Viktor Misiano: "Asjaolu, et kunstiauhinnad mängivad perifeersetes maades nii suurt rolli, on märk väljaarenemata infrastruktuurist."

Viktor Misiano (2/2013)

 

"Mind kutsuti kõnelema kunsti kureerimisest. Tõtt-öelda olen ma kogu elu tahtnud olla ühiskonnafilosoof, mind aga pole saatnud edu ja nii ma siis kureerin. Ent see ei ole veel kõik, asi on tegelikult palju keerulisem. Riiga ei tulnud ma mitte kuraatori, vaid žüriiliikmena. Üleüldse, olen viimase aasta veetnud mitte näitusi kureerides, vaid eri žüriides istudes. Samas unistab minu sõber Boris Groys (tema vanemad, muide, on pärit Riiast), kes on väga kuulus filosoof, kuraatoriks olemisest ning kasutab ära iga võimaluse mõni näitus kokku panna. Aga ka tema ei ole rahul – kuna ta istub kogu aeg ühes või teises žüriis, pole tal aega näitusi kureerida ega raamatuid kirjutada.

Seepärast otsustasin ma, et täna oleks huvitavam rääkida auhindadest. Sellest, kuidas kuraator puutub oma töös kokku auhindadega, nende üldisest tähendusest meie elus ja nende seosest kunstiga. Vestlesin eile oma kolleegidega, teiste žüriiliikmetega, ja nad kõik küsisid minult Kandinsky preemia kohta: kuidas on võimalik, et peaauhind läks jagamisele kahe kunstniku vahel? Esiteks, olin üllatunud, et Riias inimesed teavad Kandinsky auhinda ning on kuulnud, et ühes kategoorias läks see jagamisele kahe kunstniku vahel. Ma isegi ei teadnud, kes need kunstnikud olid. Ma ei mäleta, sest see tõesti ei huvita mind. Teised žüriiliikmed mainisid, et keegi oli nomineerinud kellegi teise Turneri auhinnale – ja millele see vihjab. Ma ei saanud sellest kõigest mitte midagi aru, peale asjaolu, et Riia kontekstis peab üks auhind küll väga palju tähendama.

Üldiselt tähendabki auhind väga palju, eriti postkommunistlikus kontekstis, ja eriti meie riikides; mandri-Euroopas aga ei tea tõenäoliselt mitte keegi, keda mis auhinnale nomineeriti või kes võitis Turneri auhinna. Mandri-Euroopas ei huvita see mitte kedagi. See on midagi noortele riikidele ja riigile nagu Inglismaa – samuti üks uus iseloomulik joon. Inglismaa on alati olnud absoluutselt perifeerne maa ja minu vaate kohaselt on seda siiani. Ning asjaolu, et Turneri auhind mängib nii suurt rolli sellistes perifeersetes maades – mille hulka kuulume ka meie –, on mõistagi märk välja arenemata infrastruktuurist.

Ent huvitav on see, et siin aknalaual istudes ja oma mõtteid mõlgutades jõudsin ma tegelikult järeldusele, et ei ole olemas polaarsemaid vastandeid kui kuraatori töö ja žüriiliikme töö. Sest suhtes kunstiteosesse on need täiesti erinevat tüüpi interpersonaalsed suhted.

Sõna "kuraator" tuleb sõnast cura – 'hool'. Kuraator on kaasautor kunstniku kõrval. Ta on isik, kes astub kunstnikuga väga intensiivsesse dialoogi. Moskvas näiteks oli näitus, mida tahtis kureerida ühe oligarhi tütar... See noor naisterahvas elab Londonis, aga ta otsustas, et tahab korraldada näituse Moskvas. Samas ei tahtnud ta sinna ise kohale sõita, et kunstnikega kohtuda – nii valis ta nad välja interneti teel. Te mõistagi naerate, sest kuraator, kes ei ole kunstnikku näinud – see on ju lihtsalt nonsenss. Kuid tegelikult, kui me eile koos istusime ja parimaid nominente arutasime, siis muutus asjaolu, et ma ei ole pärit Riiast ega tunne neid kunstnikke, suureks plussiks. Eeldati, et isiku ja konteksti mittetundmine on väga oluline. Ja just seepärast paluti mind žüriisse – kuna ma ei tunne neid kunstnikke ja vaatan nende loomingut mingisugusest neofüütlikust ja distantseeritud (ning seetõttu ülimalt objektiivsest) vaatepunktist. See on täiesti erinev sellest, millega ma olen harjunud. Ma ei kureerinud siin, vaid üksnes vaatlesin, mingist täiesti mittekuraatorlikust perspektiivist.

Kunstnikuga töötades peab kuraator otsima temas parimat – mis on parim viis tema esitlemiseks. Seevastu žüriiliige peab nägema, mis on kunstnike töödes "halba" – nii et "halvad" kunstnikud saaksid välja tuulatud ja oleks põhjust grand prix'd neile mitte anda. Teisisõnu, tuleb vaadata kunstniku loomingu nõrgemaid külgi. Eile üritasime me kõiki nominente negatiivselt kommenteerida, et meil oleks põhjendusi, miks see või teine konkreetne isik ei peaks seda auhinda saama. Me püüdsime välja tuua kõige nõrgemaid omadusi.

Kuraatori jaoks on kõige tähtsam mõistagi tema valikuvabadus. Žürii puhul on olukord teistsugune, sest ma pidin valima kaheksa finalisti seast, kelle olid välja valinud teised inimesed. Võib-olla oleksin mina tahtnud kellegi teise valida, kuid ei saanud; mind oli paigutatud väga kitsastesse raamidesse. Pidin valima eelselekteeritud rühmast. Kõige olulisem on loomulikult see, et kuraator püüab mõista kunsti tähenduslikkust. Näituse jaoks teksti loomisel, isegi kui see on mingil viisil temaatiliselt piiritletud, on kuraatori töö näidata materjali lõputut rikkalikkust ja tähenduslikkust. Ta näeb kunstis peituvaid metafoore. Mitte allegooriat, vaid metafoori, s.o sümbolit, ühese vastuse võimatust. Auhind aga on oma olemuselt lähemal spordile – sest tohutu hulga kunstnike seast valitakse välja üks ja kuulutatakse ta absoluutselt parimaks. Ja selles mõttes sarnaneb see rohkem spordi kui kultuuriga, sest just spordis on võimalik täpselt ja üheselt välja kuulutada, kes hüppas kõige kaugemale või kõrgemale, kuna kõik teised hüppasid vähem. Selge see, et kunstis on see võimatu, sest kunsti me näeme mitmetähenduslikuna – väga erinevate indiviidide väljendumisena, aga isegi sellest vaatenurgast on auhind taandav. See viib millegi ainulise, määratletu ja siinse definitsiooni alusel absoluutselt antikultuuriliseni.

Peamine ja paradoksaalne asi... Kunstnikuga koostööd tehes maksab kuraator talle tehtava töö eest. Projekti kontseptsiooni arutamise juures küsib kunstnik: "Kas selle uue projekti jaoks on eelarve olemas?" Ja kui on, siis kuraator teab, et tema positsioon, puhtpraktilises mõttes, on päris tugev. Žürii toimib täpselt vastupidi. Ta annab välja raha kunstiteose eest, mis on füüsiliselt juba olemas ja valmis.

Raha ja auhindade probleem on üldse eraldi teema, mida sooviksin üksikasjalikumalt käsitleda – eriti Riia kontekstis, kus on tõepoolest väga vähe institutsioone (ma rääkisin sellest oma kolleegidega eile ja uuesti täna). Tõepoolest, tekib väga paradoksaalne olukord, kui antakse raha kunsti eest, mis on juba loodud. Ja mingil kombel ei adu sponsorid ega avalikud asutused (mis tegelevad kunstiga), et nad ei anna raha välja selle kunstiteose tegemiseks ega ka loo keskkonda loovuse jaoks, mida rahaliselt toetatakse. Selle asemele annavad nad raha kunstiteose eest, mis on, mingil teadmata viisil, juba loodud. Aga kuidas see valmis? Moskvas on näiteks "Innovatsiooni" preemia nimeline rahaline auhind, mille sponsorid jagavad heameelega raha kõigile innovaatoritele – kuraatoritele ja kunstnikele, nii noortele kui keskealistele –, sest nad on nii šokeerivalt innovaatilised.

Samal ajal ei ole ühtki programmi, mis jagaks raha innovatsiooni esilekutsumiseks. Kui võtta arvesse, et innovatsiooni on juba definitsiooni poolest midagi ootamatut, mis murrab kõiki norme, siis on mõistagi alati raskem leida raha, et ellu viia midagi, mis on täiesti uudne (kesktee seisukohalt vaadates). Miks me arvame, et auhind tuleb anda parimale? Ma ei mõista seda loogikat. Miks me peame talle raha andma, kui ta on parim? Ta on juba niigi soodsas olukorras. Raha tuleks anda nõrgemale, tal on raskem... Ma saan aru, et see kõlab solvavalt. Kuid see on täiesti loogiline, sest milleski ei saa olla "parimat", kui ei ole "halvimat". Me peame toetama nõrgemaid, et nad saaksid olemas olla, sest ilma nendeta ei ole "parimat".

Eile nägin ma näitusel teost, kus kunstnik apelleerib Arthur Dantole. Oma 1964. aasta kuulsas essees võttis Danto kasutusele termini "kunstimaailm". Essee käsitles peamiselt seda, mida Prantsuse kunstnikud hakkasid aastaid hiljem nimetama "autori surmaks". Lühidalt on mõte üsna lihtne (sellest on juba saanud tavaline filosoofiline teema): loov indiviid on lahustunud keskkonnas. Looming sünnib kommunikatsioonisüsteemist, dialoogist teiste inimestega – igas geeniuse vaimuga inimeses on suurema osa tema geeniusest loonud teised inimesed. Seepärast, kui te kujutleksite, et Riia kunstiväli koosneb üksnes auhinnavõitjatest, peaksime muidugi mõista möönma, kui vaesunud läti kunst on. Seepärast ei paistagi kõige kehvematele kunstnikele raha jagamine mulle teab kui halb.

Ja lõpuks on veel üks probleem: miks me anname välja auhindu (s.o kiitust), kuulsust ja raha? Kas tšekk teatud rahasummale ei õõnesta ühiskondlikku, hingelist ja vaimset tähtsust, mida omistatakse auhinna andmisele ning ühe inimese, iseäranis just tema loomingulise saavutuse esiletõstmisele? Meenutagem Euroopa traditsioone – trubaduurid, Euroopa kultuuri algus, ja hiliskeskaeg, kui loomingulisus pühendati kaunitele daamidele. Meenutagem rüütliturniire, kus mehed läksid surma naisterahva taskuräti nimel...

Ükskord pidin ma konverentsil kõne pidama, aga mul oli parajasti allergiline reaktsioon ja hammas katki... Tundsin end kohutavalt ja mul oli hirmus häbi, sest nägin välja nagu mõni koletis. Loengu lõpus tuli minu juurde väga ilus noor naine ja suudles mind. Tol hetkel oli see suudlus minu jaoks väärt rohkem kui 40 000 eurot. Hiljem tuli välja, et juhtunus oli mängus kunstniks Anatoli Osmolovski käsi, kes oli palganud eskortteenust pakkuva tüdruku... Kuid, ausalt öeldes, ma ei välistaks, et kui nõrgimat kunstnikku premeeritaks 40 000 euroga, siis näiteks kauni naise suudlus oleks võitja premeerimiseks täpipealt õige asi.

On veel üks küsimus: miks me anname kunstnikule auhinna selle eest, mida ta on teinud, mitte selle eest, mida ta EI OLE teinud? Ja miks me ei anna auhinda selleks, et ta pärastpoole midagi muud ei teeks? Näiteks, minu sõber, itaalia kunstnik Maurizio Cattelan, asutas väga noores eas Oblomovi preemia. Ta kogus raha, et isik, kes preemia võidab, ei peaks aasta aega midagi tegema ja ühtlasi peaks lubama, et ta midagi ei tee. Loomulikult võitis ta ise auhinna ja sõitis Ameerikasse – sest tüdruk, kellesse ta oli (tol ajal) armunud, oli sinna tööle läinud. Samal ajal kutsuti too itaallane Veneetsia biennaalile. Ma tean, et Riias on juba traditsioon, et Veneetsia biennaalile läheb auhinnavõitja. Just nii juhtus ka Maurizioga – ta kutsuti Veneetsiasse osalema noorte kunstnike paviljonis. Mida ta tegi? See oli tema kuulus projekt. Ta müüs oma pinna farmaatsiaettevõttele, kes pani sinna üles oma reklaamistendi, ja Maurizio sai neilt raha ning elas veel ühe aasta New Yorgis.

Ma leian, et nii Osmolovski oma auhinnasuudlusega kui ka Cattelan on sellega tabanud üht väga olulist asja... Milles väikekodanlased kunstnikke alati süüdistavad? Joomises, eimillegi tegemises – ja riik annab neile veel pealekauba kogu meie raha. Need on süüdistused, mida tavaliselt kunsti vastu suunatakse. Ja need peavad paika! Kunstnik on laisk – eimillegi-tegija, boheemlane. Kunsti sulnidus – see tähendab dolce far niente, eimillegi-tegemise sulnidus. See on ka boheemliku elu ja boheemliku kunstniku esmane tunnus. Hea, auväärne traditsioon, mis pärineb... noh, minu teadmist mööda pärineb see vähemalt 16. sajandist, kui hilisrenessansi kunstnikud uhkustasid oma geniaalsust tõestades sellega, et nad isegi mitte ei puuduta oma värve – kõik tegid ära abilised. Nemad ei tee ise mitte midagi; nad tulevad vaid ideedega lagedale. Aga mis on siis kontseptualism? See on tegelikult sama asi! Mis on Marcel Duchampi ready-made? Füüsiliselt valmistas kuivatusresti metalli- või vabrikutööline – Duchamp lihtsalt nimetas selle kunstiteoseks. Ready-made'i printsiip on kogu 20. sajandi kultuuri tuum – kunstnik ise ei tee midagi, ta on täielik looder, kes tegeleb eimillegagi. Selle eimillegi-tegemise alus on puhtalt teoloogiline. Tegelikult on Jumala suurim rõõm hingus, mis saabub pärast kuut loomispäeva.

Juutide sabat. Ma ei pea selgitama – Riias teavad kõik juudi kultuuri. Kuulus sabat, mille ajal on keelatud töötada. Hiljuti Lähis-Idas olles vestlesin ma ühe juudi sekti liikmega. Me arutlesime selle üle, kas laupäeval on armatsemine lubatud. Too mees seletas mulle, milliseid poose saab vaadelda tööna ja milliseid – tantsuna. Need, mis on tantsulaadsed, on lubatud, aga need, mida vaadeldakse tööna, on keelatud. Kristlikus traditsiooni on samuti keelatud pühapäeval töötada. Aga nirvaana? Kui me distantseerime end juudi ja kristluse traditsioonist ning vaatame budismi – ka seal on olemas "ülim õndsus", "ülim tarkus". Suurepärane tänapäeva filosoof Giorgio Agamben on ühes oma raamatus avaldanud oivalise kirjutise, mis on isegi vene keelde tõlgitud. Taas kord käsitleb see kuulsust. Ent kuulsus on alati seotud mittetöötamisega. Roomas, Basilica di Santa Maria Maggiores on mosaiik, mis kujutab trooni – tühja trooni; kuna troon on tühi, siis on see tühjuse paik, tööta paik. Ma kirjutasin isegi tsitaadi üles – see ütleb, et mitte töötades on võimalus vaadelda põhitõdesid mitmest küljest. Ja see on jumaliku kõrgeim tunnus. Ning samal ajal on kõrgeim loomistegu see, kui sa kõrvale astudes vaatad enda loodut.

Luulesse puutuvalt on Agamben kirjutanud: mis on luule tõeliselt, kui selle keelelise tegevuse vormi sihiks on võtta keelelt ära toime, peatada informatiivne suhtlus kui keele funktsioon, avades keele uutele võimalustele ja kasutustele? Sel moel on ka mittetöötamine loometöö kõrgeim vorm, selle kõrgeim ressurss. Sellest punktist vaadatuna oli Nõukogude valitsuse otsus Joseph Brodsky parasiitluses süüdistatuna sunnitöölaagrisse saata absoluutselt korrektne ja loogiline, tema kui poeedi talendile kohane. Ja kas ei paista teile sellest vaatepunktist, et residentuurid, järjekordne tänapäeva institutsioon, on kunsti loomusele vaieldamatult kohasem – kui inimesele antakse raha, et ta lihtsalt teeks eimidagi? Ameerika ja Euroopa ülikoolides (aga tõenäoliselt mitte siin, nagu ka mitte Venemaal) on traditsiooniks võtta sabatiaasta, mille vältel professor võib iga seitsme aasta järel mitte midagi teha, saades samas täis töötasu. Arusaam on selline, et see mittetöötamise aeg, mida ülikool ega teaduslik uurimiskeskus mitte kuidagi ei kontrolli, annab kõige olulisemad võimalused loomingulisuseks.

Kokkuvõtteks. Kunsti mitmetähenduslikkuse täielik taandamine mõne spordiala tasemele – "pikima", "kiireima" jms tasemele. "Parima"-kultus, saavutuskultus. Ja lõpuks, kuulsuse ja saavutuse alavääristamine raha tasemele – mõistagi seisab selle kõige taga kapitalism oma suurte kõrvadega. Kapitalism, mis väärtustab individualismi, materiaalset edu, konkurentsi, võistlusi, kiirust ja kõige maksimeerimist primitiivsele taandades... Nüüd on mõistetav, miks postkommunistlikus kontekstis on auhinnad tulnud enne haridusreformi. Just nimelt sellepärast, et see on noor riik noore režiimiga, mis on hakanud liikuma oma kunstiterritooriumi poole ja tahab kunsti auhindadega ikestada. Ma pean siiski mainima, et ka nõukogude/kommunistlikul perioodil oli auhindade ja raha vahel seos olemas. See on üleüldiselt tootmiskultuuri osa. Lenini preemial oli samuti olemas ekvivalent üsna suure rahasumma näol. Seepärast oli nõukogude aastatel üheks protestivormiks mitte millegi tegemine. Ma mäletan tollast ütlust: nemad teesklevad, et nad maksavad meile, ja meie teeskleme, et me teeme tööd. Ja see kollektiivne "eimillegi tegemine" oli režiimivastane massiprotest. Meenutagem Moskva kontseptualismi... Need "kollektiivsed tegevused" (Коллективные действия) ehk mõttetud jalutuskäigud maal, ekskursioonid linnast välja; ja täpselt seesama – mõttetud arutelud jumal-teab-mille üle. Saate aru, ka see ei ole päris "tegevusetus", vaid pigem – "eimillegi tegemine". Nõukogude aja kunstis hakkas kunstnik, kes olukorda kõige teravamalt tajus, praktiseerima "mittetöötamist" kui loomemeetodit. Muuseas, Ameerika kontseptualism, mis tekkis isegi pisut varem, loodi samale platvormile. Aasta 1968 ja kogu protestikunst – nad ei avastanud enda jaoks mitte objekti või toodetud asja ideed, vaid protsessi, arengu ja rõõmu täis eluvormi loomise idee. Idee alternatiivsetest elamise vormidest, mis astuvad harilikust asjade korrast välja.

Ja veel üks väike ettepanek: vahest peaksid kõik just nii tegutsema praegu, majanduskriisi ajal, kui kogu see tootmise ja neoliberalismi mudel on otsustavalt ebaefektiivseks osutunud. Kas pole selles olukorras parem teha mitte midagi, selle asemel et luua esemeid, millest ühiskonnale niikuinii kasu ei ole? Samuti – kas pole parem keelduda neist auhindadest ning nende näitustel ja žüriides osalemisest? Meie eilses arutelus auhindade üle meenutas keegi muu hulgas, et Moskvas on paljud kunstnikud hakanud Kandinsky preemia näitusel osalemisest keelduma. Ma ise keeldusin sel aastal juba kolmandat korda "Innovatsiooni" preemia žüriis olemisest. Kas see on täiesti normaalne käitumisstrateegia? Ma leian, et on.

Enne, kui lõpetan, sooviksin teha veel ühe märkuse. Probleem on õieti selles, et pärast revolutsioonilisi vapustusi 1960. ja 1970. aastatel, kui kunstnikud asusid aktiivselt "eimillegi tegemist" strateegiliseks kunstivormiks muutma ja kui meie (tol ajal ühendatud) riigis hakkasid töötavad massid režiimile vastu, kasutades võimalust mitte töötada, salaja mitte töötada, saboteerida, keelduda töötamast... Just siis kaaperdas kapitalism selle "mittetöötamise" ja lülitas selle tootmisprotsessi. Näiteks kõik postfordismi teooriad (kui ma kaks aastat tagasi Riias käisin, tuli välja, et need teooriad ei olnud siin päevakorras, aga Moskvas olid nad tol ajal väga moodsad) on mittemateriaalse töö teooriad, kusjuures mittemateriaalse tootmise teooria on tänapäeval valdav tootmiseteooria tüüp.

Tõepoolest, tänapäeva kapitalism suunab kõik füüsilise tootmise tüübid perifeeriasse ning tegeleb ise eimillegi tegemisega. Finantsspekulatsioonid, avalikud suhted, turismiäri, turundus ja muud sarnased tegevused, mis ei loo midagi füüsilist – pelgalt ideid, kujundeid... Või nagu ütleks tänapäeva postfordismi teoreetikud, nad "loovad efekte" – emotsioonide vahetamist inimeste vahel.

Muuhulgas tõusis just neil aastatel esile ka kuraator – kellena ma siin ju räägin – kui elukutse. Ka kuraator tegeleb eimillegi tegemisega. Kõik, mida me näitusel näeme – ta pole ka seda teinud. Ehkki kõik ütlevad: ma lähen selle ja selle kureeritud näitusele. Ja mida on tema seal teinud? Tema ise – eimidagi. Kõik näitusel olev on teiste inimeste tehtud. Täpselt samamoodi, nagu Duchamp ei loonud oma esemeid ise...

Ja viimane oluline asi, mida arvesse võtta: olukorrad, kus kaob piir töö ja mängu vahel; kui me enam ei tööta, vaid mängime, ja meie poliitikud mängivad – Vladimir Putin tõuseb esile, võttes ära kuulsust Oleg Kulikult, finantsistid loovad ääretult nutikaid finantsskeeme, turundusspetsialistid mõtlevad välja reklaamiprojekte, mis on teatud mõttes samuti kuraatoriprojektid... Kui see piir töö ja mängu vahel, lõõgastumise ja töö vahel kaob – ühest küljest paistab siis, et mitte keegi ei tööta enam, kõik logelevad niisama. Kuid teisest küljest võib ka täpselt vastupidine tõsi olla: kõik töötavad kogu aeg. Ja sellepärast professor, kes ei tee aasta otsa mitte midagi, töötab tegelikult kogu aeg – päeval ja ööl –, isegi siis, kui tal ei peaks olema kohustust töötada. Ideed sünnivad ja tema kasutab neid... Me töötame pidevalt. Sellest vaatepunktist on mõistetav ka peamine argument auhindade säilitamise kasuks. Säilitagem need institutsioonidena. Kuid olemata dogmaatiline või ortodoksne. Kõik, mida ma olen täna öelnud, on looritatud vaidlus institutsioonide kriitikaga, mis on mõne viimase aasta jooksul väga moodi läinud. Ma tahan öelda, et ei tuleks kritiseerida auhindu kui selliseid, vaid tuleks kritiseerida konkreetseid auhindu. Tuleks kritiseerida valede žüriiliikmete valimist ja valesid programme. Juhtumeid, kus on olemas üksainus auhind, mida välja anda – tuleks kritiseerida; auhindu peaks olema palju ja väga eripalgelisi.
Kritiseerida tuleks mitte auhindu kui selliseid, vaid olukorda, kus auhind on ainus juhtiv või juhatav institutsioon. See on ohtlik, see on kahjulik ja see loob ebaterve keskkonna. Auhinnad ei pea olema ainus kunstnikke toetav institutsioon. Nad peaks olema väga mitmekesised. Ja lõpuks, on väga ohtlik, kui kõik hakkavad ühte auhinda liiga tõsiselt võtma. Neisse tuleks suhtuda irooniliselt ja leplikult; tuleb mõista nende suhtelist, tingimuslikku ja situatsioonilist iseloomu. Tuleks asutada auhinnakriitika auhind. Ma olen valmis nomineerima tänase ettekande auhindade kritiseerimise auhinnale, ja kui ma saan suudluse kaunilt naisterahvalt, siis võtan ma seda kui grand prix'd."

 

CV

Viktor Misiano on kuraator ja kunstiteoreetik, kes elab Moskvas ja Ceglie Messapicas Itaalias. Ta on töötanud Moskvas Puškini-nimelise riikliku kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kuraatorina (1980–1990) ja Moskva kaasaegse kunsti keskuse direktorina (1992–1997). 1993. aastal oli ta üks Moskva kunstiajakirja Художественный журнал asutajaid ja on sellest ajast peale töötanud ajakirja peatoimetajana. Vabakutselisena on Misiano kuulunud "Manifesta" 1. biennaali (1996) kuraatorite meeskonda Rotterdamis ning kureerinud Venemaa sektsiooni 3. Istanbuli biennaalil (1992), 46. ja 50. Veneetsia biennaalil (1995, 2003), 1. Valencia biennaalil Hispaanias (2001), 25. ja 26. São Paulo biennaalil (2002, 2004) ja Kesk-Aasia paviljoni 51. Veneetsia biennaalil (2005), näitust "Live Cinema / The Return of the Image: Video from Central Asia" Philadelphia kunstimuuseumis (2007–2008) ning näitust "Progressive Nostalgia: Art from the Former USSR" Prato kaasaegse kunsti keskuses (2007, näitus reisis Ateenasse, Tallinnasse (Kumu) ja Helsingisse).

< tagasi