est eng

"Mis asi see Ida-Euroopa õieti on? Teekond Baltikumist Balkanini? Või siiski ka ringkäik läbi Venemaa?" – Vestlusringis osalesid Tiit Hennoste, Linda Kaljundi, Liisa Kaljula ja Tanel Rander, küsimusi küsis Andreas Trossek. KUNST.EE 2/2022

 

Vanameeste elu pärast vananaistesuve

Johannes Saar (4/2021)

Johannes Saar meenutab hea sõnaga kunstnike kollektiivi Eesti Energiad (Jüri Ojaver, Jaan PaavlePaul Rodgers ja Jaan Toomik).

 


16. X 2021–30. I 2022
Tartu Kunstimuuseum
Kuraator: Indrek Grigor


Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas läks ühel vihmasel sügisõhtul lahti kolm kunstinäitust: Vano Allsalu maalide näitus "Maailm peas", Indrek Grigori kureeritud rühmanäitus "Eesti Energiad. Harjumuse jõud" ja Julia Polujanenkova kureeritud muuseumikogul põhinev näitus "(ise)teadvus". Avamine tõmbas rahvast Tallinnastki, see segunes kohalikega ning kolm näitust sulasid üheks suureks vernissaažiks, eraldi peetud avamiskõnede kiuste. Järgnev lugu on pühendatud Eesti Energiatele, n-ö nelja vanamehe (Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik) grupeeringule, kellest üks on juba manalamees (Paavle, 1940–2010) ning teistegi tervis pole ilmselt enam kiita. Siit ka siinse sõnavõtu pakilisus – kõnelgem juba nüüd, et ei peaks tagantjärele kiitma!

Toomik, Paavle, Rodgers ja Ojaver lõid oma rühmituse enam kui paarkümmend aastat tagasi1 lootuses pälvida ühelt teatud kohalikult elektritootjalt näitusetoetust. Tühjagi, raha ei saadud, võeti siis vähemalt üle nimi, asi seegi. Nimi kleepus külge ja jäi, osutus isegi kultuuriliselt sobivaks, sest vedas endaga kaasa assotsiatsioone mehelikkusest, energilisusest, vahest ehk matšolikust rahvuslusestki ning lubadustest ronida iga ilmaga posti otsa voolukatkestusi likvideerima, et tubased näputööd ei jääks valguse puudusel soiku.

Eesti Energia brändinimetus esindab maskuliinset insenerikultuuri, industrialismi, rasketööstust ning strateegilise julgeolekutähtsusega taristut, millest sõltub eluliselt kogu riigi käekäik. Selge, et tegu on riiklikult tähtsa vastutusalaga, mida ei saa usaldada memmepoegadele, humanitaaridele, kunstiinimestele, pehmodele, vähemustele, valitsusvälistele organisatsioonidele, aktivistidele, kolmandale sektorile, vaestele, naistele, feministidele, lastele, immigrantidele, mulkidele, kindlasti mitte hiinlastele ja venelastele, liberaalidele, planeedipäästjatele, puukallistajatele, märsilohistajatele ja muidu maainimestele. Eesti Energia brändinimi esindab riiklikult sanktsioneeritud paranoiasid ja foobiaid, hirme anomaaliate ja mitmekesisuse ees, kindlasti ka non plus ultra kontrollvõrgustikku kui sellist, mis tasalülitab kogu populatsiooni ühele sagedusele. Eesti Energia esindas ka jõulist top down riigimehelikku haaret riigi heaolu kaitsel, mida loomuldasa oodatakse – jah, arvasite ära! – eeskätt mehise mehe randmetöölt.

 

 

 

Jaan Toomiku, Paul Rodgersi ja Jüri Ojaveri jalad
Näituseplakati jaoks lavastatud mustvalge foto
Fotograaf Mark Raidpere

 

 

 

Peab tõdema, et jutuks võetud fabulous four, imetore nelik ei püsi siiski kaaperdatud nime kõrgusel. Võib nimelt kahelda neliku soovi siiruses pakkuda kunstilist ülemlaulu elektrijaamade ja ahju aetud põlevkivi kiituseks. Enamgi veel, näib suisa, et nad teadlikult saboteerivad sotsiaalsete ootuste horisonti, mis nõuab neilt sirgumist "tõeliseks meheks", näiteks energiliseks ja kompetentseks riigimeheks. Üks juba manalas, kaks üle pensioniea, neljas hakkas ka just seitsmekümnendat eluaastat käima, aga "tõelist meest" pole saanud neist ühestki. Miks?

Asi on selles, et neid huvitab pigem mehelikkuse kultuuriline kuvand ja selle aasimine ning selline huvifookus ei kohusta "mehetegudeks". Küll aga teeb seda teatav sotsiaalne sund, mille rüpes kõik neli on vanaks saanud. Nõukogude Liit janunes riiklikult mõtlevate mehepoegade järele, seda tegi ka Eesti taasiseseisvumise idee ning selle lihakssaamisel ka varakapitalistlik kauboimentaliteet 1990. aastatel. Võistluslikkus, enese maksmapanek ja sotsiaaldarvinism on nende eluajal olnud ühiskondlikuks normiks, mis õigustab laastude lendamist, mõnede ujujate uppumist ja elu hammasrataste vahelt kostvat ainitist kisa. Need neli on kasvanud sotsiaalse julmuse keskel, ent ometi keeldunud sõjakast rollimängust, mille omaksvõtt on selles võidujooksus vajalik edukaks ja ilusaks eluks.

Vastupidi, näiteks kadunud Jaan Paavle valis hoopis poeetilise šamanismi, või valis see tema, raske öelda. Igal juhul iseloomustas teda ikka surma piiril kõndimine ja filosofeerimine, ka luuletamine nn armusurmast, milles põrmuks saamine ja ekstaas ulatavad teineteisele naeratades käe. Näeme Paavlet selgi näitusel oma videotes transis tantsimas, näeme ja kuuleme seatappu saatvaid roppe anekdoote, näeme tema abiga ka mehe ihuliiget n-ö loodust sugutamas. Ja lõpuks ka tema maale, esimest ja vist ka viimast korda lakke eksponeerituna, mis paneb paratamatult mõtlema sellele, et Paavle nägemiseks tuleb meil juba mõnda aega pea kuklasse ajada. Energiat selles kõiges nagu on, ent see elab hääbumise poole, tegeledes suremise ja lahustumisega.

Kõige vaoshoitum nelikust on Paul Rodgers. Tema morbiidsus on sordiini all ja ei teagi, kas see on kuidagi üldisemalt mingi inglaslik2 või pigem kitsamalt isiklik iseloomujoon. Tema teosed on alati väljapeetud, teiste asjaomastega võrreldes suisa klassitsistlikult kammitsetud, kompositsioonid viimistletud, materjalid lõpuni töödeldud. Ent alati hiilib neis pealtnäha rahumeelsetes ja vormiliselt kaunites installatsioonides pahaendelist õõva. Mingi mikrovägivald tuleb alati mängu ning koos sellega oht eksida ellujäämise rajalt.

Kõnealusele näitusele on tema käe alt jõudnud üks pühendus ammu lahkunud isale. Isa oli vitsamees, ajas maa alt pajuvitsaga veesooni välja ja jättis poisiohtu Paulile toona kustumatu mulje. Sel näitusel naaseb see äge mulje lapsepõlve sügavamatest mälukihtidest uuesti pinnale ja saabub näitusele. Või on see vanaldane Paul Rodgers ise, kes nüüd sukeldub läbi vahepealsete meheea mälukihtide tagasi lapsepõlve? Pole tähtis, kadunud isa vaim on Tartu viltuses majas kohal ja see loeb. Ta on ilmunud vanaks saanud pojale kui Darth Vader, mustakuueline julm rüütel kesk pajuvitsade metsa. Ja kohal on ka isa-poja oidipaalne suhe, klassikaline meestehaigus, ent Rodgers on juba teispool head ja kurja. Ta on kõik ealised haigused, sealhulgas ka isatapu kompleksi läbi põdenud ja tõmbab nüüd joont alla. Vitsamets ja isa on näitusele jõudnud estetiseeritud vormina, mille taga on väike perekondlik lugu.

Lugusid on Rodgersil veel, ent otsesõnu ei vesta neid ükski tema näitusetöö. Pigem ikka mõistu ja aimamisi, et asjad on pildil valesti, keegi või miski on valel ajal vales kohas, kellegi käpp on püünises ning tagajärjed pöördumatud. Raamatuköited osana kopratammi ehitusmaterjalidest, miks mitte? Seda insenertehnilist saavutust näeme ühel suurel loodusfotol. Pole kahtlust, et loodus võtab raamatutest oma. Pärida ju võib, aga mida on köidetel, peale tselluloosi ja trükivärvi, õieti inimesele anda? Tundub, et allpool veepiiri suurt mitte midagi. Rodgers portreteerib seda üleminekut, tähendusrikaste kirjaridade aeglast, ent vältimatut veeldumist: ta ei dramatiseeri seda, pigem näeb selles asjade loomulikku käiku. Hääbumise vaikne melanhoolia? Dekadentsi eleegilised akordid? Vist jah.

Jüri Ojaver on mingil moel varastanud seekord kogu tähelepanu, omandanud sel näitusel ainuõiguse seista rambivalguses. Hetkiti tundub, et teised tiirlevad sõnakehvemate satelliitidena tema kärarikka etteaste ümber. Ojaver on kalambuuride kunstnik, epigrammide maestro, ent mitte isikliku sõnaosavuse tähenduses. Sõnad on reeglina kellegi teise omad, tema on aga osav märkama nende kohatuid tähendusvarjundeid ning tegema viimastest koomilisi visuaalseid üldistusi, parafraase. Sõnad materialiseeruvad tema teostes tarbetuteks mööblitükkideks ja uksemattideks, vaipadeks, mida on hooti isegi piinlik, kui mitte võimatu kasutada, sest neis sisaldub absurdi ja huumorit, tihti ka piinlikke tähenduste konflikte. Kuidas ikkagi astuda vaibale kummalise kirja(vea)ga "No sexing!"? Või mida arvata väitest "Buss tuleb kell üksteist, surm natuke hiljem"? Mine võta kinni.

Sealt, tähenduste vahelt, ambivalentside heinakuhjast leiamegi tavaliselt Ojaveri, peiarimuie suul. Ja lõppu ei paista neil lingvistilistel lühiühendustel, uusi töid tuleb juurde. Plekist taotud hiigellipsud keset saali vääritult tirelit viskamas, nende seltsis ambulatoorse meditsiini ravitehnika diskopalavikus vappumas, pealkirja all "Viirus sureb viimasena" (2021). Ojaverile pole miski püha. Ta ei pelga ka võllanalja, ainuüksi video vetelpäästjast, kes oma päästetuid rannaliiva matab, tõendab julgust jätta hea maitse selja taha ja astuda kohtlaste vempude mängumaale.

Sealt, teispoolt hea maitse barrikaadi, osatab Ojaver tihti leebe huumoriga institutsionaalseid kunstireitinguid ja rahvakunstnike aujärge. Ei mingit pila ja halvustamist, pigem justkui Prantsusmaa monarhia kujutamine kaugelt tulnud võõramaalase pilgu läbi, pentsiku ja eksootilisena – ilukirjanduslik võte, mis kordub Montesquieu ja Voltaire'i ühiskonnakriitilistes satiirides. Ojaver on valinud puulase ja tohtlase vaatenurga – näiteks 2021. aasta suvel nägime teda Pärnu tänavail performeerimas tavalise kännuseenena, austerservikuna, kui ma ei eksi. Need rollid annavad Ojaverile hullu palaganimehe ja narri vabaduse kõnelda asjadest lapsesui, kartmata monarhi või rahva viha. See on tema mugavustsoon, millest teda välja ei tiri. See on tema viis jätta vahele nn meheiga ja siirduda lapsepõlvest otse pensionipõlve, saatjaks ikka nali ja naer, grotesk kummutamas paikaloksunud võimusuhteid.

Jaan Toomik tõmbab näituse teemal otsad kokku. Kõige rohkem kõlavad tema uued maalid ja videod kokku Jaan Paavle omadega, tõsi, tegelikult ka kunagise võitluskaaslase Vano Allsalu maalidega siinsamas allkorrusel. Mõlema kunstniku pintslikirjas on ekspressiivset ja metsikut sööstu, ka teadlikku räpakust, mis tuletab meelde 1980. aastate saksa uusekspressionismi Neue Wilde hoolimatut ning silmariivavat esteetikat. Figuurid on rebitud ja väändunud, silmad õudusest pärani, kehad avali kistud kosmiliste pingeväljade keeristes. Huku ja apokalüpsise järel näeme me kõik sellised välja, veritsevad, aegamisi elust lahkuvad kehad lihuniku konksu otsas.

Mingeid sissevaateid kosmilisse tapamajja on Toomik alati maalinud, aga tema hiljutistes maalides on ellu ärganud tema nooruse radikalism. Pildid pole läbi maalitud, järjekordne võigas stseen on visandatud ühe hooga alla prima ning jäetud lõuendile tunnistama möödunud energiasööstu. Ka oma videotes otsivad mõlemad kunstnikud, nii Paavle kui ka Toomik, väljapääsu seksuaalsele energiale mingis loodusfilosoofilises ühekssaamises musta mulla ja suremise rituaalidega, seksi ja surma proosaline kokkukuulumine sageneb korduvaks motiiviks ning tundub, et kui mitte surmale, siis väsimusele, eluväsimusele jääb viimane sõna.

"Talimaandlus" (2021), Toomiku üks värskemaid videotöid, näitab kahte tüsedat vanameest ihualasti lumel rähklemas. Üks nelson järgneb teisele, puusalt heidetu langeb parterisse, ent vingerdab haardest välja ja jälle minnakse sülitsi, järele katsuma teise mehe kaela kangust. Lumi on juba tallatud, väsimus ja loidus võtab võimust ning juba näemegi vanamehi palginotil hingeldamas, vammus korraks vilu vastu selga võetud. Ja siis läheb jälle edasi! Tõsi, särtsu selles lõppematus lahingus ei ole, ammugi mitte ilu. Siniseks tõmbunud ihu puuted lumega lisavad laibalikku sinkjat jumet nahale, külmas õhus kokku tõmbunud meheau vaid süvendab lahkumisetenduse meeleolu.

Enam me neid ei näe, see paistab olevat kindel. Sellest rüselusest nad juba ei kosu. Talimaandlus, nii olevat selle uue spordiala nimi, ei tõsta vaatajate moraali, ei pane tribüüne kaasa rõkkama, küll aga uputab nad vita brevis-melanhooliasse. Näha on, et vanamehed on unustanud end siia rüselema, väga ei kisugi enam lumest matile, aga mujale ka nagu ei taipa minna. Midagi muud ei oska nad endaga peale hakata. Harjumuse jõud on suur ja nii minnaksegi rinnutsi jälle kokku, kuni kaob igasugune väärikus, heroism ja lootus lõpplahendusele. Ei ole maad vanadele meestele, pole paika, kus maha istuda ja väärikalt surra.

 

 

1 1999. aastal astusid neli meest Tallinnas Rotermanni soolalaos üles ühisnäitusega "Eesti Energia". Pärast seda toimus perioodil 2001–2013 kaheksa ühist näitust, ent kõik välismaal. – Toim.

2 Paul Rodgers tuli Eestisse Briti Nõukogu stipendiumiga, et arendada kunstnike vahetust, ning esimene mees, kellega ta Tallinnasse saabudes kohtus, oli Jüri Ojaver. Ojaver ja Toomik tutvusid omakorda Inglismaal Rodgersi organiseeritud residentuuris Norwichis. Jaan Paavle tuli kampa tutvuse kaudu Toomikuga. Rodgers ja Toomik asusid Eestis lisaks üheskoos rahvusvahelisi näitusi kureerima, neist kõige kuulsamateks kujunesid "Kananaha" (2001, 2002) ja "Seanaha" (2009, 2010) nime kandnud suvised kunstifestivalid.– Toim.

 

 

Johannes Saar on kunstiteadlane, -kriitik ja õppejõud, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktor.

< tagasi

Serverit teenindab EENet