est eng

ILMUNUD ON VÄRSKE KUNST.EE 1/2024!

 

Voilà – Paris Photo

Liina Siib (1/2013)

Liina Siib käis 16. rahvusvahelisel nüüdisfotograafia ja ajaloolise fotograafia messil Pariisis.

 

November tähistab Pariisis fotokuud. Iga kahe aasta tagant keskenduvad kultuuriinstitutsioonid ja galeriid fotoväljapanekutele, iga-aastaselt kogunevad rahvusvahelised galeriid, kirjastused, kollektsionäärid ja kuraatorid mitmepäevasele Paris Photo'le ehk Pariisi fotomessile, millele teist aastat järjest pakub raamistust suurejooneline klaaslagede ja metallkonstruktsioonidega Grand Palais.

Suurust oli kõiges – galeriide ja kirjastajate arvus, külastajate hulgas, erinäituste programmis, lisaks Plateforme. Pressiteadetest jäi kõlama, et Pariis soovib kinnitada oma esikohta maailma fotopealinnana. Mööda ei saa vaadata Prantsusmaa rikkalikust fotograafiaalasest traditsioonist ega ka majanduslikest aspektidest. Valdavalt on siiski tegemist lääne valge keskklassi üritusega, mis püüab pakkuda maailmast enam või vähem dokumentaalseid ja kunstilisi kujutisi. Paris Photo direktor Julien Frydman on Magnumi ja Arles'i fotofestivali taustaga. 16. fotomessi avas Prantsuse kultuuriminister Aurélie Filippetti, sündmust väisasid Prantsuse peaminister Jean-Marc Ayrault ja presidendi partner proua Valérie Trierweiler.

Mind ajendas Pariisi sõitma La Plateforme Paris Photo säravate esinejatega kava, mille lavastaja ja moderaator oli New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) fotokuraator Roxana Marcoci koostöös New Yorgi avaliku raamatukogu LIVE juhi Paul Holdengräberiga. Luma Foundationi toel teoks saanud Plateforme ei olnud akadeemiline üritus, vaid struktuurilt eksperimentaalne lava, kus nelja päeva jooksul vaheldus kirev rahvusvaheline seltskond – tuntud kunstnikud, arhitektid, teoreetikud, filmitegijad jpt, kes vahetasid ideid foto toimimisest nüüdisaja suhestuvates kontekstides ning pakkusid omakorda tähendust messi põhieesmärgile.

Plateforme koosnes väiksematest formaatidest, nagu kriitiline paneeldiskussioon, pecha kucha, pimekamber, interaktiivne ja performatiivne loeng. Teemasid olid seinast seina. Kolm huvitavamat diskussiooni keskendusid Düsseldorfi fotokoolkonnale (sh Hilla Becher ja Thomas Ruff); arhitektuurile, linnafotole ja propagandale (sh Rem Koolhaas, Charlie Koolhaas, Beatriz Colomina, Mark Wigley, Martin Parr) ja filmilikule elemendile fotos ja liikuvas kujutises (David Lynch).

Esimesel paneelil arutleti, mis moodustab avangardse akadeemia ja kuidas kujuneb fotokoolkond. Düsseldorfi kunstiakadeemiast on tulnud kolm fotokunstnike generatsiooni. Hilla Becher rääkis, kuidas nad 1960. aastatel koos Bernd Becheriga Düsseldorfis alustasid: algselt rajati koos Berndiga pimik ja tööruum, fotoosakond tuli hiljem, ametlikult sai õpetajaks Bernd. Peamiselt töötati mustvalge fotoga. Hilla Becher: "Värvifoto oli väga kallis, seega püsisime mustvalgel lainel." Kõik oli väga madala eelarvega, kunstnikud isekeskis, fototurg puudus. Alles tagantjärele hakati seda, mida nad tegid, kutsuma kontseptuaalseks kunstiks. Hilla Becher: "Ainsad inimesed, kes seda ei mõistnud või kellele see ei meeldinud, olid fotograafid." Thomas Ruffile oli see, mida Becherid tegid, alguses igav: "Kui ma kuulsin, et Becherid hakkavad mind õpetama, tabas mind šokk. Hiljem sai kontseptsioonist mu paleus. Sain aru, et neil on õigus ja mina eksin."

Debatt jätkus foto ja maali suhetest, formaadist ja täpsusest. Becherid poleks saanud maalida oma objekte niimoodi, nagu nad pildistasid. Fotoga tuli detailipeenus ja suureformaadilise kaamera täpsus. Ruff täiendas, et foto oli ka tänu formaadile teisejärguline kunst, suur formaat aitas tal jõuda esimesse klassi. Suureformaadilist negatiivi sai kopeerida suureks kvaliteetseks pildiks. Kogujadki olid täpsusest šokeeritud.

Messi raames oli väljas näitus Bernd ja Hilla Becheri loominguga seotud trükistest ajavahemikust 1964–2012. Samuti eksponeeriti esmakordselt sada fotot 1977. aasta raamatust "Zeche Zollern II". Düsseldorfi koolkonna jätkuvast edust kõneleb fakt, et Kölni galerii Thomas Zander müüs Candida Höferi 1968. aasta mustvalge "Liverpooli" seeria Euroopa muuseumile 290 000 euro eest. Järgneb Helsingi koolkonna kunstnikke esindav galerii TAIK, mis oli ainus Soome esindaja messil (produtsent Eesti Kunstiakadeemia vilistlane Mirja Majevski). Arvestades kiiret piltide vahetumist nende boksi seintel, tundus, et rahvusvahelised fotokogujad on neid kahtlemata üles leidnud.

Arhitektuuri ja propaganda paneelis väitis fotokunstnik Martin Parr, et enamik arhitektuurifotoraamatuid on propaganda. Beatriz Colomina (Princetoni Ülikool) tõdes, et moodne arhitektuur on meediavorm, kujutisest endast saab osa arhitektuurist. Moodne arhitektuur tõuseb esile seoses meediaga, milleks on ajalehed, fotod, raamatud jne. Kujutised ongi uus arhitektuur ja fotograafia muudab selle modernseks.

Arhiiviteemalises paneelis vaadeldi (foto)kujutist kui dokumenti, mis on pidevas ümberdefineerimises, käsitleti fotoarhiiviproblemaatikat ja kujutiste omastamist-taaskasutamist (kunstnikud Adam Broomberg & Oliver Chanarin, Akram Zaatari, Winterthuri fotomuuseumi direktor Urs Stahel), võttes selle lühidalt kokku nii: igas arhiivis on lootus, aga võib-olla ka valu; kui pole lootust, siis pole mingit mõtet arhiivi alustadagi.

Kaks pecha kucha (jpn k "vestluse heli", 6 min 40 sek pikkused esitlused) sessiooni suunasid 2×7 kiirfookust märkimisväärsetele näitustele, sündmustele, kunstnikuraamatutele ja fotoga seotud fenomenidele. Selline "performatiivse blogi" formaat sobib hästi informatsiooni jagamiseks ja eelistuste esitamiseks. Kuulsime muuhulgas Vatikani observatooriumist, vaatlusest ja usust (kunstnik Laurent Grasso), Z-ist Z-ni ehk Zoe Leonard'ist Zanele Muholi ja Lõuna-Aafrika Thokozani lesbiliste naiste jalgpalliklubini (kunstikriitik Elisabeth Lebovici, Pariis), ruumisuurustest pinhole-kaamera projektidest, tulemuseks ülipika säriajaga negatiivis pilt (kunstnik Vera Lutter), foto näitusekontekstis esitamise praktikatest vastavalt eri meediumite spetsiifikale (fotokuraator Matthew S. Witkovsky, Art Institute of Chicago), Michael Schmidti raamatust "Lebensmittel" (Simon Baker, Tate Modern), loo jutustamisest ja tähenduse andmisest kujutiste hüppelise kasvu ajal (kunstnik Alec Soth) jpm.

USA fotokunstnik Taryn Simon andis oma interaktiivses loengus ülevaate koostöös programmeerija Aaron Swartziga sündinud virtuaalsest kujutiste atlase projektist, mis tegeleb statistilise info ja otsingumootori neutraalsusega ning kujutiste muutumisega ajas. Võrgulehekülg näitab, milliseid on viis esimest kujutist, mida Google'i otsingumootor kuvab eri maades inglise keeles sisestatud mõistele nagu nt jealousy, leader, artist jne (www.imageatlas.org).

Messi tõmbenumbriks oli kahtlemata filmitegija David Lynch, kellel Julien Frydman oli palunud enne messi digitaalse pimekohtinguna (Lynchil puudus info autori ja teose nime kohta) välja valida oma lemmikfotod messi väljapanekust, mis tähistati seejärel ekspositsioonis musta sildiga "Vu par David Lynch" (kokku 99 fotot). Tellimuse teine osa hõlmas fotovaliku järjestamist raamatu tarbeks, mille kirjastas Steidl. Mis seal salata, Lynchi valikuga võib 100% nõus olla ja seda võis jälgida nagu kaadreid mõnest tema enda filmist. Messiboksides hakkas jooksma erinevaid esteetilisi tõekspidamisi aeg-ajalt puudutav paralleelliin. Plateforme'il, vestluses Paul Holdengräberiga, rääkis Lynch oma valikute alustest, milles kordusid sõnad "vapustav" (thrilling) ja "orgaaniline nähtus". Lynchi huvilistel on võimalik vestlust Paris Photo kodulehel parisphoto.com tagantjärele üle vaadata.

Kuna mul puudus otsene kirg mõne foto omandamiseks, ei vaadanud ma messibokse koguja pilguga. Küll aga vaatasin hindu ja neljandal päeval seda, kui palju oli siltidel punaseid mumme. Eesti oludega võrreldes on mõlemad totaalne paralleelreaalsus. Kummalisel kombel hakkasid siin-seal silma ilusas ja kallis raamistuses pildid kodututest, kerjustest, hüljatutest ja haigetest. Olid ka pildid HIVi-haige kodust Lõuna-Aafrikas. Mitu galeriid pakkusid Irving Penni fotosid suitsukonidest.

Huvitav on see, et paljud galeriid esitavad fotograafidelt seda loomingut, mis on valminud kunagi kellegi tellimustööna. Nn professional commissions töötab messikontekstis väga hästi – fotograaf on juba pidanud arvestama tellijaga, võib-olla on tal olnud suurem büdžett, stilistid, meeskond. Mida üks on kunagi aktsepteerinud, võib meeldida ka järgmistele.

Õhkuvisatud sõnades jäi siiski käibele üks mõiste, mis võluvormelina liikus diilerite ja kogujate mõtteis – precision – täpsus. Täpsus kui optiline mõiste ja illusioon. Just seda peaks ihaldusväärne foto suutma pakkuda.

26.–28. aprillini toimub Paris Photo Los Angeleses, kohaks Paramount Pictures Studio.

 

Liina Siib on kunstnik, kes töötab enamasti fotograafiliste kujutistega. 2011. aastal esindas ta Eestit 54. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil.

 

Alex Prager. 4:01pm Sun Valley. 2012.

Alex Prager. 4:01pm Sun Valley. 2012.
Pigmenttrükk. 153 x 122 cm. Alex Prager, courtesy of Michael Hoppen Contemporary.

< tagasi

Serverit teenindab EENet