Veneetsia 2013 A.D.

Jaan Elken (3/2013)

 

1. VI–24. XI 2013
Veneetsia, Giardini, Arsenale
Avamiskellaajad: 10.00–18.00
Suletud esmaspäeviti
Piletiinfo: http://www.labiennale.org/en/art/exhibition/

 

2013. aasta rahvusvaheline Veneetsia 55. kunstibiennaal, koondnimetusega "Entsüklopeediline palee" Massimiliano Gioni kindla, aga omapärase kuraatorikepi all, oli rahvusvahelise kunstimaailma trende viseeriva siseringi poolt suureks õnnestumiseks kuulutatud juba enne näituse avamist laiale ringile.

Eestis on kunstist kirjutajad aeg-ajalt üritanud mässata Veneetsia biennaali olulisuse, representatiivsuse ja ka suuruse üle/vastu. Kunstimaailma edevuse laadaks kuulutatud formaat on aga vaid sära ja paatinat juurde kogunud, selgi aastal püstitati 88 osavõtva maa näol uus suuruserekord. Koguni kümme maad on uustulnukad, pikantseim neist ehk Vatikan, kes kasutab Püha Tooli kaubamärki. Kui ongi nii, et kätte on jõudnud ajastu, kus rikkad, suured ja traditsioonidega nähtused (kehtib nii staaride, formaatide, (kunsti)ajakirjade, aga ka maade jne kohta) muutuvad üha olulisemateks (teadagi kelle või mille arvel), on biennaal kui formaat kunstimaailma jaoks saamas pigem igapäevaseks töövormiks. Kui linnal/regioonil ei ole oma biennaali ette näidata, on tal vähemalt kunstimess – mõlema formaadi segunemist on märgatud juba ammu.

 

Auhinnatud paviljonid ei ole paviljonid

Veneetsias aga, kus uute ekspositsioonipindade kaasamisel tehakse iga kord üha uusi imesid (see et palatsode kõrval toimuvad näitused ka ajaloolistes kirikutes ja kabelites, on ammu teada), triivis tänavu parima rahvuspaviljoni preemiani just ebahariliku kontekstiga silma paistnud Angoola (biennaali uustulnuk), kus Edson Chagase minimalistlikus, tuunitud arte povera faktuurides ja 1970. aastate hüperrealismi kaadriloogika võtmes pildistatud Luanda linnakeskkonda poetiseerivad värvitrükis plakativirnad olid paigutatud "skvotitud" Palazzo Cini kitsukese, ajaloolist maaliekspositsiooni sisaldava väikemuuseumi põrandale. Ja kus näitusekülastajad ei jätnud kasutamata võimalust see näitus üle maailma laiali tassida – kogu ekspositsioon oligi mõeldud kaasa võtmiseks(!), kuni viimse plakatini. Allüürnikena oli Arsenale läheduses kvartali sügavuses endale koha leidnud Leedu ja Küprose (mõlemad said äramärkimispreemiad) ühispaviljon, mis kujutas endast 1980. aastatest pärit lahmaka spordisaaliga koolimajahoonet, mis libisevalt, nagu möödaminnes, oli ümber defineerinud suhestuva esteetika laadseks environment'iks ja hajusa tegevuskunsti-programmiga õpitoaks. Kui arhitektuuribiennaalide ekspositsioonid on aasta-aastalt enam kaldu kunstibiennaalide suunal (reaalselt ehitatava arhitektuuri osakaal väheneb neis pidevalt), siis kunstibiennaalide kontekstuaalsed ruumi- ja transformatsioonimängud – nagu 54. biennaalil, kus Mike Nelson oli Suurbritannia paviljoni rekonstrueerinud hüperreaalse tükikese ajaloolist Istanbuli, või sel korral, kus Saksamaa ja Prantsusmaa tegid teoks ammuse mõttemängu ning vahetasid paviljonid, demonteerides Saksamaa puhul ka maa logo paviljoni uusklassitsistlikult (et mitte öelda rahvussotsialistlikult) korpuselt – räägivad nüüdiskunsti veendumusest ja soovist suhestuda sootsiumiga sama tõsiseltvõetavalt platvormilt kui nüüdisarhitektuur. Biennaali institutsioon on muidugi teinud suurt tööd uute näitusepindade ettevalmistamisel. Arsenali kompleksi sisebasseini vastaskaldale on viimase kümnendiga rajatud sedavõrd palju ruutmeetreid, et see näituse vanimast, ajaloolises Giardini linnapargis paiknevast osast (vähemalt ruutmeetrite poolest) kindlalt suuremaks on kujunenud.

Arsenale ekspositsioon algab Itaalia päritolu USA iseõppijast kunstniku Marino Auriti hiiglasliku, 136-kordse ringikujulistest kontsentrilistest osadest koosneva pilvelõhkuja maketiga. 1955. aastal patenteeris ta selle ka Ühendriikide patendiametis "Il Palazzo Enciclopedico" nime all. Entsüklopeedia kui kogu inimkonna teadmiste, praktikate ja kogemuste universaalne kogum – sestap näeb näitus välja kui (kultuuri)antropoloogiline uurimus, mille aga teeb eriliseks kuraatori kõrgendatud usaldus pildi (image) kui niisuguse vastu. Kuraatorikontseptsiooni järgi ei pea pildi loojaks olema ilmtingimata professionaalne kunstnik, kõige vähem sobiks selleks aga kaasaegse kunsti valdkonnas töötav turu-, trendi- ja kontekstiteadlik, kunstimaailma mehhanisme oskuslikult ekspluateeriv nüüdiskunstnik. Näeme tantristlikke mustrimaale (autor teadmata), arhetüüpseid tikandeid ja töömahukaid aplikatsioone (mis alati polegi kolmandast maailmast pärit), aga ka looduskivimite kollektsioone jmt. Näitusel olev ja nüüd kunstina väljapakutav on tihtipeale loodud "valel" ajal ja "vales" kohas, ka Giardini keskpaviljoni ekspositsioon on üllatusterohke, ning kui kunstimaailma üldtunnustatud nimesid ka leidub, nad tooni ei anna. Või toob kontekst esile ja võimendab hoopis uusi seoseid (näiteks kehakeskse maaliklassiku Maria Lassingu looming, mis mõjub siinses kontekstis friigikunstina, või nürivõitu skandaalidele orienteeritud Young British Artists'itega seostatud Sarah Lucase tekstiilselt vedelad pronksist "skulptuurijunnid" jne). Näitusel domineerib varjus elanud ja surnud, aga ka vaimselt häiritud inimeste kunst, kelle seesmine usk (endasse, teooriasse, kõigevägevamasse jne) ja vankumatu tahe töödest nüüd meile vastu kiirgab. Kõlab banaalselt ja piisavalt esoteeriliselt, aga energeetilisuse ja transtsendentaalsuse olemasolu on selle näituse kuraatorivalikusse pääsemise eeltingimus. Pole paha, välimääramaks asju ja olukordi ajal, mil kõik, mida kunstnik ütleb olevat kunst, seda ka on. Millest järeldub isegi niivõrd mitte enam "millal ja kus", vaid "kes ütles". Seega, võimu imperatiivist pole meil pääsu ka outsider'ite kunsti näitamise puhul. Kes Prinzhorni kogudest koostatud näitusi näinud, need märkavad vahet diagnoosiga patsientide loomingu ja käesoleva ekspositsiooni vahel. "Halva energia" retsidiivid siin ei domineeri, kuigi mitmed Veneetsias eksponeeritud autorid on/olid tõepoolest psühhiaatriahaiglate eluaegsed patsiendid – pigem räägib ekspositsioon teatud new age'ilikust kolmanda tee otsimisest. Intensiivsus ja pühendumine, jäägitult omas maailmas elamine, see on tõepoolest ühine nii häiritud inimesel, outsider'il kui ka suurel kunstnikul. Esoteerilise meediumina oma kunsti loonud rootslannale Hilma af Klint'ile saabus maailmakuulsus ja au olla abstraktse kunsti üks pioneere alles pool sajandit peale surma.

Giardinis asuva suurnäituse kuraatoriosa on endiselt eksponeeritud omaaegses Itaalia paviljonis, avaakordiks valitud faksiimiletena eksponeeritud leheküljed on Carl Gustav Jungi raamatust "Liber Novus" (Punane Raamat). Psühhoanalüütilisi krüptogramme toetavad järgmises saalis hiiglaslike suurendustena eksponeeritud värvilised kriidijoonistused Rudolf Steinerilt, Eestis eelkõige oma haridusuuenduslike sammude poolest kuulsalt Austria antroposoofilt ja esoteerikult. Giardini peapaviljon oma Wunderkammer'i-laadse para/kunstiobjektide valikuga võtaks biennaalilt nagu aja maha – oleme sattunud muuseumi, kus edevuse laadast ja trendide turustamisest oleks justkui ülekohtune rääkida. Kriitika on juba maininud sarnasust Nigeerias sündinud ja hetkel Münchenis resideeruva Okwui Enwezori kureeritud 2012. aastal Pariisi Tokyo Palees (Palais de Tokyo, mille kümme aastat väldanud renoveerimine vist iial valmis ei saa – hea ongi) toimunud triennaaliga "Intense Proximity" (Pingeline lähedus). Enwezor kaasab nüüdis(kunsti)maailmale paratamatu multikultuurilise dimensiooni (pagendades Euroopa-kesksuse Pariisis, Euroopa südames toimuvalt suurnäituselt (!)) ja mõistena etnograafia kui sellise, ühtlasi sulatades aja 20. sajandi eri kümnendite vahelt, sest virtuaalajastul on kõigil võimalus olla surematu (või vähemasti omnipresentne) maailma mistahes nurgas ja ajal. Massimiliano Gioni aga eelistab geograafilis-etnograafilisele esindatusele pigem para- ja loodusteadusi, valdavalt valgustusajast ülespoole, sidudes näitusega kõikvõimalikke mõtlejaid-kogujaid-entsüklopediste, ja nii on vana Euroopa mõte – poliitiliselt ebakorrektselt – näitusel üleesindatud.

 

Maalikunst?

Kui mitte põhiekspositsioonis, siis rahvuspaviljonides või satelliitprojektide raames on Veneetsias suuremal või vähemal määral alati esindatud olnud maailma maalikunsti absoluutne tipp – Anselm Kiefer, Julian Schnabel, Cy Twombly, Neo Rauch, Alex Katz, Miquel Barceló, Luc Tuymans jt. Teadaolevalt moodustab maalikunst kunstituru käibest jätkuvalt ca 60–80 % (olenevalt metoodikast), seetõttu habemega nalju tema minemisest/tulemisest ei tahaks ka eesti keeles enam lugeda. Eespool nimetatud kaliibri mehi me selle aasta ekspositsioonides ei näe, samas, kuna nähaolev on sedavõrd huvitav ja vaba sõjakast platsipuhastamisest, ei tundnud ma näitusel tippmaalikunsti järgi kordagi puudust. Niikuinii võis laiendatud (n-ö dekonstrueeritud) võtmes maalikunsti näha igas kivikeses, tapeeditükis ja kollaažis (Albert Ohlen) või kollaažiraamatus. Kuraatori sõnastuses on näituse leitmotiiv arhetüüpne kujutis (image), personaalsel või kollektiivsel kujul, elitaarse maali puudumine selles kontekstis ei tähenda maalikunsti alahindamist või hinnangulisust. Tõusulainel oleva Poola videokunstniku Artur Žmijewski suurepärane videotöö (mis oli eksponeeritud otse peasaali kõrval) "Blindly" (Pimedalt, 2010) dokumenteerib pimedaid amatöörkunstnikke töötamas suureformaadiliste ekspressionistlik-abstraktsete maalidega – kellele ülev ja traagiline, kellele kunstniku/maalija hingeelu avav (võimalik et videot vaadates muutusid 18 minutiks ja 41 sekundiks maalikunstnikuks ka need, kelle süda maalile ei kuulu). Žmijewski video on mõtlemapanev reality-dokument inimestest, kellele (maali)kunst on teraapia.

Wunderkammer oli juba nimetatud, vaskgloobuste ja mineraalide kogu kõrval näeb Giardini peapaviljoni ekspositsioonis ka tänapäeval nii põlatud žanrit nagu naturalistlik meremaal, tehnikaks õli lõuendil. Mustjassinakas koloriidis, kodanlikult raamitud ja gootimaitseliseks tuunitud saalitäie suureformaadiliste meremaalide autor on Belgia poeet, maalija ja ei-tea-kõik-mis-veel-mille kunstnik Thierry de Cordier. Ekspositsioon on arhetüüpne, vallandab represseeritud emotsioone ja mõjub üliintensiivse ning kummituslikuna.

Näitus toob professionaalse kunsti elik maalikunsti varjust välja kõigil aegadel eksisteerinud subkultuursed pildimaailmad, mis nüüd otsekui õitsele puhkenuna ja ootamatuid risoome ajanuna end "nüüdisaegse kunsti" kontekstis kodus tunnevad – näiteks Jevgeni Kozlovi 1960.–1970. aastatel teismelisena valmistatud pornograafilised joonistused. Shinro Ohtake maalilistest kollaažidest raamatukogu täidab kuriositeedina kogu suure ruumi, Augustin Lesage'i spirituaalset maailma kaardistavad mustrimaalid 1920. aastatest seostuvad Eestist Tõnis Vindiga. Kui kodukootud mõttemängu jätkata, siis mitu meie kunstnikku (esimesena kerkib jälle meelde Tõnis Vint, seejärel Non Grata tuumik, miks mitte ka Einar Vene jpt) oleksid biennaali põhinäitusele eriti sujuvalt sulandunud. Eesti kunstis, eriti kesk- ja vanemaealiste kunstnike seas, on trendidest sõltumatuid, turust ja retseptsioonist rikkumata loojaisiksusi palju, reeglina oleme aga nende tööde piltkujutistest ise tüdinenud.

Ka sel aastal üritasid mitme maa rahvuspaviljonid ehitada endi komplementaarseid entsüklopeedilisi paleesid. Kui veel isiklikumaks minna, siis Eesti paviljoni täiteks sobinuks sellisel juhul kasvõi Lembit Sarapuu maalid ja koht võinuks olla Vilen Künnapu stuupadel. Washingtonis töötava Adam Budaki kuraatoritekstidega sügavmõtteliseks looritatud halli varjunditega Dénes Farkasi minimalism oli esteetilises plaanis sedavõrd timmitud, et halvas mõttes me silma ei paistnud, biennaali kuraatoriprojektiga ühte jalga me ei astunud – iseasi muidugi, kas peab. Eesti ekspositsioon oli aga tugev samm rahvusvahelistumise suunas, suhtekorralduslikult avab see vähemalt Farkasi jaoks mitmeid uksi.

 

Jaan Elken on maalikunstnik, maalikunsti professor Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja kunstide instituudis. Ta oli Eesti Kunstnike Liidu president 1999–2013.

 

Tsitaadinurk:

"Alati on mind jälitanud väikerahvale omane lootus, et ükskord hakkab ka Eesti kunstitaim selles enam kui saja riigi lilleklumbis eredalt välja paistma, ent pea iga kord on tulnud vähem või rohkem pettuda. Mõneti ka sel nädalavahetusel avatud 55. kunstibiennaalil "Entsüklopeediline palee". /…/. Keda kõnetab Veneetsia tüüpilise kolmanda korruse korterisse seatud ekspositsioon "Evident In Advance"? On see anonüümse angloameerika keeleteadlase elupaik, kes enne teadmata suunas lahkumist jättis seintele vaid temale endale arusaadavad märkmed? Või teadis too müstiline isik, et lugemisharjumuse minetanud inimestele tulebki jätta riiulite kaupa raamatuid, millel küll erinevad irriteerivad pealkirjad, aga kõigil sisuks ühesugused fotod mingist inimtühjast interjöörist? /…/ Kui britid, sakslased, prantslased toovad siia suurimate kodumaiste auhindadega väärtustatud kunstnike loomingut, siis Eesti on valinud teise tee."

Mark Soosaar, Külas Veeneitsil. – Postimees 3. VI 2013

*

"Dénes Farkast mullu Milanos nüüdiskunstimessil "Artissima" esindanud Temnikova & Kasela galerii sai oma ekspositsiooni eest mäletatavasti koguni uue galerii preemia, nii et see kunstnik on juba tõestanud oma pädevust rahvusvahelist kunstiüldsust kõnetama. Ka Eestis ei ole Farkas kunstiringkondade tunnustuseta jäänud: ta on võitnud 2010. aasta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia isikunäituse eest Eesti Kunstnike Liidu hallatavas Hobusepea galeriis, ta on olnud kultuurilehe Sirp "kaanepoiss" ja 2011. aastal lansseeritud nüüdiskunstipreemia Köler Prize nominent. Sõnaga, ta on osa kunstimaailmast. Kvartaliajakirja KUNST.EE tänavusest suvenumbrist võivad kõik huvilised lugeda, kuidas Eesti esinduse kuraator, Poolas sündinud ja Washingtonis töötav Adam Budak kunstniku loomingut kontekstualiseerib, punudes Farkase kurblike sootsiumimudelite ümber laiema kulturoloogilise "turvavõrgustiku". Kogu eksponeeritu taustal on Ludwig Wittgensteini keelefilosoofia."

Andreas Trossek, Uhke Eesti üle: Veneetsia biennaalil osalemine ei ole siseringi asi. – Postimees 11. VI 2013

*

"Eelmise sajandi alguse kunstinäitused olid palju tugevamas seoses toonaste rahvamajandussaavutuste näitustega kui praegune biennaali struktuur, mis naiivsematele külastajatele enamasti teeskleb, et tal pole turuväärtustega suurt midagi pistmist. Tegelikult aga kuulub ta rahvusvahelise, jet-set kunstituru mängurite elurütmi osana tänapäevasesse Grand Tour'i. Veneetsiale järgnevaks sündmuseks on maailma olulisim kunstimess Art Basel, mis reeglina avatakse nädal pärast Veneetsiat, nii et "tuuri eelmises peatuses" nähtu leiab otsest kajastust Baseli müüginumbrites. Veneetsias eksponeeritu avab paljudele kunstnikele uksed rahvusvahelisele kunstiturule. /…/ Iga kahe aasta tagant küsitakse sadades artiklites üle maailma, mis kurat selle Veneetsiaga on. /…/ Aga asjatult. Biennaal laieneb nagu kasvaja, saab juurde üha uusi osalejariike ja ületab üha uusi turismirekordeid. Point on selles, et multikulturalism tuli, et jääda, valitsedes nii kunstipubliku kui kunstnike elusid. Mingeid muutusi ma hetkel siin ei näe – kunstikeele hääl muutub üha polüfoonilisemaks. Diversiteet kasvab. Ja ka segadus."

Hanno Soans, Meie kunstielu globaliseerumine – Veneetsia biennaalist ilma seda külastamata. – Eesti Ekspress 18. VII 2013.

< tagasi