Vastuseks eesti kunsti küsimustele
(1/2000)
Siin on kõik hea. Eriti meeldib mulle inimeste aeglus ja see, et reageerimiskiirus võrdub >0,5 sek! Vajutad muudkui nupule ja alles kolme päeva pärast saadakse aru, mis juhtus. Ikka tasa ja targu.
Mulle meeldib Eesti kunstielus enamus asju. Sekkun ja sõiman ikka palavast armastusest: eesti kunst on äärmiselt huvitav, pluralistlik ja... kõikeütlev. Eesti kunst on tunduvalt huvitavam kui mari kunst ja islandi kunst. Eesti kunst on kiiresti õppimisvõimeline: mida Keskuses tehakse, seda tehakse natsa aja pärast meilgi. Nigu mõni kunstitädi Kölnist, Hamburgist või Doni-äärsest Rostovist koju tuleb, on varsti näha uusi suundi ka kunstis.
Eesti kunstikriitika on veel parem kui eesti kunst. Haamriga parandatakse siin kardinaid, tollipulgaga mõõdetakse siin IQ-d, PH-tabeli alusel määratakse meil post-modernsust ja täisnutetud taskurätikute abil feministlikkust. Graafikatehnikate leiutamise alusel järjestatakse artiste “toppidesse”. Pealegi on meil ka top-less-kunstnikke ja seda isegi nais-artistide hulgas! (Nu gdjee eto vidano?)
Soolist eripära ei tohi arvustada, sest kunstis on sugudel niigi raske.
Mis mulle siis veel istub? See, et kunstnikud on meil vormiriietuses: must sall, must mantel, must aluspesu ja mustad küünealused. Meeldib ka, et nad on solidaarsed oma mustuses – kuuluvad oma liitudesse ja on üldse üks väga meeldiv ja sõbralik rahvas. Söömise ajal kunstnikud ei matsuta ja joomise ajal nad ei lurista. Seksuaalselt on kunstnikud äärmiselt kirglikud: kord aastas ja kohe terveks dekaadiks isu täis! Kunstnikud on ka väga head lapsevanemad: nad jagavad neid meeleldi teiste inimestega, st. ei pea lapsi mingiks eraomandiks. Oh – kunstnikel on veel palju häid omadusi.
Halbu omadusi pole, sest kunstnikel on niigi raske.
Kunstnike hulgas on ainult häid ja väga häid inimesi. Headus on kohe norm, ja väga-headust autasustatakse Raua, TriikRaua jm. metalle sisaldavate preemiatega. Öösiti mõtlevad kunstnikud selle peale, et kuidas esimest kohta saada (mitte ei maga omakasupüüdmatult nagu teiste elualade esindajad!). Kaks kunstnikku peres on ikka kaks kunstnikku! Ka sel juhul valitseb mikrokliimas teineteisemõistmine ja eluterve, lausa sportlik võistlemise janu – mis muidugi, nagu Eestis kombeks, viib edasi nii üht kui teist.
Eesti kunstnikke ei tohi kritiseerida, sest neil on isegi raske.
Kunstiakadeemias saavad kunstnikud õppida samu asju, mida nad juba kunstikeskkoolis õpivad. Teadmised kinnistuvad: filosoofilisemalt öeldes, siin saab teada, et “joonistus on pliiatsi kokkupuutumine paberiga”. Ja saab näha filosoofe-performance’i-kunstnikke, kes loengu ajal perfokaarte koos Nietzsche tekstidega rütmiliselt väristavad.
Kunstiakadeemiat ei tohi kritiseerida, sest tal on isegi raske.
Kunstimuuseumisse omakorda korjatakse kokku need tööd, mis kunstiajaloolaste teadmistega hästi kokku lähevad. Kui naised on “in” – ostetakse ainult nende töid. Kui nad ei ole, siis ostetakse ikka, aga hoopis teistel põhjustel.
Muuseumi ei tohi ka kiruda, sest tal on isegi raske.
Nii et – palju head on eesti kunstis. Ja küllap tuleb seda aina juurde.
Peeter, (e)Stonian artist
< tagasi
