälestusel, lõhnal, pildil. Isegi kui vaatajal "õigeid vastuseid" ei ole ega tule, võiks tal olla õigus neid ise otsida.

Samas, eks Kaselaane taotlus ole taas vastavuses meie ajaga. Paraku liigume järjest enam ja suuremal kiirusel "äraseletatuse" poole, lihtsama vastupanu teed. Arvamuste paljususe ajastul tundub, et arvamuse puudumine oleks justkui väiksemat sorti kuritegu, ja et seda vältida, tundub hea kaitsekilp olevat rünnak lihtsakoelise või halvasti põhjendatud kriitika näol. Ja seda võib-olla Kaselaan üritabki vältida – põhjendamata kriitikat, vääriti mõistmist, mis tuleneb puudulikust arusaamisest. Ent tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on "äraseletamine" meie aja üks tundemärke. Kuid lootust on: üks kunstinäitus võib viia vaataja kaugemale, kui järjekordne meedia vahendusel nähtud uudislugu seda eales teha suudaks.

 

Erle Loonurm on magister teatriteaduse erialal (Sorbonne Nouvelle Paris 3), töötab Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetuses.

 

 

Jass Kaselaan

Hobusepea galerii installatsioonivaade
Kõik õigused kunstnikul

< tagasi

Serverit teenindab EENet